Igasugused ennustamisviisid on üks hullem kui teine - ja tulemuste poolest väheusutavad. Aga siin on nüüd siiski üks eriliselt hea viis ennustada aastat 2010! Leidsin selle siit blogist.
Reeglid on järgmised: tuleb mängida oma muusikaprogrammist shuffle-meetodil järjest suvalisi laule. Ja siis vastata nende sõnade abil järgmistele küsimustele.
Ma jätsin paar kohta oma blogist välja, kuna laul ei sobinud kuidagi ja tuli mingi mõttetu jamps välja. Aga siin muidu minu vastused:
1. Kuhu ma olen jõudnud aasta 2010 alguseks?
ABBA - Take A Chance On Me
"If you change your mind
I'm the first in line
Honey, I'm still free
Take a chance on me"
Mis ma oskan kosta, innukas laul..
2. Aasta 2010 põhiülesanne
Wilson Phillips - Hold On
"Don't you know things can change
Things'll go your way
If you hold on for one more day"
Eks ta ole, päev korraga ja siis millalgi läheb paremaks :) Tüüpiline enesepettuse mantra :D
4. Rahaasjad aastal 2010
Vennaskond - Kõik On Hea
"Ahh
Vaevata
Mul pole tõesti miskit kaevata
Kõik tuleb kätte ilma vaevata
Jah kõik on hea, kõik on hea"
Jess!
5. Sugulased ja naabrid 2010. aastal
Green Day - Pulling Teeth
"I'm all busted up
Broken bones and nasty cuts
Accidents will happen
But this time I can't get up"
Huu, see on päris jube. Peab naabritel silma peal hoidma!
6. Kodu aastal 2010
The Beatles - Being For The Benefit Of Mister Kite
"For the benefit of Mr. Kite
there will be a show tonight on trampoline
The Hendersons will all be there
late of Pablo Fanques' fair, what a scene"
Minu kodu on tsirkus või?
7. Armastus aastal 2010
Boyzone - Father And Son
"It's not time to make a change
Just relax, take it easy
You're still young, that's your fault
There's so much you have to know"
Take it easy jee.
8. Tervis aastal 2010
Staind - It's Been A While
"It's been a while
Since I could
Hold my head up high"
See ei ennusta head. Et nagu olengi liiga pikalt terve olnud või?
11. Reisid aastal 2010
Green Day - Longview
"Bite my lip and close my eyes
Take me away to paradise
I'm so so damn bored I'm going blind
And I smell like shit"
See on ju minu tüüpiline mõte 365 päeval aastas. Ainult et keegi ei tule mind paradiisisaarele viima, ise peab orgunnima ja plekkima..
12. Karjäär, firma areng, uued kohustused aastal 2010
James Blunt - Same Mistake
"I'm not calling for a second chance,
I'm screaming at the top of my voice.
Give me reason but don't give me choice,
'Cause I'll just make the same mistake again."
Hmm, mingid korduvad vead. Näen vaimusilmis peaga vastu seina jooksmist, jälle uuesti ja uuesti. Ehk siis miski ei muutu tööalaselt aastast 2009? :D
13. Sõbrad ja sotsiaalsed suhted aastal 2010
Black Eyed Peas - Disco Club
"Monday at the disco club
Tuesday at the disco club
Wednesday at the disco club
Thursday at the disco club
Friday at the disco club
Saturday at the disco club
Sunday at the disco club
Every day's the disco club
See us at the disco club
See you at the disco club"
Näeme siis .. mis te arvate kus?
14. Saladused, aga ka protsessid minu alateadvuses, mida ise ei tunneta, aastal 2010
The Beatles - Here Comes The Sun
"Here comes the sun, do do do do
Here comes the sun, and I say
It's all right"
See päike on tõepoolest üks väga salajane protsess, mida ma ise ei tunneta.
15. Kuhu olen jõudnud aasta 2010 lõpuks
Minnie Riperton - Loving You
"Loving you is easy 'cause you're beautiful,
and every day of my life is filled with loving you."
Lõpp hea, kõik hea!
Tehke järgi!
kolmapäev, 13. jaanuar 2010
neljapäev, 7. jaanuar 2010
Korraline hooldus
Täna rääkisime tööl jälle naissoost tiimikaaslastega, et peaks ikka enda eest rohkem hoolitsema. Tavaliselt tuleb meil see sama teema esile teatud vaheaegadega. Näiteks siis kui keegi loeb ajakirjast juttu "uusi moetrende tööriietuses" või midagi taolist.
Üks kolleeg ohkis, et peaks küünte eest hoolt kandma ja korraliku maniküüri tegema. Teine jälle kurtis, et ei viitsi tööriietusse panustada - et tõmbab iga päev pükskostüümi selga, kuna see on nii lihtne. Ainult mingi topp alla ja valmis.
Ma olen mõlemiga väga nõus, kuna minu stabiilne tööunivorm on teksad ja mingi kampsun. Maniküürist ei hakka rääkimagi, kuna juba igapäevane kreemitamine käib vahel ülejõu (ja mul on kõige tipuks talviti nii kuiv nahk, et juba ühe kreemikorra vahele jätmine annab tunda hirmsa sügelemisena - nii et ma ei pea ainult ilu pärast kreemi kasutama).
Aga täna ma võtsin õppust! Uurisin netist paari inspireerivat stiiliblogi, mis keskenduvad just tööriietusele ning panin häid ideid kõrva taha. Ning homseks kliendikohtumiseks mõtlesin riided valmis - ja olen nendega päris rahul. Aga see ei ole veel kõik!
Mul on kapis mõned püksid, mille kandmiseks ma peaksin olema nii umbes seitse kilo kergem. Alustasin selle eesmärgini pürgimist tunnise jalutuskäiguga lumises ümbruskonnas ja kõrval asuvas metsatukas. Ja ikka ei ole veel kõik!
Peale metsast tulekut tegin peale kiiret dušši veel korraliku näohoolduse! Mul on sügisesest spa-visiidist veel järel pisikesi näidispurgikesi, nii et järjest läks näkku puhastav tooner, kaerakoorija ning savimask. Kõige lõpuks hea rasvane kreem. Ja kui mul veel indu jätkub, siis lakin küüned ka ära. Wou eks. See tegelikult eeldab seda, et mu kapis kopitavad küünelakipurgid ei ole veel ära kuivanud..
Vot ja peale sellist operatsiooni võingi jälle südametunnistuspiinad järgmiseks pooleks aastaks unustada .. või kuidas?
Üks kolleeg ohkis, et peaks küünte eest hoolt kandma ja korraliku maniküüri tegema. Teine jälle kurtis, et ei viitsi tööriietusse panustada - et tõmbab iga päev pükskostüümi selga, kuna see on nii lihtne. Ainult mingi topp alla ja valmis.
Ma olen mõlemiga väga nõus, kuna minu stabiilne tööunivorm on teksad ja mingi kampsun. Maniküürist ei hakka rääkimagi, kuna juba igapäevane kreemitamine käib vahel ülejõu (ja mul on kõige tipuks talviti nii kuiv nahk, et juba ühe kreemikorra vahele jätmine annab tunda hirmsa sügelemisena - nii et ma ei pea ainult ilu pärast kreemi kasutama).
Aga täna ma võtsin õppust! Uurisin netist paari inspireerivat stiiliblogi, mis keskenduvad just tööriietusele ning panin häid ideid kõrva taha. Ning homseks kliendikohtumiseks mõtlesin riided valmis - ja olen nendega päris rahul. Aga see ei ole veel kõik!
Mul on kapis mõned püksid, mille kandmiseks ma peaksin olema nii umbes seitse kilo kergem. Alustasin selle eesmärgini pürgimist tunnise jalutuskäiguga lumises ümbruskonnas ja kõrval asuvas metsatukas. Ja ikka ei ole veel kõik!
Peale metsast tulekut tegin peale kiiret dušši veel korraliku näohoolduse! Mul on sügisesest spa-visiidist veel järel pisikesi näidispurgikesi, nii et järjest läks näkku puhastav tooner, kaerakoorija ning savimask. Kõige lõpuks hea rasvane kreem. Ja kui mul veel indu jätkub, siis lakin küüned ka ära. Wou eks. See tegelikult eeldab seda, et mu kapis kopitavad küünelakipurgid ei ole veel ära kuivanud..
Vot ja peale sellist operatsiooni võingi jälle südametunnistuspiinad järgmiseks pooleks aastaks unustada .. või kuidas?
esmaspäev, 4. jaanuar 2010
Talvine Vantaankoski
Eilne pakaseline päev viis meid lühikesele pildistamisretkele Vantaankoski kanti. Lühidale seetõttu, et pagana külm oli. Mis sest, et mul olid jõulukingiks saadud villased sokid jalas. Kraade oli vist umbes -15 ringis, päike pilvede taga peidus ning taevast tuli vähest lund.
Ent kose ümbruses oli paksult lund! Tõeliselt muinasjutuline talvemaa. Kui kitsaid lumme tambitud teerajakesi poleks olnud, oleksime pidanud põlvini lumes sumpama.
Lund oli paksult nii kõnniteedel kui piknikupinkidel.
Lumi moodustas ka taimedele kauneid valgeid katteid ja mütsikesi.
Jõgi oli osaliselt jäätunud, ent tugevama voolu kohal loomulikult veel lahti. Pruunikas vesi keerles valgete jää ja lume kuhilate vahel.
Jõe ülajooksul oli vesi rahulik ning kergelt aurav. Veepinnal justkui hõljusid kohevad lumekuhilad.
Jõe teisel poolel olid üksildased majavaremed.
Ilus oli. Ja nüüd kui tööl tagasi oleme, on päevasel ajal suhteliselt keeruline midagi muud kui kontoriaknast paistvat vaadata*, nii et peab neid harvu hetki nautima (ning muidugi jäädvustama :)).
*Täna hommikul oli selleks muidugi 10-15 päästeteeninduse autot, kes meie kõrvalehitisse ramminud rongi tõttu piibitades kohale sõitsid.
Ent kose ümbruses oli paksult lund! Tõeliselt muinasjutuline talvemaa. Kui kitsaid lumme tambitud teerajakesi poleks olnud, oleksime pidanud põlvini lumes sumpama.
Lund oli paksult nii kõnniteedel kui piknikupinkidel.
Lumi moodustas ka taimedele kauneid valgeid katteid ja mütsikesi.
Jõgi oli osaliselt jäätunud, ent tugevama voolu kohal loomulikult veel lahti. Pruunikas vesi keerles valgete jää ja lume kuhilate vahel.
Jõe ülajooksul oli vesi rahulik ning kergelt aurav. Veepinnal justkui hõljusid kohevad lumekuhilad.
Jõe teisel poolel olid üksildased majavaremed.
Ilus oli. Ja nüüd kui tööl tagasi oleme, on päevasel ajal suhteliselt keeruline midagi muud kui kontoriaknast paistvat vaadata*, nii et peab neid harvu hetki nautima (ning muidugi jäädvustama :)).
*Täna hommikul oli selleks muidugi 10-15 päästeteeninduse autot, kes meie kõrvalehitisse ramminud rongi tõttu piibitades kohale sõitsid.
pühapäev, 3. jaanuar 2010
2009 blogistatistikat
Selge see, et mul ei ole mingi tipp-blogi, mida külastaks tuhanded inimesed päevas. Pigem selline pisike iseendale ja sõpradele-tuttavatele mõeldud hobi, mille aadressi ma ei ole tegelikult eriti kuskil jaganud. Siiski näiteks otsingumootorite kaudu satub siia ka muid juhuslikke külastajaid.
Nojah aitab jamast, siin siis natuke 2009 aasta blogistatistikat (Google Analytics).
Postitusi oli aastas kokku 140. See on ju tegelikult päris palju, üks postitus 2,6 päeva peale, kui ma õigesti arvutasin. 2008. aastal oli postitusi vaid 86. Parim kuu on selles osas olnud juuli, kus ma olen välja paisanud lausa 15 teksti. Kohe näha, et mul on puhkus olnud.
Kokku aastas on blogise tehtud üle 3300 visiidi (+86% vs 2008) ning seda üle 1600 unikaalse külastaja poolt. Või no tõenäoliselt on unikaalseid külastajaid hulga vähem, kuna samad inimesed kasutavad erinevaid arvuteid ja brausereid ning eemaldavad cookie'sid. Aga no vähemalt mingi mõõdik on olemas. Ja 1600 on tegelikult päris vähe :) Ent siiski paarsada protsenti rohkem kui 2008 aastal.
Külastajad on 2009. aastal tulnud blogisse peamiselt Eestist, Soomest ja Austraaliast (tean küll kes! :)) ja veel mitmest-setmest muust riigist.
Ligi pooled külastajatest on sattunud blogisse vaid korra. Suurim osa külastajatest käib siin aastas vahemikus 26-200 korda.
Ligikaudu 20% visiitidest on tulnud otse minu blogisse. Üle poole teistelt lehekülgedelt linkide kaudu ning veel 20% otsingumootoritest. Võrreldes 2008. aastaga on otse tulijate osa vähenenud.
Populaarseimad otsingusõnad on maris jahub ja marisjahub - ehk siis peaaegu nagu oleks otse blogisse tulnud :) Edasi aga tulevad otsingusõnad nagu assoorid, stiiliblogi, delfiinid, seurasaari, terves kehas terve vaim, aeroobsed sammud, piparkoogimaja, võremoodulid, aiaprojekt jne.
Huvitavaimad otsingusõnad on minuarust järgmised: millised on getod, kolm kitse, vannikardina, ei no tere tali, juuksur maris paidest, jänku jussi perepilt, kas keegi on suuvett alla, mandlikook laeval, manuaali ümberehitus automaadiks, meeldivat aroomi koju, nelja seina vahel passimine, postkaardid varesest.
Ei hakka selleks aastaks mingeid eesmärke seadma, sest hoian üldiselt blogis tagasihoidlikku joont. Peamine, et olemasolevatel lugejatel ka midagi asjalikku lugeda ja vaadata oleks.
Nojah aitab jamast, siin siis natuke 2009 aasta blogistatistikat (Google Analytics).
Postitusi oli aastas kokku 140. See on ju tegelikult päris palju, üks postitus 2,6 päeva peale, kui ma õigesti arvutasin. 2008. aastal oli postitusi vaid 86. Parim kuu on selles osas olnud juuli, kus ma olen välja paisanud lausa 15 teksti. Kohe näha, et mul on puhkus olnud.
Kokku aastas on blogise tehtud üle 3300 visiidi (+86% vs 2008) ning seda üle 1600 unikaalse külastaja poolt. Või no tõenäoliselt on unikaalseid külastajaid hulga vähem, kuna samad inimesed kasutavad erinevaid arvuteid ja brausereid ning eemaldavad cookie'sid. Aga no vähemalt mingi mõõdik on olemas. Ja 1600 on tegelikult päris vähe :) Ent siiski paarsada protsenti rohkem kui 2008 aastal.
Külastajad on 2009. aastal tulnud blogisse peamiselt Eestist, Soomest ja Austraaliast (tean küll kes! :)) ja veel mitmest-setmest muust riigist.
Ligi pooled külastajatest on sattunud blogisse vaid korra. Suurim osa külastajatest käib siin aastas vahemikus 26-200 korda.
Ligikaudu 20% visiitidest on tulnud otse minu blogisse. Üle poole teistelt lehekülgedelt linkide kaudu ning veel 20% otsingumootoritest. Võrreldes 2008. aastaga on otse tulijate osa vähenenud.
Populaarseimad otsingusõnad on maris jahub ja marisjahub - ehk siis peaaegu nagu oleks otse blogisse tulnud :) Edasi aga tulevad otsingusõnad nagu assoorid, stiiliblogi, delfiinid, seurasaari, terves kehas terve vaim, aeroobsed sammud, piparkoogimaja, võremoodulid, aiaprojekt jne.
Huvitavaimad otsingusõnad on minuarust järgmised: millised on getod, kolm kitse, vannikardina, ei no tere tali, juuksur maris paidest, jänku jussi perepilt, kas keegi on suuvett alla, mandlikook laeval, manuaali ümberehitus automaadiks, meeldivat aroomi koju, nelja seina vahel passimine, postkaardid varesest.
Ei hakka selleks aastaks mingeid eesmärke seadma, sest hoian üldiselt blogis tagasihoidlikku joont. Peamine, et olemasolevatel lugejatel ka midagi asjalikku lugeda ja vaadata oleks.
Headest ja mitte-nii-headest lugemiselamustest
Aastavahetus ja uue aasta esimesed päevad möödusid heade sõprade, rakettide, söögi-joogi ja rahuliku lebotamise seltsis. Paar lühidat ja väga pakaselist käiku õue mahtusid ka nende päevade sisse. Muuhulgas kohalikul künkal kelgutamine oli päris ekstreemne :)
Olen peale viimast visiiti Tallinna ja eestikeelsetesse raamatupoodidesse jõudnud läbi lugeda viimased endale soetatud "Minu ..." -sarja raamatud. (Oleks lingi ka kirjastuse lehele üles pannud, aga järjekindlalt viskab lehekülg mind inglisekeelsele saidile ja ei luba "Eesti keeles"-linki valida. URR!)
Esiteks "Minu Eesti". Ootasin seda raamatut põnevusega, sest olen autori blogi juba pikemat aega lugenud ning sealsed tekstid sisaldavad tihti huvitavaid vaatenurki eesti elu-olule. Viimasel ajal on blogi sisu ja vorm minuarust pisut muutunud, aga see ei olegi hetkel oluline.
Võib-olla olingi enda ootused raamatule nii üles kruttinud, et lugedes ei leidnud enam seda, mida otsisin. Seetõttu jäi mind valitsema ka kergekujuline pettumus. Tegemist oli rohkem looga armumisest, suhetest, iseenese otsimisest (seda viimast on muidugi vist mingil moel kõik "Minu ..." -sarja raamatud) ja autori armastusest kui ebatavalisest (kuid siiski ka tavalisest) eesti naisest. Autor on oma blogis nii terava pilguga, analüütiline ning vaimukas Eesti ja Põhjamaade poliitilistel ja ühiskondlikel teemadel arutades, et sellist suheteraamatut ei osanudki temalt kohe oodata. Noh, võib-olla raamatu teine osa toobki juba sisse mingi teise liini, eks näis.
Üldiselt oli teksti muidugi hõlbus ja ladus lugeda ning tõlge minuarust väga hea. Ning erinevate persoonide kirjeldamisel on autoril olnud hea anne. Vahel oli selline tunne, et istusid koos raamatu tegelastega sama laua ümber - kuid eks muidugi need kirjeldatavad eestlaslikud jooned on mulle tuttavad. Igas eesti suguvõsas on vist selliseid inimesi, kellest autor kirjutab. Ja häid tähelepanekuid oli ka. Näiteks see, et eestlased on nagu kõndivad puud :)
Järgmiseks võtsin ette "Minu Hispaania". Selle kohta pean kahjuks tõdema, et minu jaoks isiklikult sarja igavaim raamat. Tekst on katkendlik (ilmselt oli ka see lähtekoht, et koostada raamat eraldiseisvatest artiklitest ja päevikutekstidest), erinevaid osasid ei seo peale oma kujutlusvõime palju midagi ning mitmed asjad jäävad lahti seletamata. Kohati on raamatu autor kirjutanud oma mõtetest ja tunnetest väga avameelselt, ent teisalt jälle jätnud lihtsamad liinid avamata. Näiteks kuidas siis hispaania kahtlev ämm hakkas autorit aktsepteerima. Osaliselt lugesin ka ise raamatut kehvasti, hüppasin osadest tekstidest diagonaalis üle. Lauseehitus oli minu jaoks raske ja ebameeldiv, ei olnud rütmi. Tegelikult mulle tundub, et vahel kirjutan ise ka oma blogis samamoodi - võib-olla just seetõttu see mind häiriski :) Ja tekstide juures oli minuarust märgata ka seda, et raamatu alguse tekstid (u 2004 kirjutatud) olid hoopis teisest killast kui lõpu (u 2008 vist) tekstid - viimastes oli jutt palju ladusam ja illustreerivam.
Kohalikest inimestest oleksin tahtnud ehk lugeda rohkemat, sügavuti minekut. Ja sellest raamatu alul väljareklaamitud iseenese leidmisest ma ka väga aru ei saanud. Mulle tundub, et tegelikult oleks kogu asjast saanud hulga parema raamatu (sest sinna minek, enese üles töötamine ja üsna pöörane armulugu jne olid ju ikkagi igati erakordsed), kui peatükid oleks olnud kasvõi näiliselt üksteisega seotud.
Aga neid kahte raamatut lugedes ma ei teadnudki veel, et olin tõelise pärli jätnud viimaseks. Kaia-Kaire Hundi "Minu Nepaal" on üle pika aja üks parim ja mõtlemapanevaim raamat, mida olen lugenud. (Siinkohal peab ka võtma arvesse asjaolu, et ma loen üldiselt ainult ajakirjade artikleid ja üsna vähe raamatuid :))
Mulle meeldis autori ladus kirjutamisstiil. Mulle meeldis tema suhtumine, kus kohalikku eluviisi ei põlastatud, vaid pigem lihtsalt nenditi selle olemasolu. Eriti üllatas mind usust, ajurvedast, mantratest ja muudest hingelistest teemadest kirjutamine. Tavaliselt ma suhtun sellistesse asjadesse kerge üleolevusega, ent seekord autori viis neid asju lihtsalt, siiralt ja omaenda kogemuste kaudu kirjeldada võitis mu südame. See oli realistlik ja ei surunud oma mõtteviisi või arvamust peale. Ja tõesti jäi selline mulje, et autor on oma Nepaalis elatud etappide jooksul inimesena muutunud ja kasvanud. Soovitan soojalt!
Olen peale viimast visiiti Tallinna ja eestikeelsetesse raamatupoodidesse jõudnud läbi lugeda viimased endale soetatud "Minu ..." -sarja raamatud. (Oleks lingi ka kirjastuse lehele üles pannud, aga järjekindlalt viskab lehekülg mind inglisekeelsele saidile ja ei luba "Eesti keeles"-linki valida. URR!)
Esiteks "Minu Eesti". Ootasin seda raamatut põnevusega, sest olen autori blogi juba pikemat aega lugenud ning sealsed tekstid sisaldavad tihti huvitavaid vaatenurki eesti elu-olule. Viimasel ajal on blogi sisu ja vorm minuarust pisut muutunud, aga see ei olegi hetkel oluline.
Võib-olla olingi enda ootused raamatule nii üles kruttinud, et lugedes ei leidnud enam seda, mida otsisin. Seetõttu jäi mind valitsema ka kergekujuline pettumus. Tegemist oli rohkem looga armumisest, suhetest, iseenese otsimisest (seda viimast on muidugi vist mingil moel kõik "Minu ..." -sarja raamatud) ja autori armastusest kui ebatavalisest (kuid siiski ka tavalisest) eesti naisest. Autor on oma blogis nii terava pilguga, analüütiline ning vaimukas Eesti ja Põhjamaade poliitilistel ja ühiskondlikel teemadel arutades, et sellist suheteraamatut ei osanudki temalt kohe oodata. Noh, võib-olla raamatu teine osa toobki juba sisse mingi teise liini, eks näis.
Üldiselt oli teksti muidugi hõlbus ja ladus lugeda ning tõlge minuarust väga hea. Ning erinevate persoonide kirjeldamisel on autoril olnud hea anne. Vahel oli selline tunne, et istusid koos raamatu tegelastega sama laua ümber - kuid eks muidugi need kirjeldatavad eestlaslikud jooned on mulle tuttavad. Igas eesti suguvõsas on vist selliseid inimesi, kellest autor kirjutab. Ja häid tähelepanekuid oli ka. Näiteks see, et eestlased on nagu kõndivad puud :)
Järgmiseks võtsin ette "Minu Hispaania". Selle kohta pean kahjuks tõdema, et minu jaoks isiklikult sarja igavaim raamat. Tekst on katkendlik (ilmselt oli ka see lähtekoht, et koostada raamat eraldiseisvatest artiklitest ja päevikutekstidest), erinevaid osasid ei seo peale oma kujutlusvõime palju midagi ning mitmed asjad jäävad lahti seletamata. Kohati on raamatu autor kirjutanud oma mõtetest ja tunnetest väga avameelselt, ent teisalt jälle jätnud lihtsamad liinid avamata. Näiteks kuidas siis hispaania kahtlev ämm hakkas autorit aktsepteerima. Osaliselt lugesin ka ise raamatut kehvasti, hüppasin osadest tekstidest diagonaalis üle. Lauseehitus oli minu jaoks raske ja ebameeldiv, ei olnud rütmi. Tegelikult mulle tundub, et vahel kirjutan ise ka oma blogis samamoodi - võib-olla just seetõttu see mind häiriski :) Ja tekstide juures oli minuarust märgata ka seda, et raamatu alguse tekstid (u 2004 kirjutatud) olid hoopis teisest killast kui lõpu (u 2008 vist) tekstid - viimastes oli jutt palju ladusam ja illustreerivam.
Kohalikest inimestest oleksin tahtnud ehk lugeda rohkemat, sügavuti minekut. Ja sellest raamatu alul väljareklaamitud iseenese leidmisest ma ka väga aru ei saanud. Mulle tundub, et tegelikult oleks kogu asjast saanud hulga parema raamatu (sest sinna minek, enese üles töötamine ja üsna pöörane armulugu jne olid ju ikkagi igati erakordsed), kui peatükid oleks olnud kasvõi näiliselt üksteisega seotud.
Aga neid kahte raamatut lugedes ma ei teadnudki veel, et olin tõelise pärli jätnud viimaseks. Kaia-Kaire Hundi "Minu Nepaal" on üle pika aja üks parim ja mõtlemapanevaim raamat, mida olen lugenud. (Siinkohal peab ka võtma arvesse asjaolu, et ma loen üldiselt ainult ajakirjade artikleid ja üsna vähe raamatuid :))
Mulle meeldis autori ladus kirjutamisstiil. Mulle meeldis tema suhtumine, kus kohalikku eluviisi ei põlastatud, vaid pigem lihtsalt nenditi selle olemasolu. Eriti üllatas mind usust, ajurvedast, mantratest ja muudest hingelistest teemadest kirjutamine. Tavaliselt ma suhtun sellistesse asjadesse kerge üleolevusega, ent seekord autori viis neid asju lihtsalt, siiralt ja omaenda kogemuste kaudu kirjeldada võitis mu südame. See oli realistlik ja ei surunud oma mõtteviisi või arvamust peale. Ja tõesti jäi selline mulje, et autor on oma Nepaalis elatud etappide jooksul inimesena muutunud ja kasvanud. Soovitan soojalt!
Tellimine:
Postitused (Atom)