Sellest hoolimata on kevadpäikese tulek mõjunud mulle pigem väsitavalt, umbes nagu viimased talveune riismed oleks nüüd kogu oma järelejäänud jõu kokku võtnud ja rünnakule asunud. Sel nädalal olengi ööpäevast vähemalt kaheksa tundi magamisele kulutanud ja vaikselt hakkab tunduma, et see on aidanud. Ka meie reedene üritus, millest kohe täpsemalt räägin, mõjus vaimselt värskendavalt. Füüsilise poole pealt oli üsna väsitav :)
Veetsime firmaga päeva ja öö Haikko mõisas, osaliselt tööasjadele keskendudes, aga ka mõnusalt koos aega veetes. Pärastlõunal oli kavas kalapüük merejääl. See võiks olla suhteliselt zen hobi - istud jääl, kõigutad õnge ja naudid vaikust ja rahu - kui nii paganama külm ei oleks olnud. Sõrmed olid mul nii kohmetuks jäätunud, et ussi konksu otsa saamine kestis paar minutit. Mille jooksul muidugi sõrmed jäätusid veelgi enam. Ühe kala sain siiski peaaegu kätte (ja see on tõsi, mitte mingi kalamehejutt), aga kuna mu kalapüügitehnika pole eriti vilunud, siis lipsas ta viimasel hetkel jääauku tagasi. Lõpuks tõdesin, et õngega jääl lõdisemine pole ikkagi minu lemmiktegevus ja siirdusin lõkke äärde sõrmi üles sulatama.
Aga päeva parim osa oli veel ees! Pesueht räätsamatk mõisa lähiümbruses. Räätsad olid päris professionaalsed, korralike teradega. Nendega sai võimatutest tõusudest üles mindud ja alla tuldud, ilma mingi libisemise või vajumiseta. Võimas! Mulle muidugi kohe mõtteis kangastusid kõik suurepärased maastikud, mida seni paksu lume tõttu pole olnud võimalik vallutada ega pildile püüda. Päris kindlalt tuleb enne järgmist talve see investeering ära teha ja endale korralikud räätsad ja kepid hankida. Suusatajat minust ei saa, aga räätsadega müttamine on äge!
