Teadaanne

Piletid ostetud! Saabume Tallinna esimesel jaanuaril ja tagasi neljandal. Andke märku, kes sel ajal linnas.

Viimane nädal

Nähh, ei saanud veel piparkoogilossi valmis ehitatud. Dekoreerisime esmalt kommide ja glasuuriga seinad (minu oma tuli jälle hüsteeriline, liigselt värvilisi kommikesi). Naukku käis vahepeal salaja köögi lauale hüppamas, või no ma ei tea, kui salaja see lõppudelõpuks oli. Suhkruglasuur jääb ju karvade külge kinni ja vastupidi. Laud ja seinatükid olid pisikesi jäljekesi täis ja Naukku lippas saba seljas teise tuppa, kuna tükid ründasid ja tahtsid külge klammerduda.

No enivei, võite juba aru saada, et glasuur pole veel kõvaks kuivanud ja tükke on võimatu kokku kleeperdada.

Ma just tabasin ära, et homme algab selle aasta viimane töönädal ja algab ta paraku kahe kliendikohtumisega samal päeval. Esiteks visiit meediaagentuuri, nad soovivad meilt teatud andmeid ja arutame asja täpsemalt läbi. Peale lõunat suundun kliendi juurde uuringut esitama, aega on poolteist tundi ja pean kogu materjali ülikiirelt läbi vuristama, et aja sisse mahtuda. Minu mäletamise järgi on ka nädala muud päevad tegemist täis, ent see-eest laupäeval algab kahenädalane puhkus! Kolm vabapäeva tuleb ületöödest ja kaks talvepuhkusest. Enam polegi kahju, et vahel pikemaid päevi ja nädalavahetusi tegin, pühapäevased tunnid lähevad veel lausa kahekordselt arvesse ;)

Kuidas ma piparkoogimaja küpsetasin

Oi deem, täna vorpisin piparkoogimaja osi nagu loom. Täpsemalt piparkoogiLOSSI, kuna ambitsioonid on nimelt eelmisest aastast kasvanud.
Ma arvan, et kokku tuli umbes kümme plaaditäit ja kulus poolteist kilo tainast. Töömaht ja -tempo oli päris suur, eriti arvestades, et ma vehkisin neid üksi teha, sellal kui Aki oma töötuba koristas. Ei jõudnud isegi järgmise plaaditäie tainast valmis rullida, kui eelmine tuli juba ahjust välja võtta. Vahepeal pidi veel uusi taignapakke mikros sulatama (siin müüakse tainast ainult sügavkülmutatuna ja üldsegi maitse on täiesti teistmoodi, kuidagi suhkrusem), küpsenuid tükke jahutama, üle lugema ja kuhjadesse laduma, et kõik ära mahuks. Pisut hüsteeriline.



Kassid õnneks hoidsid kõrvale, vähemalt peale seda kui ma lauale jahu sisse hüpanud Lakule KÕŠŠŠT! karjatasin. Püksid olid mul ka jahused, kogemata pühkisin nende sisse käsi. Peale paari tundi sai siiski piparkoogitoodang ühele poole ja hakkasin tasapisi kööki koristama. Esiteks mõtlesin, et oleks hea küpsetuspaberid ära visata. Avasin hoogsalt kraanikausi all oleva kapi, nii et seal peituv prügikast ümber lendas. Muidugi kunagi sellisel puhul pole prügikast tühi. Hulga tõenäolisem on, et kast on triiki täis ja kõige pealt leidub näiteks niisket kohvipuru ja hulgaliselt paberitükikesi, sest keegi on just pabereid väikesteks osadeks rebinud ja ära visanud. Sõimasin köögis kõvasti nii prügikasti kui oma kurba saatust ja Aki tuli kaema, mis lahti. Millegipärast soovitas ta mul koheselt teleka ette diivanile siirduda ja mitte enam koristada.



Ma siiski nii kergelt alla ei andnud. Lasin küll Akil enda korraldatud segaduse ära koristada, aga ise siirdusin piparkoogimehikesi kuhjadesse laduma. Kord peab ikkagi valitsema. Olin ostnud kolm sellist ägedat vormi, kus piparkoogimehel oli kas pea, käsi või jalg küljest hammustatud. Ladusin mis ma ladusin, äkki oli erinevaid kuhjasid kokku viis. Silmitsesin neid tühja pilguga ja ei taibanud, kuidas võib kolmest vormist viis erinevat piparkooki tulla. Ahhaa! tabasin ühe hetkel ära, et kaht vormi võib ju mõlemat pidi kasutada! Umbes paar kümnendikku sekundit olin sisemiselt oma avastuse üle uhke, kuni aru sain, et vaid täielik tobu mõtleb sellist lahendust nii pikalt. Irvitasin enda üle kõvahäälselt ja jällegi Aki pööritas silmi ja käskis mul taas köögist lahkuda. Andsin seekord alla ja kobisin diivanile rahunema.



Nüüd on juba natuke normaalsem olek, aga miskipärast mul kummitab peas "pipar-, pipar-, piparkoogimehike, pipar-, pipar-, piparkoogimehikeee."

To be continued.. homme osade kokku kleepimine, juhhei!

Kvaliteedikontroll

Lugesin ajaviiteks omi vanu postitusi (whadda loser! Muhv, nõudmiseni :)) ja tõdesin, et kvaliteet on alla käinud. Kvaliteedimõõdikuid on paar-kolm tükki.

1) Huumor ehk siis täpsemalt kui palju ma üritan räiget kildu panna. Alguses ma ikka omast arust olin värske ja innukas ja püüdsin asju pisut huvitavamalt kirjeldada. Nüüd pigem teen kuivi reportaazhe, kirjeldan päeva/nädala kulgu või mingit tegevust nii nagu see tegelikult toimus. Mitte mingit liialdamist, kirumist, huumorivinklit.

2) Sõnavara mahlakus ehk kuidas mitte kasutada ainult igapäevaseid sõnu. Ma olen alati ette kujutanud, et sõnaosavus ja kirjutamine on üks mu tugevatest külgedest, see oli ka üks põhjus, miks julgesin blogi alustada. Mine tea, kas paar aastat võõrkeelses keskkonnas ongi juba oma töö teinud? Kuidagi tundub, et väljendusoskus kuivab kokku. Peaks ilmselt rohkem lugema, näiteks Pratchettit.

3) Teemade valik. Pean silmas seda, et ma ei taha oma blogis ainult jahuda igapäevastest tegemistest (ja veel eriti igavalt ja ilma huumorita), vaid sekka peaks mahtuma ka huvitavaid leide. Näiteks nagu see või see.

Hmm hmm. Ma nüüd seedin neid asju, mida endale just ette heitsin ja äkki hakkangi paremaks. Lootus sureb viimasena. Muide soome keeles öeldakse selle kohta "toivo elää" ehk siis pikka iga kõikidele Toivodele!

Kohukesed!

Eile peale tööd sattusin kohalikus Citymarketis kohukesedegustatsiooni peale! Hirmus tunglemine oli ühe degustaatori juures ja minagi näljasena püüdsin pilku peale visata. Oh imet, olidki üsna tuttava maitsega kohukesed, nimeks MuMa. Haarasin ühe eksemplari kaasa, et valmistajamaad täpsemalt uurida.
Ja mis sa kostad, täitsa kodumaised maiused!





Guugeldasin ka pisut ja leidsin ühe Valgamaalase artikli pealkirjaga "Tõrva linnas valmivad salapärased kohukesed". Delibalti kohukesi ei pidavat Eestis müügil olema, vaid Lätis ja Leedus ja ilmselt nüüd ollakse ka Soome laienetud. Loodetavasti löövad läbi, ma ei viitsi kuigi tihti eraldi eesti toidukaupade poes kohukeste järel käia, kuigi mugiksin hea meelega :)