Olen selle aasta algul lugenud vist rohkem kui terve eelmisel aasta jooksul. Kõik tänu Euroopa challenge'ile. Riikidest olen seekord tutvunud Austria ja Bosnia ja Hertsegoviinaga. Parasjagu on käsil Belgia.
Austriast valisin premeeritud detektiivlugude autori Wolf Haasi teose, mille soomekeelne pealkiri oli Kananlihalla (Der Knochenmann). Minuarust põnevust ei olnud siin üldse ja jutustaja stiil oli pealekauba ärritav. Hinne 2/5.
Bosnia ja Hertsegoviina raamatuks sai valitud Zlata päevik (Zlata Filipović, Zlata's diary: A Child's Life in Sarajevo), mis nagu nimigi ütleb, on noore tüdruku päevik. Zlata alustab kirjutamist enne üheteistkümnendat sünnipäeva, ta räägib koolist, mäesuusatamisest, muusikavideotest ja sõprade sünnipäevadest. Siis aga algab Bosnia sõda ja argielu muutub tundmatuseni. Kranaadid lendavad ja kuulid vihisevad. Vahel ei ole vett, gaasi, elektrit ega midagi söödavat. Sõbrad ja sugulased on kas põgenenud, haavatud või surma saanud. Allesjäänud püüavad säilitada niipalju normaalset elu, kui situatsioon võimaldab.
Lugesin raamatu ühe ropsuga läbi. See peaks kuuluma vast igaühe lugemisvarasse. Kahjuks googeldamise tulemusel ei leidnud, et raamat oleks eesti keelde tõlgitud. Hinne 4/5.
Eelmisel aastal sai läbi võetud ka raamat Andorra kirjanikult (Albert Salvadó, The Phaeton Report). Selle leidmine ei olnud lihtne, aga lõpuks hankisime teose Amazonist e-raamatuna. Selle võiks ehk liigitada scifi alla, aga polnud just paremate killast. Minu jaoks tundus see Da Vinci koodi idee kehvema koopiana. Hinne 2/5.
Mõnel õhtul olen leidnud ka aega oma poolelijäänud raamatuid edasi lugeda - siis kui mõni järjekordne Euroopa riigi raamat on loetud ja järgmist pole veel jõunud raamatukogust tuua. Kaua ootel seisnud Eragoni sarja viimast osa Pärandit näiteks. Olen aina rohkem veendunud selles, et lugemiseks aja leidmine on lihtsalt prioriseerimise küsimus - minu olukorras vähemalt. No ei ole ikka nii busy nagu arvata tahaks, pigem tuleb lihtsalt teleka vaatamist ja internetis molutamist vähendada :)
laupäev, 9. jaanuar 2016
pühapäev, 3. jaanuar 2016
Work in progress..
Vahetasin lõpuks ometi blogipõhja. Mul oli vanast ajast kasutusel kunagine Bloggeri template, mida veel ise pisut nokitud sai, aga see ei käinud enam ajaga kaasas. Muudatuste tegemine oli keeruline.
Halb on see, et sama fonti ei leidnud enam kuskilt. Valisin nüüd Georgia, loodetavasti on loetav - kui mitte, vahetan välja. Lisaks teeb uus template postituse ümber mingid väga juhmid valged ääred. Selle tõttu jääb mul nüüd päis liiga lühikeseks ja hetkel pole aega seda korda teha. Elame üle :)
Aga plusspoolelt: päise all on nüüd lehed. Esmalt tegin sinna nimekirja selle aasta Euroopa kirjanike lugemise projektist.
Loodetavasti jõuan täna veel edasi nokitseda. Nüüd peaks nimelt puid tooma ja proovima jälle remonti teha :)
Täiendatud kell 19:41: Uus oravaga päis sai asemele nikerdatud. Las olla kuni midagi paremat välja mõtlen.
Halb on see, et sama fonti ei leidnud enam kuskilt. Valisin nüüd Georgia, loodetavasti on loetav - kui mitte, vahetan välja. Lisaks teeb uus template postituse ümber mingid väga juhmid valged ääred. Selle tõttu jääb mul nüüd päis liiga lühikeseks ja hetkel pole aega seda korda teha. Elame üle :)
Aga plusspoolelt: päise all on nüüd lehed. Esmalt tegin sinna nimekirja selle aasta Euroopa kirjanike lugemise projektist.
Loodetavasti jõuan täna veel edasi nokitseda. Nüüd peaks nimelt puid tooma ja proovima jälle remonti teha :)
Täiendatud kell 19:41: Uus oravaga päis sai asemele nikerdatud. Las olla kuni midagi paremat välja mõtlen.
laupäev, 2. jaanuar 2016
Lugemisvara uueks aastaks
Sattusime vaatama Ann Morgani TED-videot "My year reading a book from every country in the world", mis räägib sellest, kuidas Ann märkas, et kuigi ta loeb palju, on enamus tema loetud raamatutest pärit inglisekeelsetest maadest. Silmaringi avardamiseks otsustas Ann aasta jooksul lugeda ühe raamatu igast maailmanurgast.
Kui olime video ära vaadanud, ütles Aki, et võiks ju ka proovida, ainult et piirduks esialgu Euroopaga. Ma ei uskunud oma kõrvu - praeguse tempoga loen mina ehk 4-5 raamatut aastas, Aki veel vähem ja selline väljakutse tähendab ju ikkagi lugemisele pühendatud aja märkimisväärset kasvatamist. Aga mis seal ikka, mõte kõlas ahvatlevalt.
Tegime Euroopa maadest nimekirja (sai vist 50 neid) ja tegime väikese möönduse: panime sinna ka varem loetud Euroopa autorid kirja. Mina sain kooli kohustusliku kirjavara arvelt vist lausa kaheksa maad kirja (pärast tuli välja, et paar tükki unustasin isegi ära). Aga eks näis, kui hoog on hea, siis võiks ju ikkagi kõik riigid uuesti ette võtta.
Alustasime lugemist juba detsembri alguses, et graafik väga karmiks ei läheks. Seni olen jõudnud lugeda läbi raamatud Andorra, Albaania ja Bulgaaria autoritelt. Kogemused on väga head, sest ausalt öeldes kõik need riigid on minu jaoks olnud ühed mustad augud maailmakaardil, aga nüüd on nendega raamatute kaudu vähemalt mingi kokkupuude.
Albaania raamatus (Anilda Ibrahimi: Rosso come una sposa, soome keeles Punainen morsian) oli näiteks juttu ühe perekonna naiste loost läbi aastate. Esile tõusid tugevad soorollid: kuigi raamatu peategelane on pere matriarh, pole võrdõiguslikkusest haisugi. Sellest hoolimata oli raamat värvikas ja isegi luuleline.
Bulgaaria raamat (Kapka Kassabova: Street without a Name) rääkis kirjaniku autobiograafilise loo - kommunistlikus Bulgaarias üles kasvanud ja hiljem emigreerunud Kassabova reisib nüüd juba kapitalistlikus Bulgaarias ja mõtiskleb muuhulgas identiteedi teemadel.
Kõige keerulisem on olnud sobivaid raamatuid leida. Olen teoseid otsinud goodreads.comist, siinsest raamatukogust ja Amazoni e-raamatute hulgast. Kuna ma väga detailseid sõjateemalisi raamatuid lugeda ei soovi, siis valik väheneb kordades. Näiteks Armeenia ja Aserbaidžaani kirjanikelt polegi seni midagi sobilikku leidnud.
Hetkel ootavad lugemist raamatud Austria, Bosnia ja Hertsegoviina ja Taani autoritelt ja paar tükki on veel raamatukogust tulemas. Loodan, et suudame tempot hoida :) Üritan aeg-ajalt blogida, kuidas see challenge meil edeneb.
Kui olime video ära vaadanud, ütles Aki, et võiks ju ka proovida, ainult et piirduks esialgu Euroopaga. Ma ei uskunud oma kõrvu - praeguse tempoga loen mina ehk 4-5 raamatut aastas, Aki veel vähem ja selline väljakutse tähendab ju ikkagi lugemisele pühendatud aja märkimisväärset kasvatamist. Aga mis seal ikka, mõte kõlas ahvatlevalt.
Tegime Euroopa maadest nimekirja (sai vist 50 neid) ja tegime väikese möönduse: panime sinna ka varem loetud Euroopa autorid kirja. Mina sain kooli kohustusliku kirjavara arvelt vist lausa kaheksa maad kirja (pärast tuli välja, et paar tükki unustasin isegi ära). Aga eks näis, kui hoog on hea, siis võiks ju ikkagi kõik riigid uuesti ette võtta.
Alustasime lugemist juba detsembri alguses, et graafik väga karmiks ei läheks. Seni olen jõudnud lugeda läbi raamatud Andorra, Albaania ja Bulgaaria autoritelt. Kogemused on väga head, sest ausalt öeldes kõik need riigid on minu jaoks olnud ühed mustad augud maailmakaardil, aga nüüd on nendega raamatute kaudu vähemalt mingi kokkupuude.
Albaania raamatus (Anilda Ibrahimi: Rosso come una sposa, soome keeles Punainen morsian) oli näiteks juttu ühe perekonna naiste loost läbi aastate. Esile tõusid tugevad soorollid: kuigi raamatu peategelane on pere matriarh, pole võrdõiguslikkusest haisugi. Sellest hoolimata oli raamat värvikas ja isegi luuleline.
Bulgaaria raamat (Kapka Kassabova: Street without a Name) rääkis kirjaniku autobiograafilise loo - kommunistlikus Bulgaarias üles kasvanud ja hiljem emigreerunud Kassabova reisib nüüd juba kapitalistlikus Bulgaarias ja mõtiskleb muuhulgas identiteedi teemadel.
Kõige keerulisem on olnud sobivaid raamatuid leida. Olen teoseid otsinud goodreads.comist, siinsest raamatukogust ja Amazoni e-raamatute hulgast. Kuna ma väga detailseid sõjateemalisi raamatuid lugeda ei soovi, siis valik väheneb kordades. Näiteks Armeenia ja Aserbaidžaani kirjanikelt polegi seni midagi sobilikku leidnud.
Hetkel ootavad lugemist raamatud Austria, Bosnia ja Hertsegoviina ja Taani autoritelt ja paar tükki on veel raamatukogust tulemas. Loodan, et suudame tempot hoida :) Üritan aeg-ajalt blogida, kuidas see challenge meil edeneb.
neljapäev, 31. detsember 2015
Aasta 2015
Aasta jõuab lõpule, seega on sobiv hetk teha väike tagasivaade.
Aiast
Sel aastal olid aiamõtted ja -tegemised suures rollis, sest esimest korda oli aega sellele panustada.
Volbripäeval võtsin üles sellised kaadrid. Käised tuli üles käärida ...
Samal ajal toas juba idanesid kõiksugu taimed. Proovisin esimest korda lilledega käppa, varem olin ainult köögiviljadele keskendunud. Olin enam-vähem kindel, et neist asja ei saa, aga minu üllatuseks ei olnud olukord üldse nii hull. Pildil pisikesed päevalilled.
Sel aastal õitsesid pisikesed rodod esimest korda. Eelmisel kevadel kukutasid nad õienupud ennen avanemist maha.
Iluõunapuul olid kaunid tumedad õied:
Suvel hakkasime õues askeldama. Kaevasin lillepeenraid, alustasime teeradade ehitamist, tegin terrassi äärde kruusast riba.
Juulis leidsin maja tagant nõlvakult heinte seast metsvaarikavälu. Puhmaid oli kümneid ja kõik marju täis. Neid sai karbitäied sügavkülma korjatud. Täielik luksus, üks suve parimatest mälestustest.
Septembris õitses kalli sõbra toodud aedhortensia. Ja mõelda, veel maikuus oli selle koha peal hein ja umbrohi. See oli nagu täiuslik punkt aiatöödele.
Reisid
Aprilli lõpus käisime Horvaatias. Imetlesime muuhulgas Krka, Paklenica ja Plitvice rahvusparkide ilu. Kindlasti üks parimaid reise ja huvitavamaid sihtkohti.
Juulis tegime pisikese tiiru Soomes: käisime suvilas, Savonlinna ooperipidustustel ning Mikkeli iluaedades:
Septembri lõpul väisasin seminari Dublinis. Üks aasta parimaid tööalaseid hetki.
Oktoobris tegime tiiru Kopenhaagenis. Vahva koht oli seegi, meelde jäi moodne arhitektuur, vanad lossid, kanalid ning küsimusi tõstatav Christiania linnaosa.
Uut ja põnevat
Sel aastal leidsin online-kursuste maailma. Õppisin muuhulgas pisut programmeerimise aluseid ning tiba statistilist analüüsi. Lugesin liiga vähe, aga selle parandamise osas on mul juba üks plaan :) Kirjutan sellest eraldi postituses.
Augustis sain üle saja aasta uuesti ratta selga:
Tähtsaimad asjad
Veetsin toredaid hetki sõprade seltsis nii Tallinnas, Helsingis kui Stockholmis. Kallistan teid, olete mõtteis :)
Aasta 2015
... oli üks äärmiselt hea aasta. Tähistame seda täna sealiha, veiniklaasi, Tujurikkuja ja ehk mõne lauamängu seltsis.
Vahvat vana aasta lõppu ja head uut aastat!
Aiast
Sel aastal olid aiamõtted ja -tegemised suures rollis, sest esimest korda oli aega sellele panustada.
Volbripäeval võtsin üles sellised kaadrid. Käised tuli üles käärida ...
Samal ajal toas juba idanesid kõiksugu taimed. Proovisin esimest korda lilledega käppa, varem olin ainult köögiviljadele keskendunud. Olin enam-vähem kindel, et neist asja ei saa, aga minu üllatuseks ei olnud olukord üldse nii hull. Pildil pisikesed päevalilled.
Sel aastal õitsesid pisikesed rodod esimest korda. Eelmisel kevadel kukutasid nad õienupud ennen avanemist maha.
Iluõunapuul olid kaunid tumedad õied:
Suvel hakkasime õues askeldama. Kaevasin lillepeenraid, alustasime teeradade ehitamist, tegin terrassi äärde kruusast riba.
Juulis leidsin maja tagant nõlvakult heinte seast metsvaarikavälu. Puhmaid oli kümneid ja kõik marju täis. Neid sai karbitäied sügavkülma korjatud. Täielik luksus, üks suve parimatest mälestustest.
Septembris õitses kalli sõbra toodud aedhortensia. Ja mõelda, veel maikuus oli selle koha peal hein ja umbrohi. See oli nagu täiuslik punkt aiatöödele.
Reisid
Aprilli lõpus käisime Horvaatias. Imetlesime muuhulgas Krka, Paklenica ja Plitvice rahvusparkide ilu. Kindlasti üks parimaid reise ja huvitavamaid sihtkohti.
Juulis tegime pisikese tiiru Soomes: käisime suvilas, Savonlinna ooperipidustustel ning Mikkeli iluaedades:
Septembri lõpul väisasin seminari Dublinis. Üks aasta parimaid tööalaseid hetki.
Oktoobris tegime tiiru Kopenhaagenis. Vahva koht oli seegi, meelde jäi moodne arhitektuur, vanad lossid, kanalid ning küsimusi tõstatav Christiania linnaosa.
Uut ja põnevat
Sel aastal leidsin online-kursuste maailma. Õppisin muuhulgas pisut programmeerimise aluseid ning tiba statistilist analüüsi. Lugesin liiga vähe, aga selle parandamise osas on mul juba üks plaan :) Kirjutan sellest eraldi postituses.
Augustis sain üle saja aasta uuesti ratta selga:
Tähtsaimad asjad
Veetsin toredaid hetki sõprade seltsis nii Tallinnas, Helsingis kui Stockholmis. Kallistan teid, olete mõtteis :)
Aasta 2015
... oli üks äärmiselt hea aasta. Tähistame seda täna sealiha, veiniklaasi, Tujurikkuja ja ehk mõne lauamängu seltsis.
Vahvat vana aasta lõppu ja head uut aastat!
pühapäev, 27. detsember 2015
Pühadejutud
Ongi vabad päevad lõpule jõudmas ja homme tuleb end taas töölainele seada. Niisama kodus vedeleda oli mõnus. Vahepeal juba mõtlesin, et peaks pühapäeval allahindlusi uurima minema, aga täna hommikul tõdesin, et milleks oma urust välja ronida :) Tuleb ikka lebasklemisest viimast võtta.
Tegevusetusest võrsuvad igasugused head ideed. Olen juba vaikselt järgmise aasta aiaplaane mõlgutanud ning aiaraamatuid ja seemnekatalooge sirvinud. Tuleb jälle üks suurepärane aia-aasta!
Kassidel on olnud samuti lõbus, oleme ometigi jaksanud nendega tavapärasest rohkem mängida. Ja muidugi jõuluvana tõi neile ka oma pakikese - mitu värvilist juuksekummi! Need lendavad kiirelt ja on head karvased - saab käpaga hästi lüüa. Peemotit ma pole ammu niimoodi jooksmas näinud ja Laku unustas hetkeks lausa söögi - see on nagu väike maailmaime.
Peemot oli nobe nagu välk ja jäi piltidele ainult udukoguna:
Laku võttis esmalt natuke rahulikumalt:
Teine kingitus oli muidugi ka, päkapikud tõid need juba enne jõule. Kaks pappkasti!
Väikestest asjadest tuleb rõõmu tunda :)
Tegevusetusest võrsuvad igasugused head ideed. Olen juba vaikselt järgmise aasta aiaplaane mõlgutanud ning aiaraamatuid ja seemnekatalooge sirvinud. Tuleb jälle üks suurepärane aia-aasta!
Kassidel on olnud samuti lõbus, oleme ometigi jaksanud nendega tavapärasest rohkem mängida. Ja muidugi jõuluvana tõi neile ka oma pakikese - mitu värvilist juuksekummi! Need lendavad kiirelt ja on head karvased - saab käpaga hästi lüüa. Peemotit ma pole ammu niimoodi jooksmas näinud ja Laku unustas hetkeks lausa söögi - see on nagu väike maailmaime.
Peemot oli nobe nagu välk ja jäi piltidele ainult udukoguna:
Laku võttis esmalt natuke rahulikumalt:
Teine kingitus oli muidugi ka, päkapikud tõid need juba enne jõule. Kaks pappkasti!
Väikestest asjadest tuleb rõõmu tunda :)
Tellimine:
Postitused (Atom)