Raske juhtum

Igalt poolt valutab ja põlvel on lilla sinikas. See on tulemus, kui minusugune amatöör üritab pole dancingut teha. Seda, kuidas asi teoreetiliselt peaks välja nägema, näete siit. Seda, kuidas treening kaheksal tavalisel tüdrukul välja tuli, kirjeldan kohe.

Eile oli ühe minu endise töökaaslase pulmade-eelne tüdrukuteõhtu (mulle ei meeldi see termin, tegemist polnud nimelt õhtuga vaid terve päevaga ja seega inglisekeelne bachelor party kõlab sobivamalt). Peale ühist hommikusööki siirdusimegi pole dancingut harjutama. Astusime kõik rind kummis ja naerul nägudega trennisaali, kus nii mõnegi ootused peagi purustati. Saalis oli kaheksa posti, igaühele oma.

Algus läks lihtsalt. Pidi käega postist kinni hoidma ja ümber posti liuglevaid samme tegema. Kõigil tuli see muidugi ilusti välja, ent peagi näitas treener ette esimese pöörde, post tuli põlveõndlasse võtta ja jalad maast lahti selle ümber liuelda. Liigutus nägi välja nii graatsiline, vaevatu ja kaunis. Asusime kohe asja kallale, üritasime nähtut korrata, ent nagu jutu algusest ilmselt arvata võite, ei tulnud meil see sugugi nii hästi välja. Klammerdusime kõik liiga kõvasti kätega posti külge, kui oleks pidanud ülekeha hoopis tahapoole kallutama. Sõrmedega posti pigistamine tähendas ka seda, et käsi ei liuelnud üldse ja eks see andis tunda.

Trenn jätkus nii, et treener näitas meile järjest lennukaid keerdeid ette ja meie üritasime neid imiteerida. Ebaõnnestunult muidugi. Saalist kuuldus järjest tümps ja tümps, kui me vastu põrandat mütsatasime, graatsilisusest polnud juttugi. Mul läks mingi liigutuse peale rinnalihas vist krampi, igatahes hirmus ebamugav oli. Põlvedele lendasin korra ka, sellest mälestusena sinikas.
Treener nägi välja pisut pettunud, kui me peale poolt tundi hingeldasime, ei jaksanud enam hüppeid proovida ja olime löödud, kuna me ei osanud üldse. Treener lausus vahepeal julgustavaid sõnu, et pole midagi, see peabki natuke haiget tegema. Meie va hellikud muidugi oleks tahtnud midagi lõbusamat. Õnneks sai tund peagi läbi, tõmbusime riietusruumi haavu lakkuma ja imestama, et miks me kujutasime ette, et tegemist on mingi lihtsa alaga.

Täna on mul ikka raske päev olnud, kerge unevõlg, peavalu (no teadagi) ja lihased igalt poolt valusad. Päeval ehitasime veel aeda, mul tuli see ikka väga efektiivselt välja:

Aki ehitab (ja Laku vaatab ja imestab):















Mina ehitan:



















Aga nüüd jalgpalli finaalkohtumine! Kõik neli blogiküsitlusele vastanut on olnud Hispaania poolt, nüüd pöidlad pihku! Mulle endale tundub, et ka Saksa võit poleks väga hull, ebameeldivad võistkonnad on juba elimineeritud. Ootame vahvat mängu!

Mängu oodates

Kohekohe algab veerandfinaalmäng Hollandi ja Venemaa vahel. Pole vaja ilmselt mainidagi, kelle poolt olen. Nagu suurepärasest jalka EM-i küsitluse tulemustest blogi nurgas on näha, on vastajaid tasaselt jagunenud kolme vastusevariandi taha. Õnneks keegi siiski kogu võistlust ära keelata ei soovi :)

Muidugi sellise tähtsa mängu jaoks peab ju end ka ette valmistama. Tegin just tomatipirukat (küpseb praegu ahjus, mm) ja kuulasin samal ajal Duffy albumit. Kuigi ma olin Mercyt igast kanalist kuuldes skeptiline tema muu toodangu suhtes, on album üllatavalt hea. Lemmikuks kujunes kohe Warvick Avenue .

Varsti on pirukas valmis, külmkapis ootab mind mahe ungari vein ja elutoas telekas :P Hup Holland! Kas õhtu võib kuidagi lubavamalt alata?

















Edit kell 00:10: ... ja kes oleks oodanud, et õhtu võib nii sitalt lõppeda. No ega sellise mänguga ei saanudki Holland ju edasi minna ... jura.

Appi, kahjurid!

Ühel päeval istusime Akiga aias ja mõtisklesime, kas meie õunapuud millalgi ka vilja kannavad. Mulle tuli pähe uurida, kas õitest on moodustunud juba viljade algeid ja nii üritasimegi puudelt vilju leida. Hea uudis on see, et tõepoolest on paar pisikest rohelist ubinat juba olemas! Loodetavasti peavad sügiseni vastu.















Puude lähemal uurimisel paljastus aga ka muserdav tõsiseik. Lehtede all elutsesid lehetäide kolooniad. Mina kui igasuguste putukate vihkaja karjusin esialgu umbes pool tundi "Väkk! Rõve! Fui!", ent mingil hetkel pidi end kokku võtma ja uurima tõrjevõimalusi, kuna need kahjurid imevad noorte võrsete ja lehtede mahla. Leidsime erinevaid soovitusi nii internetist kui ka aiaraamatutest.
Peamised nipid on järgmised:

1) lehetäide karjad tuleks veega lehtedelt maha uhada. Proovisime. Paraku meie kastmisvoolikust tuleb vett ainult nagu pihustist, mitte sellist ühtlast tugevat juga. Nii et lehetäid ei lennanud mitte veega kaasa.

2) Pritsida looduslikku tõrjeainet, näiteks segada vette mäntysuopa-nimelist ainet (mingi männiõli ja seebi seguvedelik, millega tavaliselt väljas vaipu pestakse) või siis Tolu-segu (sama idee, männiõlil põhinev puhastusaine). Mõeldud-tehtud, meil oli Tolu vannitoas täiesti olemas ja Aki käis lausa kaks korda selle ainega lehti pritsimas. Kasutegur null. Ikka lehetäid parasiteerisid edasi.

3) Hankida kuskilt hunnikus lepatriinusid ja oodata, kuni nad oma isu täis söövad. Muidu hea idee, aga kust sa ühtäkki neid lepatriinusid ikka leiad. Meil oli aias sel päeval lausa üks, kes muide tublisti mugis minu lilledel pesitsevaid teist sorti lehetäisid. Loodetavasti ta paljuneb kõvasti.

4) Pühkida lehetäid käsitsi lehtede alt ära. Täna hommikul siis suundusin seda tegema, kummikindad kätte ja paberiga neid vastikuid söödikuid ära pühkima. Nühkisin seal pool tundi, aga tulemusi veel ei tea. Eks osaliselt sain neid ära pühitud, aga naiivne oleks loota, et neist täiesti lahti saime.

5) Pritsida Fairy-lahusega. Selle võtame ette kohe, kui nende arvukus taas kasvab. Probleem on muidugi ka see, et hirmsasti igasuguseid keemilisi aineid ei tahaks aias kasutada, kõik ju imbub mulda ja pärast söö siis oma Fairy-õunakesi. Eks Fairy vast elab veel üle, ent mingit karmi tõrjevahendit ma esialgu kasutada ei tahaks.

Lõpetuseks pilt ka nende söödikute kolooniast. Sipelgatega on neil koostöö - lehetäid pakuvad neile oma nestet, mida sipelgad käivad usinalt lüpsmas ja vastu saavad turvateenust. Üleeile just jälgisin seda tubli lepatriinut, kes üritas lehetäisid põske pista - kaks sipelgat katsusid ilmselt tema jalgu hammustada, igatahes mingi rünnak seal käis. Lepatriinu sellest minuarust küll eriliselt ei kohkunud.

Statistikat

Eelmise aasta 25. novembril panin tööle Google Analyticsi, mis jälgib minu blogi külastatavust. Mõtlesin ka lugejatele tulemustest pisut kokkuvõtet teha. (Tõsi küll, selle aasta märtsikuus pool kuud Google Analytics ei töötanud, kuna vahetasin blogi tausta ja koos sellega hävis ka jälgimiskood.)

Selle aja sees on blogi väidetavalt külastanud 178 erinevat inimest. Tõenäoline muidugi on, et unikaalseid külastajaid on tükk maad vähem, kuna paljud kasutavad mitut arvutit ja kustutavad ka cookies'eid. Blogi on kokku külastatud 839 korda. Muide minu enda käimised ei lähe arvesse, kuna mul on Google'i jälgimiskood blokeeritud.. muidu oleks külastuste arv ilmselt topeltsuur.

Päevas tehakse keskeltläbi 4 külastust. Selge langus külastustes on muide nädalavahetusel ja suurimad külastuste määrad päeva kohta on tavaliselt esmaspäeviti.











Kaardilt on ilusti näha, mis riik külastatavuse edetabelit juhib :) Eestit linnade kaupa vaadeldes (ei tea kui täpne Analytics selle koha pealt on, tõenäoliselt mitte eriti) on juhtimas Tallinn. Siiski on külastusi palju ka Tartust, Pärnust, Keilast, Viljandist ja Paidest. Kaart näeb välja selline, nagu Eesti oleks leetrites. Mul on ebamäärane aimdus selle kohta, kes mu blogi Tartust ja Viljandist lugeda võiks, ent Pärnu? Keila? Paide? Kui mul on salapäraseid austajaid, andke endast märku! Teistel linnadel on juba sedavõrd vähe külastusi, et panen need juhuslike visiitide arvele.














Ligi pool külastustest on tulnud saidile otse, teine poolik muude saitide kaudu (saidilisti juhivad Kati blogi ja orkut :)), ülejäänud kribu otsingumootorite kaudu. Näiteid sõnadest või lausetest, mille kaudu blogisse on tuldud:
"marisjahub"
"piparkoogimaja"
"terrassi ehitamine"
"looduskalender"
"aeroobsed sammud"
"hambad tuikavad"
"kassi kraapimispuu"
"kassi vurrud"
"leather mouse"
"lihasööjataim"
"mõrad hambas"
"peale puhkust huumor"
"sammulugeja 3000"
"templi käele"
"tidilii"
"võõrutussümptomid"

Ise mäletan suhteliselt hästi, mis looga mõni sõnaühend seotud on, ent eks kindlasti osad vapratest googeldajatest on oma probleemiga täiesti valesse kohta sattunud (võõrutussümptomid?? :))).

Tean kindlalt umbes 4-5 inimest, kes mu blogi regulaarselt jälgivad. Eks ma peamiselt teie jaoks ju siin jahungi :) No ja loomulikult enda lõbuks ka, eriti aiapostitused on mulle väga südamelähedased (umbes nagu keegi poleks veel märganud :)).

Hup Holland Hup!

Õues muudkui kallab vihma (ja arvake ära, kelle voodipesud väljas "kuivavad"). Õnneks on käimas jalgpalli EM, nii et võib mõnuga õhtuid toas teleka ees veeta.
Mul on kombeks jalgpalli tiitlivõistluste finaalturniire jälgida alagrupimängudest alates. See on hea viis meeskondadega tutvuda (kuna ma muidu jalgpalli eriti ei jälgi) ja selgitada välja, kes tegelevad ainult sukeldamisega ja kes ausalt mängida üritavad.

Üks minu soosikutest on olnud juba aastaid Holland. Mul on kahtlane tunne, et see sai alguse sellest, et kunagi neil mängis keegi hea välimusega tüüp (nojah, naised ja jalgpall eks..). Ka sel aastal hoian neile pöialt. Esiteks on neil absoluutselt nummid helesinised põlvikud ja teiseks van der Sarist sümpaatsemat mängijat vist küll pole. Holland on finaalturniiri alustanud võimsalt (Itaalia 3:0 ja Prantsusmaa 4:1, so long suckers!), hoian pöialt, et nende hoog ei raugeks.

Ainuke needus selle turniiri juures on see, et õhtune mäng kestab peaaegu keskööni. Kuna mänge on iga õhtu, võite ette kujutada, milliste nägudega me hommikuti tööle läheme. Nädalavahetused elab ilusti üle, kuna hommikul saab end välja magada, aga argipäevadel olen ma paar korda õhtu esimese mängu ajal diivanil juba silma looja lasknud ja alles teise mängu alguseks ärganud. Ikka raske on diivanisportlase elu.

Tavaliselt kulgeb ühe mängu vaatamine nii, et esimesed kümme minutit istume teleka ees, ent peale seda teatan mina, et jumala igav, keegi väravaid ei löö ja teen vaikselt uinakut või võtan läpaka sülle. Vahel on ka häid hetki, siis kostub meie elutoast kirumist või plaksutamist vastavalt olukorrale. Akile on pinnuks silmas igasugune näitlemine ja ta pidevalt kirub nii Portugali kui ka Itaaliat :) Mina jälgin mängijate põlvikuid, need on kõigil nii ilusad ja värvilised.

Üks näide jalgpalli mõjust meie elule on see, et Aki on hakanud koju tassima Carlsbergi õltse (Euro 2008 official sponsor!) ja täna mingit grillvorsti, mis oli ka Euro 2008 erimärgistusega pakendis. Kõik selle ettekäändega, et jalgpalli vaadates on ometi lubatud vorstikesed ja official beer.
Eks tegelikult ju ongi lubatud. Ega siis jalka EM iga aasta tule. Nii et pöidlad pihku ja oma lemmikutele kaasa elama (Holland jee!!)

Muide vastake ka mu suurepärasele küsitlusele ülanurgas!