Hanko regatt

Reedel tegime peale Fiskarsit järjekordse päevatripi lääne poole, suunaks seekord Soome lõunapoolseim linn - Hanko. Varem olime Hangos käinud vaid septembrikuus, mil linn oli absoluutselt hall ja väljasurnud. Sel korral aga olime targemad, valisime külastuspäevaks päikeselise suvepäeva ja kõigele lisaks ka Hanko regati esimese päeva.

Sõiduks kulub Helsingi kandist Hankosse umbes kaks tundi, kestus oleneb muidugi tiba ka stardipunktist. Linnakesse sisenedes on esiteks näha nelja massiivset tuulegeneraatorit ning mitmeid vastutulevaid rekkasid. Hangos on nimelt Soome suuruselt viies sadam ning linnapildi põhjal võiks väita, et ka üpris palju tööstust.

Aga kui räsitud ja väsinud sadama-alast mööda saanud, saabume Hanko kenasse rannaäärsesse kesklinna. Esimesed vaated on künkal asuvale kirikule ja punasele vesitornile (mis küll enam-vähem igast suunast kätte paistab).





Rannapromenaadi mööda jalutades tuleb täielik Pärnu déjà vu - rannapark, männid, puuvillad, liivarand. Vaid mõned kaljunukid annavad märku sellest, et oleme siiski Soomes. Hanko oli 20. sajandi alguses samuti vilgas sanatooriumilinn, kus rikkad venelased suvepuhkust veetsid.





Pisut uuemat sorti ehitis:






Edasi jalutades jõuame Hanko Casino juurde, kus asub muide ka maitsev sushirestoran Hanko Sushi.



Edasi viib teerada rannakaljudele, kus näiteks linnuhuvilised võivad veelinde jälgida (mida me muidugi aktiivselt tegime).

Valgepõsk-lagled janu kustutamas:


Jääkosklaema ees..


.. ja pojad järel


Hahk tibudega:


Naerukajakas


Ja muidugi paistab ka kaljudelt ära veetorn:


Samuti võisime jälgida regatiks valmistumist ja ilmselt treeningsõite. 49er-klassis oli ka üks Eesti osaleja!





Järgmiseks suundusimegi tagasi Regatta-hotelli poole ja täpsemalt võistlusi uurima. Hotell ise on küll hetkel remondis.
Tuul oli rannas tugev ja tundus, et mõnele osalejale ei toonud see head. Mitmed purjekad lihtsalt läksid ümber. Nagu näiteks see (pildil on nad muidugi juba randa ujunud ja purjeka ümber keeranud):



Võistlusest me kahjuks matsu välja ei jaganud. Minuarust võistlejad tiirutasid igaüks oma marsruuti pidi ja ümber erinevate poide.







Peale võistlust rannas:


Järgmised klassid jätkasid võistlust, aga meie otsustasime käia veel vesitorni lähemalt uurimas. Teel künkale märkasin ühes õues äärmiselt nummit punast põrnikat:



Aga vesitorn juba paistiski:






Teatud aegadel pääseb paari euro eest ka torni sisse ja ülesse vaateplatvormile. Miskipärast olime meretuulest juba sedavõrd väsinud, et otsustasime ronimise vahele jätta. Selle asemel suundusime auto juurde, et kodu poole sõita. Minnes mõtlesime Hanko ja Pärnu elanike suhte üle. Mõlemad on nö suvelinnad, ent Pärnus on siiski ühtteist enamat kui pisike rannaäär. Aga tõepoolest elanike arv seletab seda - Pärnus on 44 000 ja Hankos alla 10 000 elaniku. Ikkagi üle neljakordne vahe. Võibolla on Hanko rohkem siiski Haapsaluga võrreldav? Kahjuks ei julge siinkohal eriti jõulisi paralleele tõmmata, sest Haapsalus olen olnud vaid mõnel põgusal visiidil. Üks asi on aga kindel - suvel tasub kindlasti Hangosse sisse põigata!

Koduteel põikasime veel ka Raasepori linnust vaatama, aga sellest juba omaette postituses.

Fiskars

Pealkirjas ei pea ma silmas mitte neid teatud oranžide käepidemetega kääre, vaid hoopis Fiskarsi küla. Aga enne kui selleni jõuan, pean kõigepealt tõdema, et mul on puhkus! Juba päris mitmendat päeva, alates jaanipäevast. Esialgu läks aeg lihtsalt lebotamise peale, ei tahtnud midagi planeerida ega kohustusi võtta, seda on tööl piisavalt olnud. Aga vaikselt hakkas muidugi nö elu tagasi tulema. Esmaspäeval võtsin ette akende pesu ja ripakile jäänud aiatööd. Öeldakse, et ei ole mõtet puhkusel mingisuguseid suurpuhastusi vms teha, aga mulle lausa meeldis. Officile vastukaaluks on mõnus midagi oma kätega teha ja kohe ka tulemust näha. Kontorirotile ikka kulub pisut füüsilist tööd ära.

Teisipäeval suundusin poodlema (või ostlema, huvitavad sõnad eks :)), tuttavlikumalt shoppama ja allahindlustega tutvuma. Olen tegelikult suhteliselt koba shoppaja, tavaliselt ma midagi mõistlikku aledest ei leia. Ka seekord jäi tulemuseks lihtsalt paar suvetoppi.

Lõpuks jõuangi jutuga pealkirja juurde - ehk siis meie kolmapäeval tehtud väikese retkeni. Sihtkohaks olid Billnäsi ja Fiskarsi ajaloolised külad, kuid esimeses ei toimunud mingisugust aktiivset turismi- või muud tegevust ja meiegi visiit jäi äärmiselt lühikeseks. Tundsime end pooleldi eksinutena ja pooleldi sissetungijatena, kes valel ajal kohale sattunud. Noh, tegelikult Billnäsis on ilmselt ka äärmiselt meeldiv suveürituste ajal.
Aga täpsemalt veel Fiskarsist, tuntud "rauakülast". Alguse sai see juba 17. sajandil, kui sinna jõe äärde valukoda ehitati. Raua ja rauast esemete tootmine sai hoogu sisse ning sealt on tõepoolest ka pärit postituse alguses mainitud tuntud kääridefirma.

Tänapäeval on Fiskars käsitööliste ja kunstnike keskus, aga ka märkimisväärne turismisihtkoht. Ajaloolised ehitised ja miljöö, käsitööliste töökojad, näitused, disainipoed, imearmsad kohvikud - seda kõike võib Fiskarsis vaadata ja kogeda. Täpsemat infot võib leida Fiskars village -kodulehelt.

Meie veetsime Fiskarsis igati meeldiva päeva.




Vaade jõe äärest



Uurisime ehitisi ja loodust, põikasime sisse sepikotta, paberivalmistaja ja klaasipuhuja juurde. Erinevad kohalike kunstnike disaintooteid pakkuvad poekesed olid samuti huvitavad, eriti ideede mõttes - seal on alati midagi erilist, armast või kummalist esile pandud.


Keraamikaahi

Sama ehitis - endine veski - mitmest suunast pildistatuna:








Jalutamise ja uurimise vahepeal tegime kohvi- ja koogipausi šokolaadikohvikus Petris Chocolate Room. Täielik idüll! Istusin puude jahedas varjus, vanaaegse hõnguga laua ääres, mugisin mudcake'i vahukoorega ja rüüpasin lattet peale.





Ka loodusehuvilise jaoks on Fiskars põnev kant. Seal on muuhulgas loodusrada, kus võib tutvuda 27 erineva puuliigiga. Meie sattusime paraku ainult esimest, harilikku leppa nägema. Igasuguseid veelinde ja putukaid sagis seal ka ringi, mõned pildid neistki.








Pääsusaba

Igatahes soovitan kõigil soojalt Fiskarsit külastada. Mõnus suvine sihtkoht, kus paar-kolm tunnikest märkamatult möödub. Helsingist on sinna umbes sada kilomeetrit; ja Fiskars asub Raaseporis Karjaa lähedal.

Amsterdam - vaated kõrgustest ja jalutuskäik linnas

Oma viimast õhtut Amsterdamis mõtlesime tähistada Dami väljakul oleva tivoli vaaterattasõiduga. Karusell ise oli juba mitu korda pildile jäänud, aga nüüd plaanisime pisut teist vaatenurka kasutada.

Siit see algab!



Ilm oli ilus ja õhtupäike kuldne - ja muidugi pildistamise mõttes soodne valgus.
Tõusime kõrgemale ja meie kõrval oli ka üks suhteliselt jube karussell :)



Amsterdami katused, esimesel pildil esiplaanil kuningaloss.











Jäin sõidu ja vaadetega väga rahule. Kuigi esialgu linna tulles imestasin konservatiivselt, miks ajaloohõngulisel Dami väljakul peab selliseid kommertsatraktsioone olema, siis pärast karussellisõitu olin juba teist meelt.

Õhtust sõime sel päeval kanali ääres istudes ja jalgu kõlgutades - hankisime kondiitriärist maitsvad täidetud sandwichid ja veepudelid ja vahtisime möödujaid. Kuigi ma üldiselt restoranitoidust ära ei ütle, siis vahel on meeldiv ka midagi muud proovida. Eriti kuna Amsterdami saiapoekesed ja kondiitriärid oma rikkaliku valikuga igaüht neelatama pistsid.

Järgmisel päeval pakkisime kohvrid ja jätsime need päevaks hotelli pakihoidu. Meie lend väljus alles õhtul, nii et võisime veel terve päeva linna uurida. Kõigepealt jalutasime piki Kalverstraati Begijnhofi. Tegemist on salapärase siseõuega, mille ajalugu ulatub keskajani. Majade omanikud on alati olnud naised ja tegemist on olnud niiöelda kloostrisarnase varjupaigaga - vaid selle vahega, et elanikud polnud nunnad, neil oli rohkem vabadusi ja alati võimalus Begijnhofist lahkuda. Siiani on majad eraomanduses ja neis elavad vaid naised. Turistidel on võimalik nende sisehoovi külastada iga päev 9-17, kuid peale seda väravad suletakse ning elanikud võivad rahulikult oma elu edasi elada. Hoovis paluti privaatsuse säilitamiseks mitte pildistada ja loomulikult nii ka tegime. Ent interneti avarustest võib leida hoovi kodulehe, kus on piisavalt pilte üleval.

Edasise päeva saatsime mööda kanalite ääres jalutades - kuidas siis muidu. Põikasime sisse kirikutesse ja suveniiripoodidesse, uurisime Singeli lilleturgu ja nautisime Jordaani kanalite rahu.









Singeli lilleturg:


Jõulupood, ükski turismi sihtkoht selleta ju hakkama ei saa:












Kanaliäärsed jalakad ja nende lendavad viljad:


Muide kanalikruiisil selgus üks huvitav fakt - jalakaid istutatakse kanalite äärde seetõttu, et nende juured kasvavad otse allapoole, mitte kõrvale. Mõistlik valik.

Zuiderkerki torn:


De Waag:


Hetk puhkust jalgadele kanali ääres istudes - ja jälle need jalakad "sajavad"





Mitte kõik jalgrattad pole Amsterdamis enam sõidukõlbulikud:


Sint Nicolaaskerk raudteejaama lähedal:








Jordaan:



Selle hooaja trendid:



Cave canem ehk beware of the dog :)


Westerkerki torn:




Ja lõpetuseks:


Viimase päeva piltidest linnas tuli selline segane album - kõrvuti on nii uut kui vana, loodust kui ka arhitektuuri, kirikud ja graffiti. Aga mulle tundub, et selline ongi Amsterdam, kus kõrvuti eksisteerivad vastandid ja lastega pered söövad rõõmsalt tänavakohvikus punaste laternatega vaateakende kõrval.

Ajaoptimist

Kas teate, mis või kes on ajaoptimist? Mina näiteks olen.

Ajaoptimist on inimene, kes kujutab ette, et jõuab päevas teha viis asja, aga tegelikult on reaalsusest kaugel - ehk siis saab valmis vaid üks või kaks tööd. Graafik oleks realistlik võibolla siis, kui ajaoptimist võiks istuda suletud kabiinis ja omaette tööd teha. Aga nagu me kõik teame, on tööl kolleegid, kliendid, kohtumised ja koosolekud, mis kõik aega söövad.

Niimoodi kirjutatakse Talouselämäs - ühes soome ajakirjas. Artiklit soovitas mulle emapuhkusel olev hea kolleeg, kes isegi kodus lapsega tegeledes näeb endas ajaoptimisti omadusi. Teisisõnu, ajaoptimism ei piirdu alati ainult tööga.

Ajaoptimistil on tööde kuhjudes kolm varianti - tööd hilinevad; optimist teeb pikki päevi või siis kurnab kolleege, paludes neil osa töödest ära teha ja kannab oma stressi niimoodi teistele ka edasi. Mul on tõeliselt piinlik oma tiimikaaslaste ees, aga nii ta paraku läheb, nemad peavad vahel minu võimatute graafikute osas viimasel hetkel aitama. Samas see toimib ka teistpidi - see aitab teisi, kel just kõige hullem koormus pole. Ja tööde delegeerimine ja võrdne jagamine on tegelikult igati mõistlik.

Aga kõigele lisaks oletab ajaoptimist, et ka kõik teised saavad töödega ilgelt kiirelt hakkama (millega ajaoptimist tegelikult reaalsuses poleks võibolla ise ka hakkama saanud..).

Nüüd kui mul on puhkuseni veel ainult seitse päeva järel, ei jõua ma enne suve eriti enam ajarealismi harjutada. Aga luban endale kaks asja - esiteks täidan oma viimaste tööpäevade üksikud vabad kohad kalendris broneeringuga "tööaeg", et keegi mulle enam ühtegi koosolekut ei lajataks; ja teiseks, sügisel hakkan uue hooga oma ajaoptimismi vähendama.