Ornitoloogiahuvilised Vanhankaupunginlahtil

Nagu ka juba Aki pildiblogist märgata võis, käisime eile Vanhankaupunginlahel. See on see koht, kus kevadel olid kajakivõistlused ehk siis seal, kus Vantaanjoki suubub merre.

Esiteks alustama peab muidugi ilmast. Kogu jaanipüha kallas vett ja oli ilgelt külm (minust on mingeid pilte õhtuhämaruses tagaõuel kindad käes veiniklaasi tõstmas..), ent pühapäeval viskas ilma ilusaks. Polnudki kohe mitu päeva pildistama saanud, nii et mõeldud-tehtud.
Vanhankaupunginlahti on selle poolest huvitav koht, et asub päris kesklinna lähedal, kuid on rahvusvahelise tähtsusega linnukaitseala. Seisad seal keset paarimeetrist roostikku ja vaatad taamal kõrguvaid kortermaju.



Läbi roostiku kulgeb laudrada, mida mööda oma retke ette võtsimegi.





Kuna olime ikkagi rikkalikul linnukaitsealal, siis meiegi nägime mõningaid linde. See ei olegi tegelikult nii iseenesestmõistetav nagu arvata võiks. Esimese linnu otsa ma näiteks koperdasin kogemata. Sammusin mööda laudteed ja vahtisin nina ette, et rajalt maha ei astuks. Miskipärast tõstsin ühel hetkel pilgu ja jäin nagu naelutatult seisma. Käed krabasid fotokat, tõstsin selle silmade kõrgusele ja peas lendasid mõtted: "Kähku-kähku, fotokas valmis! Palun ära lenda minema, palun ära lenda minema.." Kolm klõpsu sain teha, siis sirutas tips tiivad ja läinud ta oligi. Seekord õnneks kolmest kaadrist piisas.


Hänilane

Aki tuli minu järel ja tema pildid ma blokkisin ilusti ära. See ongi viis, kuidas peegelkaamerast paremaid pilte saada!
Igatahes sellest juhtumist peale hoidsime silmad ja kõrvad lahti. Pisikesi pruune roostikus kõikuvaid linde saime sellegipoolest mitu minutit peale passida. Täielik respect ikka loodusfotograafide suhtes - peab ikka kannatlikult ootama, et kõrkjates peituvale linnule niimoodi pihta saada, et tuul oleks kõik häirivad kõrred eest ära puhunud. Ja siis saad ka ainult kaks klõpsu tehtud, sest lind otsustab minema lennata. Kaadritest teise ajal on käed muidugi värisenud. Aga samas kodus on arvutist oi milline rõõm vaadata, et see teine kaader on täitsa hästi välja tulnud (arvestades muidugi fotoka võimeid ja muidu tingimusi)!


Kõrkja-roolind

Ma muide väga loodan, et ma linnunimedega hirmsasti mööda ei pane. Nende leidmine on vaevalise töö taga st linnuraamatu ja interneti lappamine. Ja siis kohtad oma jalutuskäigul suure teleskoobiga linnuvaatlejaid, kes järjest nähtud liike loetlevad. Kellelgi neist pole mingit linnuraamatut abiks taskus. Aga eks muidugi igaüks on mingil alal proff (ja mõned ei ole ühelgi).

Tagasiteel nägime veel pisikest varblase moodi linnukest kõrkjates edasi-tagasi kõikumas. Aga linnuraamat ütles, et ei ole varblane. On rootsiitsitaja.



Linnurohket suve kõigile, hoidke silmad lahti. They're out there!

Jaaniõhtu

Õhtu jätkus niimoodi:


Üks parimaid lauamänge. Kuigi ma saan pidevalt pähe.


Õnneks järgmine vastane saabus minu kohta võtma ...


Idüll õues.


Wannabe lõke


Õhh ja vorstikesed. Praegu põen vorstihangoverit (ma ei söö enam kunagi grillvorste!!!). Peab kähku õue minema rasvu maha ajama.

Ongi jaan

Täna ongi jaan muide. Täpsemalt jaanilaupäev. Soomlased on teinud asja niimoodi, et jaanipäev on alati 20.-26.juuni vahelisele ajale sattuv laupäev. Ehk siis homme, täna aga siiski on see lõkete süütamise värk.
Selleks lähevad kõik vähegi normaalsed inimesed järveäärsetesse mökkidesse, istudes esmalt mitu tundi ummikutes. Siis seal muidugi tehakse kõik tuttava skeemi järgi - alkomaholl, grillvorstid, lõke, saun, tants ja trall. Traditsiooni juurde kuulub ka see, et jaanipäeva ilm on sitt. Sooja umbes 10-15 kraadi ja vihmane ja nii igal aastal.


Selline oli õues täna.

No aga mis meie siis sel jaanipühal teeme. Esiteks oleme kodus. Algselt oli plaan teha nii reedel kui laupäeval päevane matk kuhugi looduskaunisse kohta, aga ilmataat pole sõber, seega oleme üsna tubased. Võib-olla pühapäeval lubatakse paremat.


Hommik möödus voodis Saaremaa vaatamisväärsusi kaardistades. Puhkus on veel kaugel, aga mitte enam mägede taga!

Et mitte teistest maha jääda, oleme ka meie varunud külmkappi valget veini. Ikka traditsioonidele peab ustavaks jääma. Mulle küll tundub, et kvantiteedi osas jään seekord põliselanikele alla, aga sellest pole hullu. Grill on see-eest juba eilsest olnud tihedas kasutuses - nii vorstikesed kui tänane lõuna (lõhe ja köögiviljad fooliumis) on seal valminud. Tõenäoliselt õhtu toob veel grillvorstikesi (ja kaalutõusu).

Juba paar päeva on Laku taas vajanud arstimist ja hella hoolt. Talvel esmakordselt esinenud tagajala nahaprobleem on tagasi, seekord teisel jalal ja väiksem. Siiski tähendab see kassile jälle plastikkraed ning 3x päevas jala desinfitseerimist ja salvi määrimist. Ning paar korda päevas valve all krae eemaldamist, et pisike saaks end puhtaks noolida. Valve seepärast, et jala kallale ta loomulikult minna ei tohi. Nii et meil on sülekass jälle, selline märterlik süüdistavate silmadega.


Laku on küll tavalisest nukram, ent mitte leebem.


Naukkul pole vahet - tahaks silitusi.


Oleme nüüd ometi sõbrad!


Kättesaamatu vabadus.

Aga tagasi jaani veetmise juurde. Oleme vist suhteliselt ebatraditsiooniliselt alustanud - koristamise ja peale lõunasööki tukkumisega. Mulle tundub, et siit enam korralikku jaanitralli ei saa :) Ilmselgelt igavad inimesed.
Täna olen ka üles leidnud Luhatsi triatloni-blogi ja selle tervenisti läbi lugenud. Vahva värk. Oleme samas koolis käinud, tema nägu on sealt juba tuttav, ent eks Luhats ole ka suuremale ringile tuttav mees. Igatahes sain sealt kohe indu oma tervislikele eluviisidele. Akile lugesin ka pulsisageduse kohta üht ja teist ette. Täna olekski juba peaaegu end metsarajale saanud, ent kahjuks tuli nälg enne peale ja toidu kõrvale sai nauditud ka klaas veini. Ja ega siis peale alkoholi tarbimist ei saa enam metsa kakerdama minna. Head vabandused, ma tean, aga homme teeme tänase plaani tõeks!

Kõigile Eestis elavatele igatahes ilusat jaani ootust - loodetavasti on ilm seal järgmisel nädalal parem!

Iga algus on raske

Ma juba varasemas blenderipostituses kirjutasin, et mul on järjekordselt käsil tervislike eluviiside programm. Mingil hetkel sai siiber lõputust mugimisest ja rasvavoodri kogumisest. Head inspiratsiooni selleks saab proovikabiinidest - eredas valguses peegli ees poseerides jõuab nii mõnigi tõsiasi kohale. Sellest järeldus - motivatsiooni hoidmiseks peab tihedamalt shoppamas käima.

Aga programmist täpsemalt. Ma olen seda lausa üle paari nädala järginud. Paistab, et seni läheb veel hästi. Ptüi-ptüi.
Niisiis, ma üritan normaalselt süüa. Magusa konsumeerimist olen radikaalselt vähendanud, aga õnneks on mul selle asemel smoothied. Eile just banaani-maasika drinki nautides mõtlesin, et kui peaksin selle ja šokolaadi vahel valima, siis võtaksin esimese. Selline ketserlik mõte, täitsa uskumatu.
Samas mingit karmi salatiliini ma ei pea. Korralik lõunasöök peab ikkagi olema ja mingite kalorite või rasvade jälgimisega juuksekarva lõhki ei hakka ajama. Lihtsalt üritan üleliigset mugimist vältida.

Aga tahaks veel lisaks ka kaalu vähendada ja vormi tõsta. Ikka kõikvõimalikud soovid. Olen üritanud lisada füüsilist aktiivsust. No põhimõtteliselt peaks null-tasemelt kasvatamine lihtne olema, aga no absull ei ole. Liikumine on üldiselt ebameeldiv ja higine tegevus (ohoo eks), peab pingutama ja pärast on väsind olek. Suurem osa füüsilistest tegevustest on minuarust ka hirmus igavad, no näiteks mingid rühmatrennid (kaua sa ikka kargad) või aktiivne kõndimine. Viimast ma olen üritanud vaikselt aretada, aga juba praegu on mul meie ümbruskond läbi käidud ja iPoditäis muusikat kuulatud. Noh ja mõned võib-olla naeravad, et ehee kõndimine on mingi raske tegevus vä - aga midagi minu senisest vormist räägib see, et kiire tempoga käimine võtab mul naha ikka märjaks.

Siiski leidub üks asi, mida mulle meeldib teha ja see on sulgpall. Paraku alles käesoleval nädalal käisime kaks korda sulkas, muidu ikka vaid korra. Ja no sellest ühest korrast pole vormi mõttes muud kasu kui mängimise lõbu. Nii et midagi muud mul üle ei jää, kui ühendada sulgpall ja käimine, käimine ja sulgpall ja neid mitu korda nädalas. Sel nädalal on näiteks olnud neli aktiivset päeva, NELI! Üks päev jäi vahele, sest kolmapäeval oli shoppamine ehk siis motivatsiooni tõstmine. Ja mul on kogu programmist NII siiber! Ma ei taha mingi jalutamise peale üldse enam mõeldagi. Mulle tundub, et homme ma ainult passin telekat ja ei liiguta lillegi. Tasakaalu mõttes nagu.

Aga tulemused? Neid nagu veel eriti pole. Või noh, juurde pole midagi tulnud ja kohe alguses kadus umbes kilo võrra vedelikke või miskit. Ürita siis niimoodi mingit motivatsiooni säilitada.. Aga lähengi tuju tõstmiseks smoothiet tegema, see on ikka päeva tipphetk. Uuel nädalal siis vist jälle uue hooga.

No mida need jänesed ikka teevad

Ma olen viimasel ajal hirmus hajameelne. Tööl on päris tüüpiline selline situatsioon, et hakkan miskit asja tegema ja avan selle jaoks näiteks brauseri või mingi muu programmi. Selle aja peale, kui programm on end avanud, on mul ülesanne meelest läinud, vahin tuima näoga ekraani ja mõtlen, et mis kuradi pärast mul see lahti on ... Ilmselge puhkusevajadus onju.

Aga täna kulmineerus ikka täiesti see pea laiali olek. Tavaliselt töölt koju minnes hüppan rongi peale ja helistan sealt Akile, et olen 15min pärast treffpunktis. Seejärel lükkan iPodi klapid kõrva, kuulan veerandtunni muusikat ja kobin maha. Autopiloot viis päeva nädalas. Täna läks kõik hästi kuni selleni, et ühel hetkel hakkasid rongi aknast mingid imelikud majad paistma. Hmm, mõtlen mina. Et võib-olla ma ei ole varem neid maju nii tähelepanelikult uurinud ja lihtsalt seetõttu ei tunne ära. Hmm, hmm. Aga ikka kole võõrad paistsid. Järgmises peatuses tulin siis maha ja tegin enda üle irvitades Akile telefonikõne. "Tsau, kuule, ehehee, ma ei ole mitte Malmil vaid kuskil Puistolas!"
Ja asi, mis mind selle juures kõige rohkem silmi pungitama pistis - Aki ei naernud, ei imestanud, isegi ei küsinud, et miks sinna sõitsid. Lihtsalt ütles, et ahah, ära hakka rongiga tagasi tulema, tema tuleb autoga sinna. Kuidas siis nii, ma teen sellist asja kord viie aasta jooksul ja tema kehitab selle peale ainult õlgu :O Mul tekib küsimus, et kas ma olen siis tavaliselt nii udupea, et mingi suvaline peatusest möödasõit ei paku üldse pinget?

Aga enivei, sõitsime sealt tundmatust Puistolast kodu poole ja olimegi vaid meie majast tänavavahe kaugusel, kui ma ühel õuel jänest märkasin. Mul ikka kombeks sel puhul karjatada "Näe jänes!", aga seekord paisus see lause taoliseks: "Näe jänes! Kaks! Ei, kolm! Ääh, NELI jänest!! Nägidvä, nägidvä? Neli jänest oli seal õuel või vähemalt ma nägin neid nelja, aga mine tea kui palju seal neid veel võis olla! Issand mida need jänesed seal päise päeva ajal keset õe teevad!!"

Ja siis jälle stiilinäide sellest, et Aki ikka igasuguste väikeste asjade peale endast välja ei lähe: "Nägin. No mis nad seal ikka teevad. Elavad jäneseelu."
:D Klassika!