reede, 12. juuni 2009

Iga algus on raske

Ma juba varasemas blenderipostituses kirjutasin, et mul on järjekordselt käsil tervislike eluviiside programm. Mingil hetkel sai siiber lõputust mugimisest ja rasvavoodri kogumisest. Head inspiratsiooni selleks saab proovikabiinidest - eredas valguses peegli ees poseerides jõuab nii mõnigi tõsiasi kohale. Sellest järeldus - motivatsiooni hoidmiseks peab tihedamalt shoppamas käima.

Aga programmist täpsemalt. Ma olen seda lausa üle paari nädala järginud. Paistab, et seni läheb veel hästi. Ptüi-ptüi.
Niisiis, ma üritan normaalselt süüa. Magusa konsumeerimist olen radikaalselt vähendanud, aga õnneks on mul selle asemel smoothied. Eile just banaani-maasika drinki nautides mõtlesin, et kui peaksin selle ja šokolaadi vahel valima, siis võtaksin esimese. Selline ketserlik mõte, täitsa uskumatu.
Samas mingit karmi salatiliini ma ei pea. Korralik lõunasöök peab ikkagi olema ja mingite kalorite või rasvade jälgimisega juuksekarva lõhki ei hakka ajama. Lihtsalt üritan üleliigset mugimist vältida.

Aga tahaks veel lisaks ka kaalu vähendada ja vormi tõsta. Ikka kõikvõimalikud soovid. Olen üritanud lisada füüsilist aktiivsust. No põhimõtteliselt peaks null-tasemelt kasvatamine lihtne olema, aga no absull ei ole. Liikumine on üldiselt ebameeldiv ja higine tegevus (ohoo eks), peab pingutama ja pärast on väsind olek. Suurem osa füüsilistest tegevustest on minuarust ka hirmus igavad, no näiteks mingid rühmatrennid (kaua sa ikka kargad) või aktiivne kõndimine. Viimast ma olen üritanud vaikselt aretada, aga juba praegu on mul meie ümbruskond läbi käidud ja iPoditäis muusikat kuulatud. Noh ja mõned võib-olla naeravad, et ehee kõndimine on mingi raske tegevus vä - aga midagi minu senisest vormist räägib see, et kiire tempoga käimine võtab mul naha ikka märjaks.

Siiski leidub üks asi, mida mulle meeldib teha ja see on sulgpall. Paraku alles käesoleval nädalal käisime kaks korda sulkas, muidu ikka vaid korra. Ja no sellest ühest korrast pole vormi mõttes muud kasu kui mängimise lõbu. Nii et midagi muud mul üle ei jää, kui ühendada sulgpall ja käimine, käimine ja sulgpall ja neid mitu korda nädalas. Sel nädalal on näiteks olnud neli aktiivset päeva, NELI! Üks päev jäi vahele, sest kolmapäeval oli shoppamine ehk siis motivatsiooni tõstmine. Ja mul on kogu programmist NII siiber! Ma ei taha mingi jalutamise peale üldse enam mõeldagi. Mulle tundub, et homme ma ainult passin telekat ja ei liiguta lillegi. Tasakaalu mõttes nagu.

Aga tulemused? Neid nagu veel eriti pole. Või noh, juurde pole midagi tulnud ja kohe alguses kadus umbes kilo võrra vedelikke või miskit. Ürita siis niimoodi mingit motivatsiooni säilitada.. Aga lähengi tuju tõstmiseks smoothiet tegema, see on ikka päeva tipphetk. Uuel nädalal siis vist jälle uue hooga.

teisipäev, 9. juuni 2009

No mida need jänesed ikka teevad

Ma olen viimasel ajal hirmus hajameelne. Tööl on päris tüüpiline selline situatsioon, et hakkan miskit asja tegema ja avan selle jaoks näiteks brauseri või mingi muu programmi. Selle aja peale, kui programm on end avanud, on mul ülesanne meelest läinud, vahin tuima näoga ekraani ja mõtlen, et mis kuradi pärast mul see lahti on ... Ilmselge puhkusevajadus onju.

Aga täna kulmineerus ikka täiesti see pea laiali olek. Tavaliselt töölt koju minnes hüppan rongi peale ja helistan sealt Akile, et olen 15min pärast treffpunktis. Seejärel lükkan iPodi klapid kõrva, kuulan veerandtunni muusikat ja kobin maha. Autopiloot viis päeva nädalas. Täna läks kõik hästi kuni selleni, et ühel hetkel hakkasid rongi aknast mingid imelikud majad paistma. Hmm, mõtlen mina. Et võib-olla ma ei ole varem neid maju nii tähelepanelikult uurinud ja lihtsalt seetõttu ei tunne ära. Hmm, hmm. Aga ikka kole võõrad paistsid. Järgmises peatuses tulin siis maha ja tegin enda üle irvitades Akile telefonikõne. "Tsau, kuule, ehehee, ma ei ole mitte Malmil vaid kuskil Puistolas!"
Ja asi, mis mind selle juures kõige rohkem silmi pungitama pistis - Aki ei naernud, ei imestanud, isegi ei küsinud, et miks sinna sõitsid. Lihtsalt ütles, et ahah, ära hakka rongiga tagasi tulema, tema tuleb autoga sinna. Kuidas siis nii, ma teen sellist asja kord viie aasta jooksul ja tema kehitab selle peale ainult õlgu :O Mul tekib küsimus, et kas ma olen siis tavaliselt nii udupea, et mingi suvaline peatusest möödasõit ei paku üldse pinget?

Aga enivei, sõitsime sealt tundmatust Puistolast kodu poole ja olimegi vaid meie majast tänavavahe kaugusel, kui ma ühel õuel jänest märkasin. Mul ikka kombeks sel puhul karjatada "Näe jänes!", aga seekord paisus see lause taoliseks: "Näe jänes! Kaks! Ei, kolm! Ääh, NELI jänest!! Nägidvä, nägidvä? Neli jänest oli seal õuel või vähemalt ma nägin neid nelja, aga mine tea kui palju seal neid veel võis olla! Issand mida need jänesed seal päise päeva ajal keset õe teevad!!"

Ja siis jälle stiilinäide sellest, et Aki ikka igasuguste väikeste asjade peale endast välja ei lähe: "Nägin. No mis nad seal ikka teevad. Elavad jäneseelu."
:D Klassika!

esmaspäev, 8. juuni 2009

Tõin ka teisi kauneid õisi

.. kuid su süles meelde jäid vaid need, ütleb laulusõna valgete rooside kohta. Paraku minu aias veel roosid ei õitse, kuigi mingisugused okkalised kibuvitsataolised varred on püsti küll. See-eest on "teisi kauneid õisi" hulgaliselt ning neist ongi tänane pildisadu.

Kevadlilled on närbunud, ent uued tulijad on juba hoos. Näiteks terrassi äärt kaunistavad väiksed petuuniad. Need on isegi kõvadele vihmasabinatele ilusti vastu pidanud, taime õrnadest õitest hoolimata. Pisikese poti ja mullavaru tõttu ei tohi nende kastmist unustada ja ma olen sellega siiani kenasti hakkama saanud, ptüi-ptüi-ptüi. Tavaliselt on mul ju siiski kombeks isegi kaktuseid pruuniks kuivatada ...





Kuna petuunia on end tõestanud kui lill, mis minu käpa all ilusti vastu peab, siis olen ma loomulikult seda ka mujale silmarõõmuks istutanud. Räästa all seisab pooleldi petuuniate ja pooleldi kakratega täidetud lillekast.





Üks kaunimatest õitsejatest - õunapuu - on juba õielehed maha kukutanud, ent õnneks võib pildijäädvustust veel nautida. Meie kaks sammasõunapuunässi pole sel aastal võrdselt esinenud. Ühel puul oli tihedalt lehti ja õisi, teisel hoopis vähem. Esialgu arvasime, et selle põhjuseks on päikesevalgus, nimelt jõudsamalt kasvav puu on kauem päikese käes. Ent hiljem avastasime, et teisel tüvel sibavad üles-alla sipelgad. Igavene nuhtlus ikka! Nii lehtede kui õite pungi oli pisut näritud ning kõige tipuks paikneb see sipelgapesa tõenäoliselt puu juurte seas ja häirib normaalset toimimist. Söötsime sipelgatele tõrjeainet ning viimasel ajal ei olegi neid enam tüvel märgata. Puu pole siiski oma kaaslasele lehtederohkuses järele jõudnud. Pildid on seetõttu sellest tihedamast puust. Eks ootame ja vaatame, mis saama hakkab.





Maja ees aga õitseb viimaks ometi enelas. Täpsemat sorti ei hakka määratlema, olen sellega juba varemgi puusse pannud. Kuid miks siis viimaks ometi - alustan sellest, et kaks aastat tagasi, peale meie siia kolimist nägi põõsas välja taoline:



Täpsemalt võib seda monstrumi vaadelda selle pildi pealt. Siit on paremini näha, et asi on umbes paar meetrit kõrge ja tihe nagu kõige pimedamas džunglis.



Esialgu mõtlesime naiivselt, et jaa, harvendame ainult, lõikame lihtsalt kuivanud oksad ära. Näksisime oksakääridega natuke siit, natuke sealt, aga no näiteks põõsa keskmistele oksadele üldse ligi ei pääsenudki. Lõpuks sai hing täis ja lõikasime kõige täiega tagasi. Eelmisel suvel nägi põõsanäss välja selline:



Jälgige muide muru sel ülemisel pildil, õudus. Ma ei mäletanudki ise, et asi nii hull oli. Eelmisel aastal sai ka maad kobestatud ja muru paigatud, mis on hästi tulemust kandnud.
Aga enelas ei kandnudki aasta tagasi õisi, kuna õied tulevad tal alles teise aasta võrsetele. Mõned nädalad tagasi saime seda esmakordselt nautida.



Juba võib näha, et tihedaks paisumine on sellele taimele omane. Nüüd aga võime vähemalt asjal silma peal hoida ja vajadusel tegutseda.

Lõpetuseks minu lemmiklill meie õuel. Keegi eelnevatest elanikest on maha pannud suurepärased idamagunad. Lehed tärkavad sel taimel juba varakult kevadel, pisut hiljem tõusevad maast pika varre otsas olevad "karvapallid". Eelmisel aastal kutsusin neid inimsööjataimedeks, niivõrd teiselt planeedilt paistsid nad olevat. Esialgu ilmub avanevate lõugade vahelt välja killuke punast ning peagi õitsevad idamagunad tormiliselt. Seda kestab vaid mõne päeva, siis kukuvad õielehed maha ning alles jäävad vaid pikad rootsud. Siiski neid paari päeva tasub oodata! Varsti, varsti nad avanevad.



pühapäev, 7. juuni 2009

Aiaprojekt

Varem olen ehk poole sõnaga midagi aiaprojektist maininud, aga nüüd tuleb täpsem kirjeldus. Meie õue piirab ühelt poolelt L-kujuline aed, mis on ääristatud põõsastega ja kus kasvab metsviinapuu. Eelmisel aastal sai vahetatud pooled aiamoodulitest, ent meie ja naabri vaheline aed jäi veel paigale. Lasime käest õige hetke naabriga asjast rääkida ning oligi liiga hilja võrsuvaid metsviinapuuvääte tagasi lõigata.

Sel kevadel olime ikkagi vigadest õppinud ning tegime naabritega varakult plaanid valmis. Varakevadel lõikasime madalaks ülekasvanud väädid ja mai algul hakkas aiavahetus pihta. Algsituatsioon oli selline:



Naabritega oli selgeks räägitud, et meie hangime materjalid, kulud pistame pooleks ning mehed siis ehitavad koos aeda. Läks aga õnneks ja Aki sai aeda üksi nikerdada. Ma ei tea, milline tulemus oleks tulnud, kui millimeetrist täpsust taga ajav Aki oleks pidanud ehitamises ühele meelele jõudma mehega, kes minu arvates näiteks lõikab nende põõsaid a la mootorsaega. Ehk siis selline pisut "umbes-täpselt" inimene.

Mina muidugi ka eriline meistrimees ei ole. Aga vot vana aia mädanenud osad oskasin ilusti prügilavale kanda. Sellega minu panus ka põhimõtteliselt piirdus, kui mitte arvestada seda, et projekti jäädvustamine kuulus ka mulle ja seda me heameelega tegingi.


Uus ja vana, kõrvuti.


Juba edeneb, tugipost on püsti.


Vidinaid vedeleb ümberringi.


Tehtud!

Hetkel poole aia peal kasvab rõõmsalt metsviinapuu ja teine pool paistab lihtsalt läbi. Põõsad lendasid ka kahjuks enamjaolt risuhunnikusse, kuna olid kasvanud risti-rästi läbi vana aia. Ent pole hullu, ma juba märkasin tärkavaid viinapuuvääte aia ääres. Suve lõpuks on need kindlasti roninud vähemalt poolde aeda kui mitte rohkemgi.
Ja muide viimasel pildil olev dekoratiivkate ei pidanud sellist värvi olema. Tahtsime punakaspruuni katet juurde osta ja sellega varasemat täiendada, ent ilmselgelt poes sai tehtud vale värvivalik :) Antiigipunane on ikkagi päris punane, mitte pruun ...

Nüüd kobin veel hetkeks õue. Tulbid on närtsinud ja lillepeenras valitseb tühjus. Nii et istutan sinna kiirelt kolm gasaaniat. Muideks hullult pidi guugeldama, enne kui lille eestikeelse nime leidsin. Siin on see timanttikukka ehk teemantlill.

kolmapäev, 3. juuni 2009

Blondeerumine

Ma olen blond :O

Ma ei arvanud, et juuksuri küsimus "kas värvime juuksed suviselt heledamaks?" tähendab NII heledat.




Pildid on teinud austatud õukonnafotograaf. Kästi ikka ära mainida.

Kusjuures pildi pealt paistab täitsa ilus, aga peeglist vaatab natuke võõras nägu vastu. Nõuab harjumist.