Loviisa ja Small Ships' Race

Enne kui võin rääkida eilsest väljasõidust Turusse ja Tall Ships' Race'ist, pean kirjutama pühapäevasest Loviisast ja Small Ships' Race'ist. Ikkagi mingi ajaline järjestus peab olema ja kord valitsema.

Loviisa asub meist alla tunnise sõidu kaugusel ida suunas. Tegemist on väikese mereäärse linnaga, mille puumajad ja jahisadam loovad õdusa atmosfääri.

Esialgu tutvusime Loviisa keskväljaku, pargi ja kirikuga. Linnas liikus vaid mõningaid üksikuid inimesi, seega oli päikesepaistes mõnusalt rahulik jalutada.


Purskkaev kiriku kõrval pargis


Loviisa kirik

Kõmpisime seejärel läbi puumajakeste rajooni jahisadamasse. Sealt võis sel hetkel leida ilmselt suurema osa linnaelanikest ning lisaks muidugi kõik purjetajad ja muidu turistid nagu meie. Lastele oli poniratsutamist ja mänge, suurematele muidugi olid avatud terrassid. Meiegi võtsime jäätised ja limpsisime neid ranna ääres pingil istudes ja üldist siblimist jälgides.


Pisut väsinud puumajakeste idüll


Räsitud välimusega kajakapoeg

Mingil hetkel hakkasid kõik sadamakaile kinnitunud purjelaevad lahele liikuma. Algas võistlus. Kahjuks me ära ei tabanud, mismoodi see täpselt käis. Esialgu ilmselt üht sorti purjekad tegid mingeid tiire lahes ja siis varsti alustasid teist sorti purjekad sama asja. Aga et kui kaua või kus finiš oli, seda me ära ei jaganud. Ilus oli sellest hoolimata!







Suvi on mõnus aeg - päike, vesi, jäätis, maasikad ja herned, grillimine ja muidugi puhkus! Natuke juba on hirm, et mis siis saab kui puhkus lõpeb (aaaapppiii!), aga no nädalake seda veel on ja kindlasti ei tasu seda veeta tööle mõeldes.

Kuidas puugivaktsiini saada

Enne puhkust Eestis tuli mulle kogemata meelde, et müttame seal looduses ringi ja minul on puugivaktsiin vananenud. Mis sellel puhul teha - helistada muidugi kohalikku polikliinikusse, et tahaks süsti. See muidugi liiga lihtsalt ei õnnestunud, sest meie lähipolikliinik oli suveks suletud ja selle ülesandeid täitis üks teine polikliinik, pisut kaugemal asuv.

Helistamisajad olid seal argipäevadel kell 8.00-9.30 ja 13-14. Tavaliselt hommikul helistavad kõige äkilistemate probleemidega inimesed, nii et sel ajal ei pääse üldse läbi. Noh ja ma ei tahtnud ka õel olla, olemas võib ju olla hulgaliselt tähtsamaid põhjuseid helistamiseks kui mingi puugivaktsiin. Proovisin siis 13 ja 14 vahel. Läbi pääsesin umbes 20 minuti pärast. Rääkisin oma jutu ära, et ma varasemad vaktsiinid olen Eestis saanud ja nüüd oleks vaja uuendada, kui vastuseks teatatakse, et retsepti jaoks tahaks nad teada, mis nimelist vaktsiini mul varem on kasutatud.

Egas midagi, googeldan oma endise perearsti telefoninumbri ja helistan. Keegi ei vasta. Alles siis taipan, et Eestis on neil päevil jaanipäev ja kõik kohad suletud. Nii, mõne päeva pärast üritan uuesti. Saan õe kätte, kuulab mind ära ja palub tagasi helistada poole tunni pärast, et ta jõuaks mu paberid üles otsida. Helistan poole tunni pärast, ei kippu ega kõppu - keegi ei võta telefoni. Proovin mitu korda uuesti umbes kümneminutiliste vahedega. Hakkasin juba mõtlema, et nad ei tahagi mulle vastata :) Umbes paari tunni pärast saan kellegi kätte ja tõepoolest, neil on nüüd olemas minu ravimi nimi. Kell on just niipalju, et jõuan veel enne 14 läbi pääseda kohalikku polikliiniku numbril ja paluda neilt retsepti.

Kõik sujub selle hetkeni, kui mulle teatatakse, et retsepti kirjutamiseks läheb aega nädal. See tähendab seda, et saaksin retsepti sel reedel, kui lähen töölt otse laevale ja Tallinna. Okei, lepin olukorraga ja mõtlen, et lähen sellele järele peale puhkust. Õnneks ükski puuk puhkusel kinni ei hakanud ja no ilmselt muidu ka eelmisest vaktsiinist oleks mingeid antikehi veel veres olnud.

Nüüd siis täna otsustasin ometigi selle asjaga ühele poole saada ja sõitsin hommikul sinna polikliinikuse. Mulle oli öeldud, et õde teeb süsti argipäevadel kell 8-11. Googeldasin aadressi, toksisin selle navigaatorisse ja vurasin umbes kümne paiku kodust välja. Kõik seetõttu, et meie lähedal asuv polikliinik oli suvel suletud - sinna ma oleks osanud iga kell sõita. No see selleks. Jõuan siis kohale kuhugi Tikkurilasse ja otsin esialgu umbes 10 minutit parkimiskohta. Kuskilt vaikselt hakkab aga kohale jõudma, et Hakunila polikliinik ei või ju mitte olla Tikkurilas ... vaid peaks ikka olema Hakunilas (milline geniaalne avastus!). Seega telefonikõne Akile, et mis krdi aadressil see polikliinik ikkagi asub.

Aki imestab muidugi, et mida ma seal Tikkurilas teen ja kust ma sellise aadressi olen üldse leidnud. Väikse vihjena võin siinkohal öelda, et leidsin selle Vantaa linna lehelt - samast kohast, kus polikliinikute nimed olid. Ainuke viga oli selles, et kuigi olin Hakunila polikliiniku alalehel, ei olnud sel lehel mitte polikliiniku aadressi, vaid igal alalehel oli läbivalt alati Vantaa linnavalitsuse aadress ... doh. Noh, kui pea ei tööta, siis peavad jalad töötama eks. Igatahes sain õige aadressi, toksisin selle GPSi ja vurasin minema. Kohale jõudsin 10:42. Leekisin vastuvõttu ja sain isegi suhteliselt kiirelt retsepti. Siis tormasin apteeki, mis asus üle platsi teises majas ja jälgisin, kuidas apteekriõpilane tigukiirusel mingeid andmeid arvutisse toksis ja vaktsiini otsis.

10:50 sain rohu kätte. Silkasin tagasi polikliinikusse ja võtsin järjekorranumbri. Kell 11 sain järjekorda! Ja jõudsin ka koheselt õe vastuvõtule. Esimene asi, mida ta muide vaktsiinisüstalt pakendist välja võttes hüüdis, oli "Kohutav!" Mille peale mina muidugi ajasin silmad pärani ja hüüatasin "Mida??!" Siis ta võttis tegelikult sõnad tagasi ja pobises midagi lühikesest süstlast :) Hästi meeldiv õde oli tegelikult, mul pole ühtegi paha sõna tema kohta, aga esimese asjana ei sooviks ju kuulda õudushüüdeid personali poolt, isegi kui need on naljaga pooleks öeldud.

Aga vat kätte ma sain oma vaktsiini, nüüd on kogu käelihas hell mitmeks päevaks. Aega läks (ja higi ja vaeva), aga asja sai! Järgmine ettevõtmine on mul muide passi uuendamine ja mulle tundub (varasematele kogemustele toetudes), et mingi jama ma endale jälle kokku keeran ning teen asja keerulisemaks kui see tegelikult on.

Septembris tõmbame uttu!

Broneerisime just reisi Assooridele! Asi käis kähku - esialgu pidime ju septembris minema Sitsiiliasse, aga midagi polnud broneeritud ja mõtlesime alles augustis selle suhtes aktiveeruda. Eile aga nägin inernetiavarustes kogemata kiidusõnu Assooride kohta (enne seda ei teadnudki sellisest sihtkohast eks), surfasin ise natuke ringi ja leidsin ainult positiivset tagasisidet. Ja nii see mõte küpseski - kiirelt. Kuna siiski hommik on õhtust targem, siis eile veel seda ei bronninud, aga täna hommikul ei andnud asi ikka rahu :) Nüüd siis septembri alguses paradiisisaarele!

Saaremaal, osa III + reisi lõpp

Oma viimasel Saaremaa-päeval läksime Sõrve säärele. Ikkagi traditsiooniline turistide vaatamisväärsus. Ainuke viga oli see, et väljas oli selline pilvine ilm, natuke vihmutas ka. Optimistlikult kujutasime ette, et vihm meile liiga ei tee, laulupeo jaoks ostetud vihmakeebid olid ka kaasas ja puha.

50km autosõitu, saadetud kergetest vihmasabinatest ja jõudsimegi Säärele. Tõusime autost välja ja ilge tuul paiskus näkku. Sel hetkel ma veel mõtlesin, et no kui oleme siia tulnud, siis ikka üritame natuke ringi vaadata ja hakkasin vihmakeepi selga panema. Seda ma tegin umbes kaks minutit, ise olin veel osaliselt auto taga varjus. Tegelikult keep oli suhteliselt mõttetu asi, sest see laperdas tuules täiesti kontrollimatult ja enamus õhus lendavatest veetilkadest jõudsid ikkagi minuni. Noh, siis tegime paar sammu ranna suunas, aga seal puhus veel hullem tuul. Aki oleks tahtnud päris vee äärde minna, et paar tormipilti võtta, aga mina pistsin hirmunult kisama, et ära mine, tuul viib ära! Nojah ei oleks see tuul inimest kuhugi viinud, aga võhh, hästi jube oli igatahes. See oli muide see päev, kus tuul murdis Pärnus ja Kuressaares puid.

Vihma ja tuule käes niisama passida ei olnud ka mõtet, nii et ronisime sama targalt tagasi autosse ja sõitsime 50km Kuressaarde tagasi.. Vat selline Sõrve säärel käik seekord. Tegelikult päris sääre tipust natukene sisemaa poole oli pisut tuulevaiksem koht, peatasime seal auto kinni ja tegime Sõrve poolsaarel käimise tõestuseks paar pilti.





Pärast siiberdasime veel natuke aega Kuressaare kesklinnas ringi, aga üldine vettinud olek ei meeldinud sugugi ja üsna varakult tõmbusime tagasi oma tuppa majutuskohas. Seal ma tegin muuseas laulupeopostitust ja pakkisin asju. Järgmisel hommikul jätkasime oma puhkust Lõuna-Eestisse sõites. Ilm muidugi oli päikeseline ja meie istusime pool päeva autos - nagu mingi needus eks.

Käisime põgusal visiidil Rõuges, juba tuttavat kurepesa kaemas. Veel mustade nokkadega poegi oli pesas üsna mitu.





Võrumaal sai grillitud ja niisama päikese käes vedeletud, nauditud ilusaid maastikke ja maaidülli ning natuke sugulastega juttu aetud.







Järgmisel päeval sõitsime juba varakult Tallinna poole, kus oli tore üle pika aja jälle heade sõpradega kohtuda. Aga puhkus Eestis hakkas lõpule jõudma. Esmaspäeval kell 6 pakkisime asjad kokku, võtsime kaasa vale rätiku ja õige kassi ning tulime tagasi koju.

Saaremaal, osa II

Teine päev Saaremaal algas lubavalt - ilm oli suhteliselt ilus. Võtsime seekord ette Koigi raba. Matkarada kulges esialgu heinamaade vahel, siis metsas ja lõpuks jõudsime õige rabamaastikuni.


Tupsukesed

Põhiline liik rabas oli kiil, igasuguseid eri suuruses ja värvis isendeid lendas seal ringi.



Kuna olime oodanud tüüpiliselt vihmast ilma, siis soe suvepäike üllatas meid täiesti. Rabas muidugi praadis päike otse lagipähe. Aga see oli loomulikult parem kui vihmasadu, nii et ei saa viriseda. Rada kulges rada peamiselt ümber ühe järve, kus õitsesid vesiroosid.



Olime juba peaaegu jõudnud järvele ringi peale teha, kui äkki hakkas valju linnukisa. Esiteks lendas üks suuremat sorti lind meie kohal tiiru ja maandus ühe üksiku puu ladvas. Järgmiseks tuli mingisugune teine lind teistsorti lauluga (väga täpne kirjeldus eksole) meie kohal tiirutama. Ma ei tea, kas olime nende pesadele lähedal või polnud nad lihtsalt kaua inimest näinud, igatahes tegime peagi sealt sääred.


Koovitaja vist?


Ja selline oli teine lind.. oleks väga huvitav teada, millega tegemist.

Esimese määratlesime suhteliselt hea tõenäosusega koovitajaks, aga teisest pole üldse aimu. Kammisin küll raamatuid, aga sellest abi ei olnud.

Peale rabas käiku tegime paar detouri, ehk siis otsisime mingeid kohti, kuhu tegelikult välja ei jõudnudki. Üks neist oli Laidevahe looduskaitseala, mis pidi olema keeruline leida. No ja nii oligi. Kaardi peal näed suurt looduskaitseala eks, aga vat ei tea, millist külavaheteed pidi kõige paremini sinna lähedale saaks. Mingil hetkel loobusime. Teine oli Kuressaare linnulaht. Selle jaoks oleks pidanud ilmselt pika säärega kummikud olema.
Andsime seega järele ja läksime kohta, mis oli lihtne leida - Kuressaare jahisadam ja selle ümbrus. Ma ei teadnudki, et seal on kolm spa-hotelli praktiliselt kõrvuti. Huvitav, kas kliente ka kõigile jagub.

Lahesopis ujus luik koos poegadega - inetute pardipoegadega:



Rohkem selleks päevaks ilusat ilma ei lubatud. Kiskus pilve ja vihmale, seega kimasime majutuspaika Saaremaa Juustusnäck-vorstikesi sööma. Ilgelt nämmid muide. Nii kui kohale jõudsime, hakkas tibutama. Vihma kallas öö läbi ja ka järgmisel päeval - kui meie suundusime Sõrve säärele. See oli viga, nagu hiljem selgus. Sellest järgmises postituses.