Nüüd olen tagasi oma piinavalt tööreisilt. Magada sain jube vähe ja tõbine olin ka. Loved it!
Nüüd Pariisi juurde tagasi.
Nagu ma kirjeldasin, jäi meie lend hiljaks, seega kobisime plaanitust hiljem linna peale ja esimeseks võtsime ette Cité saare, kuhu pääses mugavalt metrooga (tegelikult igale poole sai metrooga). Esiteks komistasime Sainte Chapelle kiriku otsa või õigemini kompleksi kuulus ka Palais de Justice (Pariisi kõrgeim kohtuaste vms) ja endine Conciergerie vangla. Kuna meil polnud aimu, millega on tegemist, siis passisime ajaviiteks muude turistidega koos järjekorras, läbisime metallidetektori (neid oli Pariisis iga teise tähtsama turistiatraktsiooni juures) ja jäime lõpuks nõutult õue peale passima, et kuhu me nüüd tulimegi. Jalutasime sealt siis sama targalt välja ja mõtlesime, et järgmiseks läheme kindla peale välja ja kaeme saare teises otsas oleva Jumalaema kiriku üle. Kiriku küljel olid vahvad veesülitid (kuigi minumeelest inglisekeelne gargoyle kõlab palju asjakohasemalt kui mingi tühipaljas "veesüliti").
Kiriku taga oli pisike park, kus siis üks suusajopes turist end pildile jäädvustas.
Jõudsime veel käia Place des Vosgesil, kust meid välja aeti, kuna park/väljak pandi kinni ning loobunult jalutasime Bastille'i väljakule, kust metrooga hotelli loksusime. Värske õhu mürgitus ja jalanõrkus niitis meid muide iga õhtu hotellis maha, magama jäime umbes kell 21 juba.
Järgmisel hommikul suundusime Montmartre linnaossa ülistatud Sacre Coeuri kirikut vaatama. Teel sinna oli ühe metroopeatuse nimi muide Stalingrad. Üles künkale viis köisraudtee, ent me muidugi optimistlikult läksime lõpututest treppidest, et ikka kohe hommikul jalad värisema hakkaksid. Kõige tipuks otsustasime ka kitsast keerdtreppi pidi kiriku torni ronida, et i-le täpp panna. Ülevalt oli vaade päris veenev, tuhanded majad ja katused, samuti paistis kätte Eiffeli torn.
Kiriku juures patrullisid mingid ahistajad, kes üritasid Akile käe ümber võru punuda. Mina vedasin Aki teisest käest minema ja selle peale sai müügimees päris vihaseks, hoidis Akil käest kinni ja hüüdis, et "no, no, tradition!". Jajah, eks Pariisis ole kindlasti selline sajanditepikkune traditsioon, et must mees tuleb turisti juurde, seob paela käe külge ja siis üritab pärast selle eest raha küsida. Umbes nagu ma ei teaks nende trikke. Üldse tiirutas linna peal palju igasuguseid kerjajaid ja ahistajaid, osad tulid lausa ligi ja tundsid huvi meie inglise keele oskuse kohta. Me tavaliselt ei taibanud loomulikult inglise keelest midagi ja jalutasime tuima näoga edasi, mille peale nad läksid järgmist ohvrit otsima.
Pärast neid seiklusi läksime oma värisevil jalul esimesse kohvikusse, kus mina tellisin korraliku kakao ja Aki sai õnnetu kohvi miniatuurses topsis. Sellist meie mõttes tavalist kohvi Pariisis ei tuntud, ainult masinast lasti espressot.
Järgmiseks suundusime Hôtel des Invalidesisse, mis põhimõtteliselt oligi omal ajal invaliidide hotell, ehk siis Louis XIV poolt sõjaveteranidele ehitatud haigla ja vanadekodu, mille Napoleon hiljem muutis sõjamuuseumiks ning mille kullatud kupli alla on maetud Napoleoni maised jäänused. Prantsusmaale tüüpiliselt oli ka see hirmsuur ja liialdatud ehitis.
Meie retk jätkus Champs-Elysees' ja triumfikaare suunas. Kuigi meie stardipunktis paistis Triumfikaar juba kätte, siis võiks siinkohal korrata siiski vana tõde, et suured objektid võivad paista lähedamal kui nad tegelikult on. Champs-Elysees oli PIKK ja väsinud jalgadele tõsine katsumus. Kõikide kaupluste esindusputiigid muidugi olid peatänaval väljas, sealhulgas ka Renault' putiik, kus väljanäitusel vanad Renault' ralliautod.
Järgmisel hommikul suundusime varakult Eiffeli torni poole, et rahvamasse vältida. Kohapeal selgus, et avatud oli vaid kaks jalga, üks liftiga ülesminejatele ja teine trepist kõmpijatele. Loomulikult oli liftijala ees pikk järts, nii et valisime ikka julmuritele kohaselt trepid ja hingeldades tõusime teisele tasandile, kust päris tippu sai juba liftiga. Ülevalt oli päris võimas vaade, ent kogu klaasist kuubik oli tuubil täis jaapani turiste, nii et lasime sealt suhteliselt kiirelt jalga.
Üritasime ka külastada Montparnasse'i surnuaia all olevaid katakombe, ent minu infole vastukäivalt olid need ikka veel suletud, seega jalutasime sealt haigeid jalgu kirudes läbi parkide jõe poole tagasi. Tee peale jäi suur Luxemburgi park, kus puhkasime jalgu ja imetlesime imekauneid õites puid. Pargis oli ka minikoopia Prantsusmaa poolt USAle kingitud kuulsast vabadusmonumendist, nüüd see ka oma silmaga ära nähtud, pole vaja New Yorki minnagi. Õhtu eel käisime veel Notre Dame kirikut seestpoolt kaemas, kuna esimesel päeval olime liiga hilja peal ja kirikuuksed kinni ning sealt jätkasime Pompidou keskuse ja Louvre'i poole.
Minu lemmikuks olid Louvre'i ees ujuvad pardid, kuna Mona Lisa oli hirmus pisike maal ja no tegelikult me kunstist ei jaga ka midagi. Ma neid pilte ei hakka siia linkima, kuna nagu me alles pärast aru saime (lollid turistid eks), oli pildistamine pooltes Louvre'i saalides keelatud.
Laupäeval oli meie sihtkohaks kuulus Versailles' loss, kuhu minu arusaamise järgi Prantsusmaa kuningas Louis XIV Louvre'ist kolis. Kogu kompleks oli loomulikult megasuur ja park korrapäraselt struktureeritud. Lossis oli eraldi kuninga ja kuninganna tiib. Ajale kohaselt sünnitas kuninganna lossis troonipärijaid publiku juuresolekul, et tõestada lapse sugulust. Kuninga kohta saime teada muuhulgas seda, et hommikuti tuldi tema särki vahetama, kuna tal oli kombeks öösel higistada. Irooniline oli see, et peale selle hiiglasliku lossi ehitamist pidi kuningas sõja tõttu oma kokkukraabitud varandust ja hõbedast mööblit müntideks hakkama sulatama.
Pühapäeval ei jaksanud me enam eriti muud teha, kui pisikese tiiru Louvre ees asuvas pargis ning siis suundusime CDG lennuvälja poole, kus suurema osa õhtust veetsime meie lendu oodates.
Kokkuvõtvalt ütleks nii, et mina ilmselt seda ülistatud Pariisi hinge ei leidnud, võib-olla kunagi suvisel ajal reisi korrates see õnnestub.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar