Remondiga hakkab pisut kiire :) See vist ei üllata kedagi, veel vähem meid ennast. Järel on neli nädalat remondiaega ja pool nädalat koristamiseks ja sisustamiseks.
Nädalavahetusel sai mõlemil päevil tublisti edasi tehtud, näiteks väikses magamistoas saime kipsplaadid lakke. Lisaks seinte pahteldamine ning elektritööd ja sinna need päevad kadusidki. Graafiku järgi on nüüd nädal aega saada seinad ja lagi siledaks ning värvitud. Ma täpselt ei tea, kuidas see võimalik on, sest kitt peab mõnda aega kuivama ka. Ilmselt teeme samal ajal ka söögitoa lage edasi. Miljon muud asja on veel vaja teha, näiteks kasutamata jäänud kipsplaadid allkorrusele vedida, õunapuudele jänesevõrgud ümber panna, magamistoa uks välja vahetada jne, rääkimata tapeetimisest ja põranda panekust. Aga küll ta valmib, kus ta pääseb.
pühapäev, 27. oktoober 2013
kolmapäev, 23. oktoober 2013
Be safe around trains
Täna olen naernud üht maailma parimaks valitud reklaami: Melbourne'i raudtee hoiatuskampaaniat. Milline geniaalne idee, naljakad tüübid ja kummitama jääv meloodia.
http://youtu.be/IJNR2EpS0jw
http://youtu.be/IJNR2EpS0jw
pühapäev, 20. oktoober 2013
Üks setback, aga see meid ei murra
Sel nädalavahetusel jälle lõhkusime rohkem kui ehitasime. Seda poleks praegu küll vaja, eks. Nimelt väikse magamistoa seinu lihvides vaatasime siis täpsemalt, mis selle akna ümbrusega juhtunud oli. Eelmised elanikud olid millalgi akna lahti unustanud ja akna ümbrus jäätus ära. Noh, aga teate, mis juhtub, kui jäätunud puit üles sulab? Värvipind oli muidugi kahjustatud, aga kui seda ära lihvisime, siis nägime, et ka seina puitplaadid olid kohati kergelt pehmenenud. Mis siis muud, kui sein maha, paar seinakarkassitala samuti, ning uued asemele.
Midagi pole kobiseda, viga oli nähtav ja olime sellest teadlikud, kui ostuotsuse tegime. Lihtsalt paar lisatööpäeva jälle juures. Aga see selleks. Tegelikult oli midagi head ka - saime ülemise korruse esiku ja elutoa lae paar korda värvitud, juhhei! Edeneb, edeneb :)
Midagi pole kobiseda, viga oli nähtav ja olime sellest teadlikud, kui ostuotsuse tegime. Lihtsalt paar lisatööpäeva jälle juures. Aga see selleks. Tegelikult oli midagi head ka - saime ülemise korruse esiku ja elutoa lae paar korda värvitud, juhhei! Edeneb, edeneb :)
teisipäev, 15. oktoober 2013
Bibliofiil
Singer Vingeril on üks hea laul:
Soe on sügis, juba akna all lehkab levkoi
Leheprügis vaata lösutab raamatukoi
Rida realt seal imeb ta end teadmisi täis kui vampiir
Paugupealt me teame: tema on bibliofiil.
Miks ma sellest räägin - tegin lõpuks ometi endale raamatukogukaardi ära. Poleks uskunudki, kui palju eestikeelset kirjandust Helsingi raamatukogus saadaval on. Broneerisin endale paar Kivirähku ja Indrek Hargla Apteeker Melchiori esimese teose, olengi nimelt tükk aega mõelnud, et seda võiks lugeda. Paari päeva pärast peaks need olema kesklinna saabunud ja võin peale tööd järgi minna. Väga lahe.
Kui teil tuleb raamatusoovitusi meelde: uuemaid või klassikat, kergemat või muidu huvitavat, siis ootan neid huviga. Pole ülde uuema kirjandusega kursis.
Soe on sügis, juba akna all lehkab levkoi
Leheprügis vaata lösutab raamatukoi
Rida realt seal imeb ta end teadmisi täis kui vampiir
Paugupealt me teame: tema on bibliofiil.
Miks ma sellest räägin - tegin lõpuks ometi endale raamatukogukaardi ära. Poleks uskunudki, kui palju eestikeelset kirjandust Helsingi raamatukogus saadaval on. Broneerisin endale paar Kivirähku ja Indrek Hargla Apteeker Melchiori esimese teose, olengi nimelt tükk aega mõelnud, et seda võiks lugeda. Paari päeva pärast peaks need olema kesklinna saabunud ja võin peale tööd järgi minna. Väga lahe.
Kui teil tuleb raamatusoovitusi meelde: uuemaid või klassikat, kergemat või muidu huvitavat, siis ootan neid huviga. Pole ülde uuema kirjandusega kursis.
pühapäev, 13. oktoober 2013
Verdoni kanjon
Erakordne Monaco nähtud, oli järgmise päeva plaan rentida auto ja sõita Alpidele Verdoni kanjoniga lähemat tutvust tegema. Käisime veel õhtul suurepärase klienditeenindusega Avise autorendist läbi ja broneerisime endale sõiduki. Kohalikest inimestest ja klienditeenindusest veel paar sõna - kui Pariisis käies vaadati meid niiöelda nina kirtsutades ja suhtumine oli sõbralikkusest kaugel, siis Nizzas ja ümbruskonnas olid inimesed absoluutselt suurepärased ja meeldivad. Naeratasid ja ajasid hea meelega juttu, isegi kui ma midagi turistilikku küsisin. Näiteks bensujaamas uurisin ühelt pintsaklipslaselt, mis vahe on gazoilil ja superdieselil (tankisime rendiautot) ja vastuseks tuli sõbralikku jutustamist. Hotelli lähedal pagariäris võeti meie prantsuse keele purssimine rõõmsalt vastu. Ei mingit probleemi niisiis. Kohalikud ilmselt on ka vist teistsugust päritolu kui pealinlased, nimelt suur osa rääkivat teise keelena niçardi dialekti. Ja ilmselt Itaalia lähedus mängib ka mingit rolli.
Igatahes pidin hoopis kanjonist rääkima. Hommikul saime tubli Peugeoti kätte ja rihtisime läbi Grasse Castellane'i küla poole. Küla asub Verdoni jõe kaldal ning on hea stardipunkt kanjoniga tutvumiseks. Valida on kaks marsruuti - lõuna- ja põhjapoolne.
Kanjonist ka paar sõna - Verdoni mäekuru peetakse üheks Euroopa kauneimaks ja olen väitega täiesti nõus, mis sest, et muid kanjoneid polegi nagu näinud :) Pikkust on sel 25 kilomeetrit ja suurim sügavus on 700 meetrit.
Juba Castellane'is olid suurepärased vaated. Eriti muljetavaldav oli kirik kõrgustes. Tee jumala juurde on pikk ja kivine?

Sama kirik tiba teisest kohast vaadatuna:

Verdoni jõgi Castellane'i külas:

Kanjoni vaatlemiseks valisime põhjapoolse marsruudi, seal lubati paremaid vaateid ja järsemaid teid (ei olnud õnneks väga hirmsad). Lasen piltidel enda eest rääkida, sest sõnad jäävad vajaka. Tegelikult ka pildid, sest seda reaalset tunnet 3D-na ei õnnestu edasi anda. Oli võimas, uskumatult võimas. Šotimaa ja Norra vaated ikka kahvatavad Alpide kõrval. Millised toore jõuga moodustunud kiviseinad, massiivsed mäestikud ja sügavad kurud.



Esimene suurem vaatepunkt ülevalt mäestikust kanjonile ja sinna suubuvale jõele oli Point Sublime. Pildile jäänud vaated on jällegi vaid hale vari tegelikkusest.




Järgmiseks suundusime marsruudile nimega "route des Crêtes", mis algab La Palud-su-Verdoni küla juurest ning ronib kõrgustesse, pakkudes aina ägedamaid vaateid kanjonile. Marsruudi osas tuleb tähelepanelik olla, sest osa teest on ühesuunaline - tuleb seega õigest suunast alustada, kui soov on kogu ring peale teha (Castellane'i poolt tulles esimene marsruudile keerav tee).

Vaade sügavustesse:






Järgmisel pildil oleval vaateplatvormil loodust imetledes oli üllatus suur, kui otse alla vaadates nägime üht meest kalju küljes. Ei no toho tonti! Tema oli vist mingisugune julgestaja (see punase särgiga) ja teised ronisid piki püstloodis tõusvat seina üles. Turistid imestavad:


Teate, vaateid olen juba palju kiitnud, aga kõige suurem emotsioon oli siiski veel ees. Enne reisile minekut lugesime muidugi sihtkoha kohta ja uurisime pilte, ning märkasime, et Verdoni kandis elavat kotkad. Väga suuri lootusi nende leidmisele ei pannud, sest ühepäevasel läbisõidul pole teab mis suur tõenäosus igasugu lindude otsa komistada. Aga Verdoni kaeluskotkad, nendega oli omasoodu värk - route des Crêtesil nad lihtsalt vuhisesid meist mööda, paremalt ja vasakult, lähedalt ja kaugelt. Ma ei ole kordagi kotkaid väljaspool loomaaeda näinud, nii et tunne oli midagi rõõmu, ekstaasi ja naeru vahepealset :)



Kaeluskotkad olid Verdonist juba hävinud, kuid aastal 1999 alustati programmiga, mille jooksul on loodusse vabastatud ligi sada lindu. Nüüd nad ilmselt tunnevad ennast juba suhteliselt mugavalt. Ühele pildile mahtus linde lausa kaks:



Veetsime linde pildistades tubli tunni või rohkemgi. Kahjuks pidime hakkama edasi liikuma, sest teed oli veel üksjagu ees ning rendiauto pidime ka veel tagastama.
Route des Cretesi teises otsas avanesid vaated tasandikule ning seda läbivale käänulisele kanjonile. Siit näeb ehk kõige paremini, millise nähtusega on tegu:

Tagasi vurasime juba tuldud teed pidi. Peatusime veel paaris kohas, seekord juba all jõe kaldal, et veel viimased klõpsud teha.


Väsinult jõudsime tagasi Nizzasse, olles veel Grasse kandis paar korda valele marsruudile eksinud. See ei ole kuigi meeldiv, eriti kui allakirjutanul oli maailma suurim põiekas. Mõtlesin juba, et pean keset linna kuhugi põõsasse minema, sest mida polnud, oli wc. Üldse oli meie kogu marsruudil avalikke väljakäike ümmargune null. Uskumatu, igal pool ringi reisides on olnud turismi-infopunktides kuivkäimlaid või vähemalt bensukaid, kus on end võimalik kergendada. Prantsuse Alpides olid ainult automaatbensukad ja kohvikud. Aga kui mitu korda päevas sa jõuad kohvi juua? :)
Lõpuks leidsin wc automarketist ja rõõm oli tõesti suur :) Aga see selleks.
Ühe päevaga jõuab Nizzast startides Verdoni kanjonile kenasti ringi peale teha. Pildistamise jaoks oleks vaja muidugi rohkem aega, kõigepealt tuleks olla varakult kohal (või siis päikeseloojangu ajal) ning kaeluskotkaste peale võiks ka vabalt terve nädala kulutada. Ümbruskonnas oli ka igasugu matkaradu, need jäid seekord proovimata.
Verdon oli kindlasti selle reisi parim sihtkoht. Loodus- ja matkahuvilistele soovitan soojalt. Endale jäid positiivsed emotsioonid ning soov millalgi Alpidega lähemat tutvust teha. Millal ja mis riigis, see on veel lahtine :)
Igatahes pidin hoopis kanjonist rääkima. Hommikul saime tubli Peugeoti kätte ja rihtisime läbi Grasse Castellane'i küla poole. Küla asub Verdoni jõe kaldal ning on hea stardipunkt kanjoniga tutvumiseks. Valida on kaks marsruuti - lõuna- ja põhjapoolne.
Kanjonist ka paar sõna - Verdoni mäekuru peetakse üheks Euroopa kauneimaks ja olen väitega täiesti nõus, mis sest, et muid kanjoneid polegi nagu näinud :) Pikkust on sel 25 kilomeetrit ja suurim sügavus on 700 meetrit.
Juba Castellane'is olid suurepärased vaated. Eriti muljetavaldav oli kirik kõrgustes. Tee jumala juurde on pikk ja kivine?

Sama kirik tiba teisest kohast vaadatuna:

Verdoni jõgi Castellane'i külas:

Kanjoni vaatlemiseks valisime põhjapoolse marsruudi, seal lubati paremaid vaateid ja järsemaid teid (ei olnud õnneks väga hirmsad). Lasen piltidel enda eest rääkida, sest sõnad jäävad vajaka. Tegelikult ka pildid, sest seda reaalset tunnet 3D-na ei õnnestu edasi anda. Oli võimas, uskumatult võimas. Šotimaa ja Norra vaated ikka kahvatavad Alpide kõrval. Millised toore jõuga moodustunud kiviseinad, massiivsed mäestikud ja sügavad kurud.



Esimene suurem vaatepunkt ülevalt mäestikust kanjonile ja sinna suubuvale jõele oli Point Sublime. Pildile jäänud vaated on jällegi vaid hale vari tegelikkusest.




Järgmiseks suundusime marsruudile nimega "route des Crêtes", mis algab La Palud-su-Verdoni küla juurest ning ronib kõrgustesse, pakkudes aina ägedamaid vaateid kanjonile. Marsruudi osas tuleb tähelepanelik olla, sest osa teest on ühesuunaline - tuleb seega õigest suunast alustada, kui soov on kogu ring peale teha (Castellane'i poolt tulles esimene marsruudile keerav tee).

Vaade sügavustesse:






Järgmisel pildil oleval vaateplatvormil loodust imetledes oli üllatus suur, kui otse alla vaadates nägime üht meest kalju küljes. Ei no toho tonti! Tema oli vist mingisugune julgestaja (see punase särgiga) ja teised ronisid piki püstloodis tõusvat seina üles. Turistid imestavad:


Teate, vaateid olen juba palju kiitnud, aga kõige suurem emotsioon oli siiski veel ees. Enne reisile minekut lugesime muidugi sihtkoha kohta ja uurisime pilte, ning märkasime, et Verdoni kandis elavat kotkad. Väga suuri lootusi nende leidmisele ei pannud, sest ühepäevasel läbisõidul pole teab mis suur tõenäosus igasugu lindude otsa komistada. Aga Verdoni kaeluskotkad, nendega oli omasoodu värk - route des Crêtesil nad lihtsalt vuhisesid meist mööda, paremalt ja vasakult, lähedalt ja kaugelt. Ma ei ole kordagi kotkaid väljaspool loomaaeda näinud, nii et tunne oli midagi rõõmu, ekstaasi ja naeru vahepealset :)



Kaeluskotkad olid Verdonist juba hävinud, kuid aastal 1999 alustati programmiga, mille jooksul on loodusse vabastatud ligi sada lindu. Nüüd nad ilmselt tunnevad ennast juba suhteliselt mugavalt. Ühele pildile mahtus linde lausa kaks:



Veetsime linde pildistades tubli tunni või rohkemgi. Kahjuks pidime hakkama edasi liikuma, sest teed oli veel üksjagu ees ning rendiauto pidime ka veel tagastama.
Route des Cretesi teises otsas avanesid vaated tasandikule ning seda läbivale käänulisele kanjonile. Siit näeb ehk kõige paremini, millise nähtusega on tegu:

Tagasi vurasime juba tuldud teed pidi. Peatusime veel paaris kohas, seekord juba all jõe kaldal, et veel viimased klõpsud teha.


Väsinult jõudsime tagasi Nizzasse, olles veel Grasse kandis paar korda valele marsruudile eksinud. See ei ole kuigi meeldiv, eriti kui allakirjutanul oli maailma suurim põiekas. Mõtlesin juba, et pean keset linna kuhugi põõsasse minema, sest mida polnud, oli wc. Üldse oli meie kogu marsruudil avalikke väljakäike ümmargune null. Uskumatu, igal pool ringi reisides on olnud turismi-infopunktides kuivkäimlaid või vähemalt bensukaid, kus on end võimalik kergendada. Prantsuse Alpides olid ainult automaatbensukad ja kohvikud. Aga kui mitu korda päevas sa jõuad kohvi juua? :)
Lõpuks leidsin wc automarketist ja rõõm oli tõesti suur :) Aga see selleks.
Ühe päevaga jõuab Nizzast startides Verdoni kanjonile kenasti ringi peale teha. Pildistamise jaoks oleks vaja muidugi rohkem aega, kõigepealt tuleks olla varakult kohal (või siis päikeseloojangu ajal) ning kaeluskotkaste peale võiks ka vabalt terve nädala kulutada. Ümbruskonnas oli ka igasugu matkaradu, need jäid seekord proovimata.
Verdon oli kindlasti selle reisi parim sihtkoht. Loodus- ja matkahuvilistele soovitan soojalt. Endale jäid positiivsed emotsioonid ning soov millalgi Alpidega lähemat tutvust teha. Millal ja mis riigis, see on veel lahtine :)
Tellimine:
Postitused (Atom)