Ohoo, jälle uus sissekanne. Ma üllatan ennastki.

Mul oleks ausalt öeldes paljugi öelda, aga ei taha kõike päris avalikult pasundada. Pealegi ei kao miski iialgi internetist, kui see sinna on korra toksitud, nii et teatud ettevaatlikkus on vajalik.

Ma tahaks rääkida sellest, et vahel tööl mõned asjad viskavad kopsu üle maksa. Sellest, kuidas me reedel üritasime Akiga oma tutvumise neljandat aastapäeva tähistada, kuid mis täiesti metsa läks. Et vahel mind ajavad täiesti tühised asjad ja inimesed närvi.
Aga kuna neist avalikult kõnelda ei saa, siis tuleb MSN Messengeris kiruda ja vihastuda, naerda ja taga rääkida ning üleüldiselt maailma parandada. Ma ei tea, mida ma ilma msn-ita teeksin. Räägiksin ilmselt kõva häälega iseenesega juttu, et suhtlemisvaegust kompenseerida.
Kui mul poleks roheliste online-mehikeste taga toredaid sõpru, kellega neid suuri probleeme arutada, oleks minu väike maailm üks kõvasti üksildasem koht.

Muidugi võib ka kassidega suhelda, nagu mina täna Lakuga, see on väga premeeriv tegevus (NOT!):

Laku: määuuu
mina: mis on, süüa tahad vä? Äh endal topsis ju toitu küll.
Laku: mäu-ääu
mina: ..midaaa?
Laku: äu
mina: miks sa Naukkuga ei mängi, tülis olete või?
Laku: vaikus

Lähen kööki võileiba tegema. Kass järgneb.

Laku: määäu
mina: no kuule, laske inimesel süüa.. mine mängi Naukkuga.
Laku: äu-äu
mina: no mis on pisike?

Asi lõpeb sellega, et mina jahun Lakule mingit möla ja silitan teda ja teine on vait kuni ma üritan oma võileiva juurde naasta. Siis hakkab kohe jälle peale "määäuu". Noh ilmselt ka suhtlemisvaegus :)

Eluvaim hakkab vaikselt tagasi tulema. Palavik ja peavalu on kadunud, kerge iiveldus on jäänud. Tuleb uuesti sööma õppida, kõik toidud tunduvad haisvat ja ei lähe mitte alla. Hetkel on populaarne mustikakissell maitsestamata jogurtiga. Ei lõhna praktiliselt üldse, aga maitseb hea ja
vitamiine peaks ka sisaldama.

Kolmapäeval peab tööle minema, loodetavasti selleks ajaks on jälle pisut puna põskedele tulnud. Ausalt öeldes olen ma küll kogu aeg kaame, nii et ma ei tea, kuidas selle punaga on, aga no vähemalt teoreetiliselt. Homme võiks üritada ka teha midagi muud peale voodis lebasklemise. Paneks riideid pessu või mingit taolist rasket füüsilist harjutust.

Kaalust on muide kadunud selle haigusega 2-3 kilo. Äkki mahuvad kapis rippuvad "skinny pants" jalga, peab mingi hetk proovima. Siis võiks lausa mingi positiivse nurga alt seda haigust vaadata.

38,8

Aargh.. sitt on olla. Pea valutab, selg valutab, jalad valutavad, koguaeg on külmavapped ja teki alt välja ei tohi tulla, kuna siis kõik hädad kolmekordistuvad.
Juba jõudsin eile kisada, et ohoo busy weekend tulekul, aga tutkit, istun kodus teki all ja lürbin teed. Haletsege kõik mind ;(

Ilge jama, kirjutasin hirmus pika jutustuse meie kassidest, siis pidin vetsu minema ja enne vajutasin veel nuppu "save as draft", et tekst kaduma ei läheks, aga tutkit, viskas mind bloggerist välja ja mitte mingit drafti enam kuskil pole. Nii et täna ma ei räägi siis kassidest.

Kirjutan üleüldse Kati tungival soovil, eks muidu see plokkimine ongi läinud selliseks nagu oma kõige esimeses postituses kahtlustasin - midagi nagu ei toimu ja plokk vajubki ära. No ja ma olen laisk nagu saabas ka.

Mugin just pisikesi porgandeid ja hoian omaarust kaalu. Tööl muidugi sõin nt eile kreemitorti (töökaaslase sünnipäev) ja täna shokolaadikomme ja lisaks veel shokolaaditükke (töökaaslased käisid Moskvas ja tõid ja pealegi mul pea valutas ja hirmus magusanälg oli, a shoks oli niiii hea). Aga muidu peale selle, et ma igapäev shokolaadi söön, olen ma magusasöömise maha jätnud. Minuarust päris normaalne värk. Huvitav ainult, et ma kaalust alla ei ole veel võtnud, mingi jama on siin mängus.

Nüüd on muide tulemas tiheda graafikuga nädalalõpp, nii et mul on seega vabandus mitteplokkimiseks. Neljapäeval Tallinnas teater+margaritad, reedel Vantaal vein ja lauamängud ja laupäeval soolaleivale minek ja mingite tundmatutega sotsialiseerumine.

Porgandid saidki pakist otsa, nüüd peab plokkimise lõpetama ja midagi muud süüa otsima.

Käisime eile Linnanmäe lõbustuspargis suvest viimast võtmas. Lisaks oli mul paar vabapääset SeaLife meremaailma, mida on juba kord kasutatud. (Kust mina pidin teadma, et pileti esitamise asemel antakse see kassasse, kus saab käele templi. Nii et viimati jalutasime lihtsalt sisse.)

Ma eriline oksendusmasinate fänn ei ole, seega piirdusin leebemate atraktsioonidega. Kõige toredam oli Vuoristorata ehk ameerika mäed (huvitav, miks on nende nimi eesti keeles selline?), aastal 1951 ehitatud puust atraktsioon. Nojaa, nüüd on ilmselt iga puust posti taga raudne latt. Rongi taga seisab nn pidurimees, kes kontrollib kiirust ja ohutust. Ehee, hoogne töökoht, päevas mitusada ringi.

Aki käis ka mingil jubedusel, asja nimeks oli Rakett ja idee selles, et esiteks tulistatakse sind otse üles ja siis teed sealt vabalangemist. Bökk :)

Teen ka väikse update'i meie pommiplahvatusprojektist ehk siis aed sügisel 2007. Muru kasvab, aga hõredalt. Mitmeaastastest lilledest on mingisugune kukehari juba õitsema läinud!





Aa, seda tahtsin ka veel öelda, et üritan jätkuvalt hmm.. tervislikku liini hoida. Ei söö magusat, selle asemel salatit jne. Noh, öösel nägin unes söömingut, mugisin igasugu häid asju ja tundsin süümepiinu. Alles täna päeval hakkasin asja üle täpsemalt mõtlema ja sain pihta, et see oli uni. Meil nimelt ei ole kodus kunagi nii häid asju ;(