Ma olen viimasel ajal hirmus hajameelne. Tööl on päris tüüpiline selline situatsioon, et hakkan miskit asja tegema ja avan selle jaoks näiteks brauseri või mingi muu programmi. Selle aja peale, kui programm on end avanud, on mul ülesanne meelest läinud, vahin tuima näoga ekraani ja mõtlen, et mis kuradi pärast mul see lahti on ... Ilmselge puhkusevajadus onju.
Aga täna kulmineerus ikka täiesti see pea laiali olek. Tavaliselt töölt koju minnes hüppan rongi peale ja helistan sealt Akile, et olen 15min pärast treffpunktis. Seejärel lükkan iPodi klapid kõrva, kuulan veerandtunni muusikat ja kobin maha. Autopiloot viis päeva nädalas. Täna läks kõik hästi kuni selleni, et ühel hetkel hakkasid rongi aknast mingid imelikud majad paistma. Hmm, mõtlen mina. Et võib-olla ma ei ole varem neid maju nii tähelepanelikult uurinud ja lihtsalt seetõttu ei tunne ära. Hmm, hmm. Aga ikka kole võõrad paistsid. Järgmises peatuses tulin siis maha ja tegin enda üle irvitades Akile telefonikõne. "Tsau, kuule, ehehee, ma ei ole mitte Malmil vaid kuskil Puistolas!"
Ja asi, mis mind selle juures kõige rohkem silmi pungitama pistis - Aki ei naernud, ei imestanud, isegi ei küsinud, et miks sinna sõitsid. Lihtsalt ütles, et ahah, ära hakka rongiga tagasi tulema, tema tuleb autoga sinna. Kuidas siis nii, ma teen sellist asja kord viie aasta jooksul ja tema kehitab selle peale ainult õlgu :O Mul tekib küsimus, et kas ma olen siis tavaliselt nii udupea, et mingi suvaline peatusest möödasõit ei paku üldse pinget?
Aga enivei, sõitsime sealt tundmatust Puistolast kodu poole ja olimegi vaid meie majast tänavavahe kaugusel, kui ma ühel õuel jänest märkasin. Mul ikka kombeks sel puhul karjatada "Näe jänes!", aga seekord paisus see lause taoliseks: "Näe jänes! Kaks! Ei, kolm! Ääh, NELI jänest!! Nägidvä, nägidvä? Neli jänest oli seal õuel või vähemalt ma nägin neid nelja, aga mine tea kui palju seal neid veel võis olla! Issand mida need jänesed seal päise päeva ajal keset õe teevad!!"
Ja siis jälle stiilinäide sellest, et Aki ikka igasuguste väikeste asjade peale endast välja ei lähe: "Nägin. No mis nad seal ikka teevad. Elavad jäneseelu."
:D Klassika!
2 kommentaari:
Hilma ja Aatu olid vana abielupaar. Nad olid kokku leppinud, et see, kes esimesena siit ilmast lahkub, tuleb veelkord tagasi rääkima, milline on elu "teisel pool".
Aatu suri esimesena. Ja tuligi tagasi Hilja unesse. Rääkis oma elust:
"Noh, me magame hästi ja kui ärkame, siis seksime ja sööme salatit.
Siis magame natuke veel. Ärgates seksime ja sööme salatit jälle, ja
niimoodi see päev lähebki kuni õhtuni."
Hilma imestas: "Kõlab küll rõõmsalt, aga kuidas sulle nüüd seal Paradiisis see seksimine ja salat nii meeldivad, kui nad ei siinses elus sulle kuigi tähtsad olnud?"
Aatu: "Kes ütles et ma kuskil Paradiisis olen? Ma elan nüüd jänesena Liminga niidul."
Jäneste värk.
Seda need Helsingi küülikudki teevad, muudkui paljunevad ja näksivad haljastust ja siis jälle paljunevad ... Ma ei imesta, et linnal on küülikukriis :)
Postita kommentaar