Horvaatia 2015: Spliti vanalinn ja Marjani küngas

Peale Nadalina šokolaadiga maiustamist läksime linnale tiiru peale tegema. Mainisin eelmises postituses, et meie hotell asus otse kesklinnas, Diocletanuse palee alal. See on neljandal sajandil rooma keisri poolt ehitatud palee, millest hetkel on järel peamiselt müürid ja varemed. Spliti vanalinn asubki osaliselt endise palee "sees".

Palee on segu erinevatest ehitusmaterjalidest ja -stiilidest:





Sambad on erinevast materjalist:



Katedraali kellatorn, kuhu reisi viimasel päeval ka ronisime ja mis figureerib mul enamvähem igal teisel Splitist üles võetud pildil:



Sama torn õhtuvalguses:



Ja veel teise nurga alt:



Vaated linnast:





Diocletanuse palee väravad avanevad neljas suunas. Esimesel pildil on kuldvärav, mis viib Grgur Ninski (Gregory of Nin) monumendi juurde. Massiivse monumendi suur varvas on ohtrate turistide poolt läikima hõõrutud, sest uskumuse kohaselt võib varvast hõõrudes midagi soovida.







Splitis ja ka mujal rannikul ringi liikudes ei saa kuidagi mööda jalgpallist. Spliti Hajduk on majade seinadel pidevalt esindatud:



Kuna lõunaaeg lähenes, hoidsime silmad lahti söögipoolise osas. Vanalinnas oli loomulikult erinevaid kohvikuid, pitseeriaid ja restorane igal nurgal. Näiteks meie hotelliaknast võis kiigata all tänaval asuvaid kohvikulaudu:



Rannapromenaadil olid tugevalt esindatud jäätisekioskid. Rohkelt oli ka pagariärisid, mis pakkusid nii äsja valminud pitsatükke, täidetud pitsat (calzonet) kui ka kõikvõimalikke soolaseid ja magusaid pirukaid. Nisujahutooted olid ilmselgelt aukohal ja mis meilgi selle vastu võis olla: soe pitsaslice või pirukas oli tihti kiire, taskukohane ja maitsev söök. Vahelduseks oleksin reisil muidugi meeleldi näiteks salatit söönud, aga seda ei olnud kaugeltki nii lihtne leida.

Peale kerget kõhutäitmist ja väikest lõunauinakut jätkasime Spliti avastamist. Pärastlõunal suundusime Marjani mäe suunas, mis asus paleest mõnesaja meetrise jalutuskäigu kaugusel.

 Esmalt vaatasime veelkord rannapromenaadi üle:



Taustal paistabki rohetav mäeke:





Enne Marjani jalamile saabumist üllatas meid ette sattunud järjekordselt erinevas stiilis ehitis (mis peitis endas muide meeldivat Bajamonti nimelist kohvikut):





Vaade tagasi promenaadile enne Marjanile ronimist:



Vaade Splitile Marjani mäelt:





Teisel pool mäge avanes vaade jahisadamale, taustal Spliti ümbritsev mäemassiiv:



Marjan oli meeldiv rohelust täis park kaunite vaadete ning laiade teeradadega. Põhjamaa külmast tulles oli väga mõnus seal erinevaid õisi ja liblikaid imetleda.
Peale alla laskumist käisime restoranis söömas, maitsesime kohalikku Hvari saare veini ning tegime elamusrohke päeva lõpuks veel lühida jalutuskäigu linnas. Päikeseloojang maalis ehitised kuldseks.

Siin ootab palee seinte vahel asuv restoran kliente, mida aga madalhooajal veel kuigi palju pole:



Vanalinna ehitised ja jälle see igale pildile tükkiv katedraalitorn:



Õhtu saabudes ilmusid välja kassid. Peale müügikioskite tühjenemist pandi välja kausid krõbuskite ja kiisueinetega. Selliseid "söögipunkte" oli lausa promenaadil. Kasse nägime meie reisil veelgi, kolasid vabalt ringi ja nurusid restoranides palukesi.



Päev tõmbus hämaraks ja meie vajusime varakult magama. Järgmisel päeval toppisime oma kohvrid rendiautosse ja läksime Horvaatia tuurile. Sellest järgmises postituses. Nüüd aga selleks korraks viimane pilt Splitist:

Horvaatia 2015: saabume Spliti

Spliti suunas startisime laupäeva öösel, silmad unised, aga reisiärevus sees. Lend kestis alla kolme tunni ja kohale jõudsime päikeselisel hommikul. Juba laskudes võis lennuki akendest näha mäemassiive ning lõputut rannikut.

Paar sõna reisiajast. Aprilli algus on Horvaatias veel off-season. Majutus, piletid jne on enamjaolt odavamad, aga samas osa teenustest (näiteks kohvikud rahvusparkides vms) on veel suletud. Hooaeg algab mais. Meie jaoks tähendas off-season seda, et turiste oli mõnevõrra, aga mingisugust tunglemist ei olnud. Kohati polnud teedel mingisugust liiklust, oli lausa kummaline tühjal kiirteel sõita. Rahvusparkide külastuse koha pealt oli aprill suurepärane aeg - sai rahulikult loodust nautida. Olen aru saanud, et hooajal võib seal vaikusest ainult unistada.
Ilmaga läks meil eriti hästi, sooja oli päeval kahekümne kraadi ringis (olenevalt kohast +- paar kraadi) ning päike paistis. Rannailm see muidugi polnud, aga igasuguse ringikondamise osas ideaalne - soojem ilm oleks väiksematelgi tõusudel jõuvarud kiirelt ära kulutanud.
Vaid viimasel täispäeval oli pisut pilvine ja vihmane ilm, aga see läks meil nagunii pikema sõidu nahka, nii et polnud hullu. Mulle tundub, et ilmaga meil siiski vedas, sest enne reisi ilmateadet ja keskmisi temperatuure uurides oletasin ise, et 15-18 soojakraadi on tõenäoline.

Aga reisi juurde tagasi. Lennujaamast viis shuttle bus meid poole tunniga Spliti autobussijaama, mis asus väga kesksel kohal ranna ääres, paarisaja meetri kaugusel rannapromenaadist, vanalinnast ja Diocletanuse paleest. Võtsime kohvrid näppu ja voorisime esimesse majutuskohta, Diocletanuse palees (räägin paleest peagi täpsemalt) asuvasse hotelli. Kodus olime kaks majutust ära broneerinud - esimese ja viimase öö Splitis. Vahemärkusena - booking.com oli majutuskohtade leidmisel väga kasulik, seal olid ka kõikvõimalikud apartmendid üleval ja valik suur. Meeles tasub aga pidada seda, et väiksemates kohtades on maksevahendiks sularaha.

Meie esimene ööbimispaik oli hotell Slavija. Hotelli vastuvõtus saime esimest korda Horvaatia külalislahkust tunda. Hea jutuga rõõmus naisterahvas sulatas meie põhjamaise tagasihoidlikkuse. Saime juhtnööre linnaga tutvumiseks ja abi autorendi osas. Seejärel viisime kohvrid tuppa, vahetasime õhemad riided selga ja sirutasime jalgu. Kaua aga ei olnud mahti puhata, soov linna näha oli suur, nii et asutasime end minekule. 
Me ei jõudnud hotelli vastuvõtust kaugemale, kui juba varem kohatud naine hakkas meile õhinal seletama, et nüüd peame lähedal asuvale väljakule kiirustama! Kähku-kähku, ütles ta - nad juba korjavad seal asju kokku! Peale esialgset hämmingut saime aru, et kohalik maiusefirma Nadalina on lähedasele väljakule ehitanud maailma suurima šokolaadi. Peale valmimist jagatakse tükid huvilistele ja pealtvaatajatele laiali. Seda kuuldes olin mina kohe valmis jooksma :) Meid juhatatigi mõne sammu kaugusel asuvale platsile, kus tõesti jagati suuri tumeda šokolaadi tükke kilekottides möödujatele.

Siit võite vaadata lühikest videot suurimast šokolaadist:



Šokolaad on pappkastidesse kokku pakitud ja Nadalina töötajad jagavad seda möödujatele:





Saime meiegi oma kilekotikese maiust kaasa ja see oli suurepärane kõhutäide reisi nõrgematel hetkedel - kui energia oli otsas ja süüa polnud veel saanud. Selline algus reisile ei võinud ju muud kui head tähendada!

Nägemist Split ja Horvaatia

Viimane õhtu Horvaatias ongi käes. Homme hommikul stardib lennuk Splitist Helsingi suunas. Nädalasse mahtus imepäraseid vanalinnu, rannikuvaateid, erksinist läbipaistvat vett, rahvusparke, päikest, mäemassiive, siiralt sõbralikke kohalikke inimesi ja kõikvõimalikke nisujahust tehtud pagaritooteid.

Täna hommikul tabas mind ka kurguvalu, aga õnneks alles reisi viimasel päeval. Kerge väsimus on kallal, aga see on selline head laadi väsimus, mis tuleb pikkadest jalutuskäikudest, imelistest vaadetest ja täis kõhust. Horvaatia oli kõike seda, mida ma oskasin oodata ja veel kuhjaga peale. Oodake ainult, kui saan mahti reisipilte üles riputada - neid tuleb kõvasti :)

Suur ootus

Juba mitu nädalat hiilin aeg-ajalt õue ja uurin peenraid. Kas tõuseb kuskilt midagi? Kas sügisel maha pandud lillesibulatest on asja saanud? Põnev on.

Krookused on ilmselgelt kindla peale minek - mitmest kohast tõuseb kauneid õisi:







Need, ma arvan, on nartsissid:



Ja siin lubatakse vist tulpe:





Täna tossutasime terve ümbruskonna täis, üritasime oksi ja kände põletada. Tegelikult vist praktiliselt kõik naabrid olid sama mõtte peale tulnud. Jube toss, ma ütlen.



Aga nüüd ta vist tuleb.. kevad! :)

Hommik Nuuksios

Kuigi lihavõteteks lubati kohutavat ilma, siis tegelikult polnudki väga hullu. Sadas vähem kui kartsin ja täna oli lausa kaunis päikesepaiste. Võtsime üle pika aja kaamerad näppu ja tegime väikese tiiru Nuuksio rahvuspargis.

Kohati oli veel metsa all lund. Järvesilmad olid jääs ja õhkasid külma, nii et alguses polnud nautimisest juttugi, tegime turbojalutamist, et sooja sisse saada. Järvest eemaldudes läks kõvasti soojemaks ja sai mahti pildistada:





Samblaroheline asendus kanarbikupunasega:





Kivihunnikute juures sõime ära kaasa võetud võikud (mis sest, et matkaraja pikkus oli 4 km, provianti peab ikka olema, seda õppisin ma juba Karupoeg Puhhi lugedes).





Selline väike treening tulevat reisi silmas pidades. Oli näha, et vorm on kehv, nii füüsilises kui ka pildistamise mõttes. Pole lihtsalt kumbagi harjutanud, aga eks elame üle :)