Barcelona: Tibidabo, La Pedrera ja Illa de la Discòrdia

Teise päeva hommikul seadsime sammud Tibidabo suunas. Barcelona reisijuhist lugesin, et sinna tasub suunduda esimesel päikesepaisteliselt hommikul, et kaunist linnavaadet nautida. Tegemist on siis mäega, mille tipus on tivoli, võimas kirik ning park ja metsarajad jalutamiseks.

Kohalejõudmiseks kasutasime kõigepealt metrood, siis Renfe-rongi ja bussi. Kõik ühe piletiga, väga mugav, puhas ja kaasaegne transpordisüsteem oli Barcelonas, seda kiitmast ma ei väsi! Päris tippu pääsemiseks oli vaja veel köisraudtee abi kasutada. Sealkohal jäime aga toppama, sest esimene funikulöör liikus üles alles 10.45. No mis mõttes? Meie olime ikka poole kümnest juba ootel, aga seekord early bird ei saanud wormi, vaid pidime tunnikese tiksuma ja ootama. Jalutasime ringi ja õnneks pakuti meile väga ilusaid vaateid.

Teel Tibidabo suunas, uskumatu maja jällegi:


Vaated köisraudteed oodates:


Teise mäekülje pealt avastasime järjekordse kauni "chateau"




Üks jama, mis selle ootamisega kaasa tuli, oli see, et ilm kiskus kehvaks. Taevas läks pilve ja suhteliselt jahe lausa hakkas. Linnavaadet kattis sinakashall udu - vaat sulle päikesepaistelist hommikut ja ilusaid linnavaateid! Lõpuks tulid aga ka köisraudtee töötajad kohale ning pääsesime tippu.

Üleval oli pisut ebareaalne tunne. Astusime köisraudteest otse tivolisse - erksad värvid, karusellid, popkorn. Ja selle kohal kõrgus El Sagrat Cor de Jesusi massiivne kirik.

Hall ilm:


Atraktsioon ja linn (isegi meri paistab pisut kätte):




All linnas on isegi pisut päikesepaistet:





Teises suunas kõrgub kirik:


Kirikut ehitati 60 aastat:






Sees olid loomulikult kaunid vitraazid:




... ja maalingud:




Olles Tibidabo tipus piisavalt vaateid nautinud ja kohvikus cafe con lechet mekkinud (või tegelikult peaks katalaani keeles vist cafe amb llet ütlema), otsustasime alla linna laskuda. Funikulööriga alla tulnud, hüppasime seekord trammi peale. Nimelt kulgeb seal puhkepäevadel Tramvia Blau, juba aastal 1901 kasutusse võetud liinil (ehk siis on tõeline turistiatraktsioon ja kohalikud kasutavad selle asemel bussi).

Järgmiseks otsustasime Gaudi arhitektuuriga lähemalt tutvuda. Esimene peatus - La Pedrera ehk Casa Milà. Uskumatu, milliseid maju on võimalik ehitada! Oleksin tahtnud ka majas asuva muuseumiga tutvuda (st ühte juugendstiilis korterisse oleks sisse pääsenud) ning katuseterrassil jalga puhata, aga jälle üllatas mind turistide mass. Järjekord keerles ümber maja ja sissepääs oli ka vist 18 euri nägu. Nii et seekord võtsime pilte vaid väljastpoolt ja jätkasime siis teekonda mööda Eixample linnaosa kenasid tänavaid.







Vaateaken minu maitsele:


Kaunid majad ja vaated:








Meie järgmine sihtkoht oli Illa de la Discòrdia, ehk vabas tõlkes vist ebakõla kvartal. Seal on kõrvuti neli eri arhitekti planeeritud maja, igaüks omas stiilis.
Esiteks Gaudi Casa Batlló:










Siis Casa Amatller, kuhu pääses ka fuajeesse sisse kiikama:






Ning viimaseks Casa Lleó Morera:




Korralik arhitektuuriannus! Selle peale tegime lõunapausi, kõigutasime tund-paar jalga ja jätkasime avastusretke Barri Gòticisse - gooti kvartalisse.

Barcelona: Sagrada Familia ja Las Ramblas

Esimesel päeval hotelli lonkides sattusime papagoisid ka lähemalt nägema! Krõbistasid tammetõrusid, kõigil plaadikesed kaelas.



Peale pisikest puhkehetke hotellis otsustasime kuulsa (või kurikuulsa?) Sagrada Familia kirikuga tutvuda. Kirik asus meist jalutuskäigu kaugusel ja teel sinna möödusime Toros Monumentalist ehk siis härjavõitluse areenist.



Tegelikult reisijuhist lugesin, et katalaanid niiväga härjavõitluse, flamenco ja muude selliste asjadega ei tegele, need olevat rohkem teiste Hispaania piirkondade lõbud.

Sagrada Familiani jõudsime ühtäkki, tavaliste majade vahelt tulles olimegi kiriku ees. Ootasin millegipärast suurt ja avarat platsi või parki kiriku ümber, aga ehitis tõusis suhteliselt otse majade vahelt kõrgustesse. Mis sellest meelde jäi? Rahvamassid, pikad järjekorrad sissepääsu ees, turistidele suveniire ja muid nipsasjakesi pakkuvad putkad, kraanad ja veel suuremad kraanad kiriku ümber.













Tõdesime, et järjekord oli meie jaoks liiga pikk ja võtsime suuna Placa de Catalunyale, kust mööda kuulsat peatänavat Las Ramblast mere suunas jalutasime.

Massid La Ramblal:


Minu jaoks oli Ramblal liiga palju rahvast, et atmosfäärist oleks võinud täiel rinnul nautida. Autod vuhisesid mööda, inimesed kulgesid, terrassidel pakuti toitu ja jooki, putkades müüdi suveniire, lilli, linde, jalgpallisärke. Kirev seltskond igatahes! Istusime meiegi ühte pubilaadsesse kohta õhtusöögile (ei olnud ilmselt kuigi autentne söögikoht), puhkasime jalgu ja vaatasime möödujaid.



Hõrk vaateaken:


Õhtu jätkuks pidin muidugi ka midagi magusat hamba alla saama ja igal nurgal pakutavad gofred ehk paksud vahvlid olid selleks otstarbeks suurepärased.



Alles täies õhtupimeduses jõudsime Rambla lõppu, Kolumbuse monumendi juurde.









Esimene päev möödas ja jalad juba täiesti väsinud - lonkisime hotelli puhkama, sest järgmisel päeval oli meil plaan juba varakult Tibidabo suunas teele asuda. Kus või mis on Tibidabo, sellest rohkem juba järgmises postituses.

Barcelona: Arc de Triomf, Parc de la Ciutadella.

Külmetustõbi ongi nüüd kallal, eile viskas õhtuks lausa palaviku üles. Täna on pea tatti täis, kuigi enam palavikku pole olnud. Reisipiltidega pole seega eriti aktiivselt jaksanud mässata. Nokitsesin siin vaikselt paari esimese päeva kaadrid valmis, kuigi neid on ka loomulikult hirmus posu. Aga alustan jutuga esimesest päevast ja vaatab, kui kaugele jõuan.

Äratus oli meil pühapäeval varajane, sest lennuk startis kell 6 hommikul. Enne nelja ajasime end üles, viskasime viimased asjad kohvrisse ja reis võis alata. Päikesetõusu ajal pilvede kohal viibimine on äärmiselt kaunis. Värvide vaatemängu jätkus vähemalt tunniks ajaks.
Peale neljatunnist lendu maandusime Barcelona lennuväljal, mis asub vaid 12km kaugusel kesklinnast. Siirdusime kesklinna viiva Renfe rongi peale, peale esialgset hämmingut, et mis rong kuhu läheb.. Seejärel tegime tutvust metrooga. Alguses paistis see olevat pisut keeruline, aga tegelikult peale esimest sõitu oli asi täiesti selge ja edaspidi kasutasimegi linnas ringi liikumiseks meeletult tõhusat metroosüsteemi.

Meie hotell oli küll Eixample linnaosas, kuid siiski päris keskusest pisut eemal. Metroopeatuseni oli vaid paar tänavavahet, aga keset päeva hotelli naasmise peale kulus omajagu aega. No vähemalt rahulik oli, keegi öösel tänavatel ei möllanud :) Kohe hommikul me hotelli ei pääsenud, nii et jätsime kohvrid pakihoidu ja suundusime kaamerad kaelas lähiümbrusega tutvuma. Paiknesime Tetuani väljaku lähedal, nii et jalutasime sealt alla triumfikaare suunas. Kõigepealt tuli muidugi ka kohaliku joogiga tutvuda - Veri pudelis.



Esimesed linnavaated panid kohe imestama, et ongi sellised hacienda-tüüpi majad!



Rõdudega!



Sama maja rõdul olid mingisugused koomiksitegelased:



Mõned majad olid idamaises stiilis (ütleme nii, et kunstiajalugu pole just mu tugev koht, aga nendest kuplitest tuleb meelde Türgi, Maroko.. nii et mis arhitektuuristiil see on?)





Ja jõudsimegi võimsa triumfikaareni, 1888 aasta maailmanäituse sissekäiguks ehitatud Arc de Triomfini.



Edasi mere suunas kulges lai puiestee ja kuna meie hotellitoa vabanemiseni oli veel tükk aega, siis jalutasime aga edasi.







Silma jäi igasugu huvitavaid torne:



Siis aga põikasime vasakule Parc de la Ciutadellasse, linna suurimasse parki. Roheluses lendasid puude vahel papagoid ja meie ees avaneval platsil asuvas aiamajas tantsisid kohalikud sambat (või salsat, pead pandiks ei pane). Põhjamaalase jaoks fiiling missugune, lisaks veel pargis kõrguvad palmid ja mis sa hing veel tahad!

Järgmiseks avastasime pargist suure ja kauni purskkaevu, mis võttis lausa ahhetama.



La Cascada -nimelise purskkaevu planeerimisel oli omal ajal abiks ka Gaudi, tollal veel õpipoisina.







Puhkasime veel pargipingil jalgu, vahtisime mööduvaid inimesi, jälgisime papagoisid ja muid linnukesi ning siis kablutasime juba tagasi hotelli poole, et tuba kätte saada. Peab muideks mainima, et esimesel päeval oli ilm meeletult ilus, päikese käes kindlasti umbes 23-25 kraadi. Kuna me olime otse lennukist tulnud, pikad teksad ja soojad riided, siis olime hotellituppa jõudes omadega juba suhteliselt läbi. Varajane ärkamine ja pikk lend ka seljataga. Dušš ja väike uinak kulusid marjaks ära, enne uuesti linna peale minekut. Aga sellest juba järgmises postituses.

Barcelonast tagasi

Tagasi kodus! Aga alustan jutuga pisut kaugemalt, sest ma pole siin blogis naasmisele eelnenud kodust lahkumisest iitsatanudki. Nimelt oli meil suvepuhkusest veel üks nädal järel ja samas sügisel juba palju tööd rügatud ja puhkehetk kulus marjaks ära. Mõeldud-tehtud - puhkusenädal sai kalendrisse märgitud ja reis Barcelonasse broneeritud.

Miks Barcelona? Olen juba ammu tahtnud selles linnas ära käia. Eks siit-sealt olen kuulnud ka kiidusõnu kauni ja huvitava linna kohta ja üht-teist Gaudi elutöö kohta ise lugenud. Norwegianil oli jälle mõistliku hinnaga lennureis välja pakkuda ja nii see otsus saigi tehtud. Enne puhkust pidin siiski tööl end ribadeks töötama, sest kellelegi teisele ei saanud ka omi ülesandeid kaela veeretada. Nii et pikad päevad ja laupäeval enne reisile minekut arvuti taga istutud tunnid panid mind tavalisest veel rohkem puhkust ootama. Ja samasugune möll ootab mind ilmselt ka tuleval nädalal ees, aga võib-olla olen siis suurest puhkamisest värske ja reibas. Ütlen võib-olla seetõttu, et täna ärkasin mingi kummalise kurguvalu ja raske peaga. Hea on vähemalt seegi, et see külmetus enne reisi kallale ei kippunud.

Nüüd asun reisipiltide kallale ja üritan neist mõistlikke kaadreid välja võluda. Esimesel päeval võtsin ainult suvalisi klõpse, lausa häbi oli neid vaadata, ilmselt pikem kaamerast eemalolek on oma töö teinud. Aga teistelt päevadelt oli juba pisut asjalikumaid pilte. Vaatab, kas neist asja saab ja siis on muidugi jälle pikemaid piltidega illustreeritud reisikirju oodata.