Amsterdam - kanalikruiis ja Vondelpark

Võiks nüüd tasapisi Amsterdami postitustega ühele poole saada, eriti kuna reisist on juba üle kuu aja möödas.
Laupäeva olime veetnud Keukenhofis (millest ka kolm viimast reisipostitust), pühapäeval aga plaanisime Amsterdami ennast lähemalt uurida. Üks hea viis seda teha on soetada ühepäevane hop-on-hop-off kanalikruiisi pilet. Jalutasimegi kohe hommikul Dami väljakult üsna Anne Franki maja lähedale Prinsengrachtile, kust hankisime Canalbusi piletid. Sihtisime rohelise liini peale, mis meid Rijksmuseumi ette viis.


Hommikune kuningapalee


Siin me olime..


Magna Plaza - ehitis kuningalossi taga, endine postkontor, nüüd ostukeskus


Kanaliäärne

Kruiisil muide saime kuulda ka huvitavaid infopalukesi - näiteks selgus Amsterdami viltuste majade mõistatus. Kui te kunagi püüate kanali ääres võetud piltidel perspektiivi korrigeerida, siis see on täiesti võimatu - iga maja on omas suunas viltu. Põhjus olevat see, et majade fassaadid on ettepoole kaldu ehitatud, et majad suuremad paistaks.






Westerkerki torn


Kohalikud kaunistasid vahel oma jalgrattaid kunstlilledega


Kasse võis linnas päris palju näha. Mitte hulkumas, vaid akendest ja ustest välja piilumas. Ühel hommikul oli ka hotelli söögisaalis kass, ilmselt köögi põliselukas.

Muuseumiväljakul oli juba meeletult turiste - nii Rijksmuseumi kui ka Van Goghi muuseumisse olid lausa järjekorrad. Eelmisel Amsterdami reisil sai neist viimast ka külastatud ja mulle jäi sellest väga hea mulje. Seekord aga otsustasime ilusa ilma puhul pigem värskes õhus aega veeta ja suundusime Vondelparki poole. See on muide üks lahmakas park, mille suurust ei tasu alahinnata. Pargis on mitmeid veesilmi, puusalusid, jalgratta- ja jooksuradu, muruplatse ja ka inimesi seda kõike nautimas. Mulle jättis siiski kõige võimsama mulje pargi loodus - igasuguseid linde tatsas ja lendas seal julgelt ringi!


Vondelpargi sissekäigu juures

Kõigepealt vuhises parki jalutades üle meie peade midagi rohelist ja pika sabaga, mis muidugi lähemal uurimisel papagoiks osutus. Neid helerohelisi linde oli pargis kohe hulgi, tiirutasid kõik lennates ringi ja peitusid kavalasti oma kaitsevärvusega puude okstele lehtede vahele. Järgmiseks silmasime teisel pool veesilma ehtsat hallhaigrut. Jalutas teine rahulikult kaldal ja piidles inimesi, keda oli muruplatsidel ikka korralikult - kes päikest võtmas, kes piknikul. Peagi lendas hallhaigru juurde ka kaaslane, ja juba vuhisesid nad lennates meist lausa paari meetri kauguselt mööda. Uskumatu, millised inimestega harjunud linnud. Haigruid lendas pargis lausa mitmeid, sellele lisaks tatsas ringi musta silmaümbrusega vaaraohanesid, laukasid, toonekurgi ja muid linnukesi. Isegi kormoranid olid pargis, mina olin neid esialgu merelindudeks pidanud, aga ju siis ka tiigid kõlbavad..?




Vaaraohani




Ilmselt emane (või noorem) isend, peas ei ole musta jutti


Tibukesed!








Kormoran, kes üritas ilmselt teisel oksal istuvale emasele häälitsedes muljet avaldada


Istub nagu topis


Polly wants a cracker!




Lindude kortermaja?


Tait ehk tiigikana

Pargis oli ka mõnusaid kohvikuid, kus oli mugav jalga puhata ja nõnda veetsimegi Vondelpargis julgelt pool päeva. Pärast jalutasime taas Canalbusi peale ja lasime end raudteejaama kanti sõidutada. Centraalist kõmpisime alla Zeedijki peale, kust igasugu etnilisi söögipaiku leida võib. Nii käisime meiegi paar korda pisikeses jaapani kiirtoidukohas nuudleid ja sushit vitsutamas. Söögikohtade hinnad olid muidu üsna samasugused kui Soomes, aga see väike aasia-jaapani koht oli suhteliselt soodukas.

Vaateid kanalikruiisilt:
















Ja tänavatelt:






Kanepitemaatika.. sellest ei pääsenud kesklinnas ei üle ega ümber

Enne päeva õhtusse veeremist suundusime veel ühele Canalbusi tuurile - et ikka päevapiletist viimast välja võtta. Hop-on-hop-off marsruudid olid erinevad, minu mäletamist järgi oli erinevaid kanaleid pidi kulgevaid retki umbes 5 erinevat ja nii võtsimegi neist nüüd ette oranzi liini, mis viis esialgu merelahe suunas, kus oli nii uudisehitisi, teaduskeskus Nemo, meresõidumuuseum ja uus kontserdimaja.


Pooleli olev uudisehitis




Meremuuseum


Nemo


Majad - paistavad vähem või rohkem viltused

Kahjuks oli päeva viimasel sõidul olev paat niivõrd rahvast täis, et pildistamisest ei tulnud eriti midagi välja. Oli nö kuum ja halb, ja üritasin oma teksadega võimalikult vähe pingi külge kleepuda. Viimaks suundus Canalbus tagasi kanalitesse ja peagi saimegi taas hotelli poole jalutada. Õhtu lõpuks külastasime veel Dami väljakul olnud tivolit, aga sellest veel järgmises, viimases postituses.

Kassivideod

Kas olete millalgi interneti suurtes avarustes näinud videoid Maru-nimelisest kassist? Kui mitte, siis siin paar stiilinäidet:



Marule meeldivad eriti pappkastid. Graatsilisi hüppeid võib imetleda siit:


Noh, kui ma nüüd olen alustuseks näidanud maailmaklassi kassivideoid, siis peale neid on muidugi mõistlik demonstreerida omi amatöörpusserdisi. Kus mitte midagi erilist ei toimu. Lubage esitleda, Laku ja mänguasi:

Maikuu müttamised

Viimasest postitusest on lausa kaks nädalat mööda vuhisenud ja vahepeal ka aastajagu vanust juurde tulnud. Mingisugust suurt tähistamist ei olnud, eks järgmisel aastal peab seda kompenseerima. Kingituseks sain muide smoothie-retseptiraamatu, kus on nii lihtsaid (banaanid + piim ja valmis) kui ka keerulisemaid juhiseid. Varsti hakkan neid kõiki proovima!

Maikuus on tööalaselt olnud räigelt kiire, nagu ka alati varasematel aastatel. Seda olen kompenseerinud totaalse laisklemisega nädalavahetustel. Ei mingit planeerimist ega kohustusi, ainult täielik lebotamine. Ja mõned huvitavad ettevõtmised. Eile näiteks käisime Hämeenlinnas (u 100km Helsingist põhja poole, enne Tamperet) stand-up-komöödiafestivalil üht esitust vaatamas. Neljast esinejast üks oli kehv ja kolm suhteliselt head. Üks esinejatest oskas publiku seast hõigatud kommentaare nii hästi ära kasutada, et tekkis täiesti hulle situatsioonikomöödia stseene, mille peale naerdes pisarad täiesti voolasid. Üks esinejatest oli soomerootslane - ja muidugi kasutas esituses ära sellega seonduvaid stereotüüpe; ning Briti saartelt pärit mustanahaline koomik rääkis lausa ühe Nelson Mandela sketsi. Publik oli minuarust isegi hämmeldunud, et kas tõesti tohib selliste asjade üle nalja visata. Noh, valge mees poleks tohtinud..

Eelmisel nädalavahetusel see-eest proovisime uut harrastust. Geopeitus on selline asi, mille kohta ma aeg-ajalt internetis olen lugenud, aga ise pole siiski teoks teinud. Sama asja oli ka Aki minu teadmata millalgi uurinud ja ühel päeval käis välja, et peaks äkki mõne geoaarde välja otsima. Mõeldud-tehtud!
Kui telefonis on GPS, siis pole ka mingisuguseid erilisi lisavidinaid vaja - aarde koordinaadid saab teatud applicationi abil telefoni laadida ja siis mobiili kompassina kasutada. Muidugi päris huupi pole mõtet otsima minna - geocaching.com -leheküljel on kõik Soome geoaarded olemas ja kaardil nähtavad (Eesti omad on ilmselt enamus geopeitus.ee -lehel).

Vaatasime ka meie lähiümbruses asuvad mõned aarded välja ja läksime mobiilid näpus neid uurima. Peamine on ka see, et keegi kõrvalseisja sind geoaaret leidmas ei näeks. Meie õnneks olid esimesed aarded suhteliselt rahulikes kohtades, sörkijaid või koerapissitajaid polnud näha. Kõigepealt ei osanud otsidagi, sest kuigi ma teadsin, et "aare" on tavaliselt mingisugune plastpurk, kus sees logiraamat ja pliiats, siis tegelikult on need muidugi suhteliselt hästi ära peidetud ja leidmiseks pead vahtima kas kivide alla, üles puude okste vahele või mistahes muusse peidupaika. Esialgu ongi meil nüüd kirjas neli aaret, minuarust esimese paari päeva kohta üsna hea. Ja kui ilm tiba paremaks läheb, siis tuleb juba järgmiseid otsima minna! Igatahes päris huvitav harrastus, saab märkamatult palju jalutatud ja erilisi paiku nähtud (aarded peidetakse üldiselt alati mingis mõttes huvitavatesse kohtadesse) ning muidugi ka leidmisrõõmu kogetud.

Keukenhofi orhideed

Võin praegu täiesti kindlalt väita, et mitu miljonit soomlast on tardunud teleekraanide ette Suurt Mängu jälgima. Soome vs. Rootsi, jäähoki MM-finaal. Aki istub siinsamas kõrval diivanil, puhiseb ja ohkab vahetevahel, sest pulss on suurest ärevusest nii kõrgel :)

Niisiin ma leidsin, et see on mulle sobilik hetk järjekordseid Keukenhofi pilte töödelda ja blogipostitust nikerdada. Tulbiväljakuid olen juba kirjeldanud, samuti röövlindude showd. Kuid ka see ei olnud veel kõik - pargis oli ka mõningaid paviljone, kus sai veel eksootilisemaid lilli näha. Neist Beatrixi paviljonis oli orhideede väljapanek, millest see postitus ka räägib. Või pigem on rääkimise asemel ikkagi pildid, sest juba vanarahvas teadis, et üks pilt (või kümme..) ütleb rohkem kui tuhat sõna.

Siin nad on, Keukenhofi orhideed:

>































Ja nüüd vast pean minagi mängu vaatama hakkama ja Soome poolt pöialt hoidma, sest seis on ikka veel 0:0!

Röövlindude show Keukenhofis

Nagu Keukenhofi tulbipostituses mainisin, ei piirdunud pargi võlu mitte ainult lilledega. Sattusime õnnelikul kombel Keukenhofi sellisel nädalavahetusel, mil korraldati külastajatele väikest sorti röövlindude etendus. Loomulikult sai kohe kaamerale pikem objektiiv vahetatud ja publiku sekka linde ootama jäädud.

Kõigepealt lasti publiku ette muruplatsile pisike kakk. Või noh, võib-olla välimuselt väike, aga hingelt suur.



Tüüp passis natuke keset muru ja siis äkki lendas vuhh! minu ees istuva mehe sülle. Oleks eriti hea pildi saanud, kui ainult seda nööri seal poleks olnud..





Show iseenesest seisnes selles, et väljavalitud publiku seast said kätte nahkkinda ja linnud lendasidki siis kindalt kindale ning said koolitajalt tasuks ilmselt mingit maitsvat liha.



Järgmiseks esines selline jooksev lind:



Lippas mööda muruplatsi ringi nagu Peemot, natuke vänderdades. Internetis guugeldamise tulemusel võin öelda, et lindu kutsutakse põhja-tuttkarakaaraks. Päeva fakt.



Kolmandaks linnuks oli ilmselt rabapistrik. Nägi natuke vihane välja, aga mitte kaugeltki nii vihane kui järgmised isendid!



Linnud läksid aga suuremaks ja suuremaks. Järgmine oli kassikakk, väga vihase ilmega! Muide koolitajamehel oli koguaeg üks silm kinni. Pidin lausa kodus piltide pealt järgi vaatama ja silm ei ole kordagi lahti. See pani mind kahtlema, et kas mõni tibuke on äkki küünega virutanud..?



Naisterahvas oli tiba ehmunud, kui lind tiivad välja sirutas:






Viimasena pidi välja toodama kõige suurim lind, aga enne seda saime näha veel huvitavat ussitapjat. Päeva teine fakt - linnu nimi on tuttserieema.







Looduses pidavat siis tõepoolest osavalt ussidel kaela kahekorra keerama, mida ka mingisuguse kummimaoga meile demonstreeriti:





Show viimane lind oli valgepea-merikotkas ehk bald eagle, Ameerika rahvuslind. Etenduses esinenud isendil küll valget pead ei olnud, ilmselt oli tegemist veel noore linnuga.



Tüüp oli muide suur! Ja märkimisväärse nokaga, ei tahaks sellisele väga ette jääda.
Lennates võimas, maal natuke kohmakas:











Ja tasuks toores liha:






Sellised nad olid - röövlinnud. Kuigi taltsad, siiski suhteliselt ähvardava väljanägemisega. Ilmselt ainukordne kogemus neid võimsaid linde oma silmaga nii lähedalt näha, ilme et mingit võret või muud vahel oleks. Võimas!