Loetud ja lugemata

Jaanuaris võtsin suure innuga ette plaani, et loen oma pooleliolevad raamatud läbi. Nimekiri nägi siis välja selline:

1. Jeremy Clarkson - Driven to Distraction. Oli pooleli, nüüd on juba ammu loetud. Meeldiv ja naljakas lugemine, eriti hästi sobib autohuvilistele.

2. Richard Dawkins - The Greatest Show on Earth: The Evidence for Evolution. Oli pooleli ja pole ühtegi lehekülge edenenud.

3. Iain Banks - Transition. Oli pooleli, nüüd loetud. Algas aeglaselt, aga tempo tõusis, mida rohkem loetud sai. Kuulub ilmselt sci-fi-kategooriasse või midagi taolist. Ütleme nii, et raamat oli hea, aga olen Banksilt ka palju paremaid teoseid lugenud. Võib-olla oli viga ka inglisekeelses tekstis, tundus, et vahepeal ma ei saanud üldse pihta, mis toimub ja miks.

4. Terry Pratchett - Nähtamatud akadeemikud. Polnud alustatud, nüüd aga olen läbi lugenud. Pratchett tuntud headuses. Raamatu alguses tundub, et johhaidii, jälle need samad vanad Pratchetti naljad, aga kui storyline hoo sisse sai, siis ei tahtnud raamatut käest lastagi.

5. Eesti rahva ennemuistsed jutud. Oli pooleli ja on seda jätkuvalt.

6. Alexandre Dumas - Punainen Sfinksi. Pole alustatud.

7. Aleksander Turovski - Loomalood. Pole alustatud.

8. John Berendt - Langevate inglite linn. Jätkuvalt pooleli.

Vahepeal olen aga nimekirja lisanud uued kandidaadid:

9. Ian McEwan - Solar. Schipholi lennuväljalt kaasa haaratud raamat reisiigavuse peletamiseks. Ja seda see raamat tõesti tegi! Tõeline huumoriromaan ja põnev süzee. Erinevalt Pratchettist, kes viskab nalja nö palju ja tihedalt, kasutades näiteks huvitavaid keeleväljendeid, seisneb McEwani huumor pikkades satiirilistes kirjeldustes, mida lugedes pidin vahel lausa hirnumist tagasi hoidma. Pole veel päris lõpuni jõudnud, aga teen seda kindlasti asap. Raamat muide räägib suhteliselt õnnetusehunnikust professorist, kes üritab nii iseenda kui oma naissuhetega hakkama saada ja samal ajal maailma päästvat uut tehnolooiat edendada. Soovitan.

10. Minu Eesti 2. Läbi loetud. Läks käbedalt, aga võib-olla lugesin selle liigagi kiirelt läbi, sest sisust ei mäleta palju midagi. Külmad ööd Kalamajas, ameeriklastest vanemate kergekoeline hukkamõist (või mõistmatus?) autori otsuse suhtes Eestisse jääda, nö elu mõtte otsingud. Tegelikult jäi mulle raamatust positiivne mulje, parem kui esimesest osast. Ja mäletan ka seda, et lubasin endale raamatu veel teist korda kätte võtta ja seda mõttega lugeda.

11. Roy Strider - Himaalaja jutud. Pole alustatud.

Lisaks hankis Aki samuti Schipholist mingisuguse uue Dan Browni raamatu, millele võiksin ka millalgi pilgu peale visata. Ja kui keegi oskab midagi muud head soovitada (mitte midagi masendavat paluks), siis laske käia. Huumor, fantaasia, chick-lit on teretulnud. Ajude väänamine a la Kafka mitte.
Lähengi vast hetkel McEwani Solarit lõpuni lugema, telekast tuleb mingisugune jäähoki (jälle!) ja ma selle mänguga eriti hingelähedust ei tunne.

Keukenhofi tulbid

Keukenhofiga on selline lugu, et mul on sellelt päevalt miljon pilti ja mu kriitikasilm on kehv, ehk teisisõnu ma ei oska kuigi paljudest võtetest loobuda. Sellepärast tuleb postitus kolmes osas. Kõigepealt pargist üldiselt (sisaldab massiliselt tulbipilte), siis teiseks kaadrid pargis toimunud röövlindude show'st ja kolmandaks Keukenhofi orhideemaja parimad isendid.

Keukenhofist kõigepealt üldisemalt, tegemist on Hollandis Lisse lähedal asuva megasuure pargiga, Wikipeedia järgi lausa maailma suurima lillepargiga. Veel fakte: maad on seal 32 hektarit, iga aasta istutatakse käsitsi 7 miljonit lillesibulat, tulpe on sada eri liiki ja park on avatud vaid kaks kuud (märtsi lõpust mai lõpuni). Keukenhof oli tegelikult ka peamine põhjus, miks üldse Amsterdami suundusime.

Liikvele läksime laupäeva hommikul varakult. Dami väljak oli turistimassidest veel tühi ja meeletult prügine.







Pidime suunduma tagasi Schipholi lennuväljale, kust läksid bussid Keukenhofi. Teel rongijaama oli juba Keukenhofi reklaame näha:



Peagi olime hommikujaheduses Amsterdami Centraalis ja istusime lausa juba kiirrongis, mis meid kohale oleks pidanud viima, aga mingisuguste raudteetööde tõttu umbes pooled rongid ei liikunudki kuhugi või tegid seda graafikust tükk maad hiljem. Meiegi vahetasime rongi lausa kolm korda, enne kui üks neist liikuma hakkas. Schipholis polnud enam probleemi, sealt läksid bussid Keukenhofi suunas 8x tunnis, nii et istu ainult peale. Umbes pooletunnise sõidu järel olime kohal, olles teel möödunud nii mõnestki värvikirevast tulbipõllust.

Pargis ootasid meid ees muidugi tulbid - mitut värvi ja sorti ja mitmel eri viisil istutatud.













Pargi kõrval olid tulbipõllud:


Kuna kõiki Keukenhofi pilte ei ole võimalik (või vähemalt mitte mõistlik) blogipostitusse lükata, siis tegin neist Flickrisse eraldi albumi. Sadakond värvikirevat pilti leiab siit.

Päev möödus Keukenhofis üsna kiirelt, jalutasime piki lõputuid jalgteid ja jõudsime aina uute tulbirivide juurde. Vahepeal puhkasime, tankisime vett, värsket apelsinimahla või kohalikke võileibu (kukkel, mille vahele korralikult praetud sinki ja sinepit topitud) mugides. Jalad huugasid, aga kaamera muudkui laulis. Kui lõpuks hakkasid kõik tulbikompositsioonid üsna ühetaolistena välja paistma, otsustasime tagasi Amsterdami liikuda. Vahepeatuses Schipholis olime lausa sunnitud Starbucksi maha istuma ja suured kohvid ja muffinsid konsumeerima. Nende jõul jõudsime tagasi hotelli ja jäime koheselt paariks tunniks magama. Aga kuna teen veel paar postitust Keukenhofi päevast, siis ei hakka ka siinkohal reisiteemadel edasi ruttama. Järgmiseks tuleb Keukenhofi röövlinnuetendus, kohe kui pildid saavad töödeldud ...

Amsterdam, esimene päev

Maandusime Schipholi lennuväljale umbes poole üheteist paiku hommikul. Kohver käes, suundusime Amsterdami poole viivasse rongi. Kuna ka paar muud inimest oli mõelnud lihavõtteid Hollandis veeta (näiteks alati meeldivad Briti turistid..), siis oli rong inimesi puupüsti täis topitud. Samasugune masside liikumine tabas meid ka kesklinnas, kohe rongist maha astudes. Eelmisest Amsterdami reisist (umbes 7 aastat tagasi, kui õigesti arvutasin) oli mulle meelde jäänud rahulik ja sümpaatne linn - arvamus, mis Amsterdam Centraali ees peaaegu murenema hakkas. Kohad, kus viimati oli olnud tühja ruumi ja õhku, olid täis ehitustöömaid, inimesi, tsirkust ja leiba. Viimase suhtes ma päris ei valetagi, sest Dami väljakul oli tõepoolest Tivoli püsti.

Manööverdasime läbi inimrüsina oma kompsudega hotelli, mis asus muide väga keskses kohas, äsjanimetatud Dami väljaku vahetus läheduses. Kohe oli ka selge, et ilma suhtes pretensioone esitama ei pea - päike kuumutas ja sooja oligi lausa 25 kraadi ringis. Millegipärast koosnes meie reisivarustus muidugi ainult pikkadest pükstest ja kinnistest kingadest. Me ei lasknud end sellest väga häirida ja läksime linnale esimest tiiru tegema.

Esimese päeva pildisadu on võrdlemisi tagasihoidlik, ilmselt ei osanud läbi inimmasside häid vaatenurki võtta. Endale tundub, et viimastel päevadel sain märgatavalt paremaid võtteid. Aga siin mõned klõpsud päevast.

Kanalid, sillad ja viltused majad:


Kanalites olid endale elu- ja pesapaiga leidnud nii mõnedki linnud:


Jalutasime kõigepealt Rembrandti väljakule ja sealt Amsteli äärde. Amsteli jõgi on ainus looduslik veekogu Amsterdamis ja selle järgi on ka linn oma nime saanud.

Amsteli ääres:


Vaateid jõeäärsetelt kõrvatänavatelt:











Jalutasime piki Amsteli edasi ja peagi võtsime suuna Rijksmuseumi ja Vondelparki suunas. Esimesel päeval oli siiski plaanis need vahele jätta ja pigem niisama linnas jalutada. Niisiis pöördusime peagi kesklinna suunas tagasi ja kondasime kanalite ääres ringi.

Kassiaken:


Kasse muide oli linnas üldse hulgi. Kondasid rahulikult näiteks söögikohtades ringi, ka meie hotelli hommikusöögil lippas laudade vahel üks kiisu.

Kanalielanikud:


Lambamaja:


Päev sõudis aga vahepealsete söögi- ja kohvipauside toel jõudsasti õhtusse ja valmistusime vaimselt juba järgmiseks päevaks. Sest kui kujutate ette - ees ootab Keukenhof, Hollandi kuulus tulbipark ja sinna on minemas kaks kaameratega varustatud fotoharrastajat - siis võib see tähendada ainult sadu pilte ja äärmiselt väsinud jalgu. Ning pean lisama, hetkel ka äärmiselt raskeid valikuid, milliseid pilte alles jätta, milliseid blogis näidata jne. Loodan, et õhtul on veel jõudu ja kindlameelsust neid valikuid teha, nüüd aga ootab ees üks korralik aiatööpäev.

Tagasi

Lihavõtete ajal veetsime neli ilusat päeva Amsterdamis. Ilm oli super, iga päev kuskil 25 kraadi kandis sooja ja päikest. Tulbihooaeg oli käimas ja nendest on mul mitte vähe pilte, kuna käisime spetsiaalselt Keukenhofis lillede ilu imetlemas. Üldse istun hetkel umbes tuhande pildi otsas ja üritan mingist otsast nende käsitlemist alustada.

Tööl on muidu jälle palju uusi nägusid alustanud, mis toob ikka sellist mõnusat värskendust. Aga seekord on üks uutest töötajatest lausa kaasmaalane, mis on muidugi eriti vahva kokkusattumus. Võimaldab jälle igapäevast eesti keele praktiseerimist.

Aga nüüd siiski pikema jututa piltide kallale - ja kui neid pisut valmis saan vaadatud, siis tuleb ka täpsemat reisikirjeldust.

Kured tulnud, head ilmad?

Üks asi on kindel - kevad on käes. Lumi sulab, päikest piisab ja rändlinnud hakkavad saabuma. Õues säksutavad musträstad juba nii reipalt, et varsti võib ilmselt jälle panipaika nende pesa oodata.

Laupäeval võtsime taas ette retke Porkkalanniemi suunas. Teel nägime põllul mingisuguseid halle tompe, mida mõned huvilised juba tee äärest läbi binokli uurisid. Peatasime samuti auto kinni ja läbi kaamerasilma tompe uurides tuli välja, et tegemist on sookurgedega! Ausalt, ma pole kunagi varem päris oma silmaga sookurgesid näinud.





Mere äärde jõudmine oli sel korral juba tiba mugavam, ei pidanud igal teisel sammul läbi lume vajuma. Lund, lörtsi ja vett oli küll piisavalt, aga ennatlikult olin muidugi kummikud jalga tõmmanud ja probleemi polnud. Tegelikult korra vajusin küll puusani lumme, kuna ei aimanud, et mu all on lund täis sügav kaljulõhe..

Ja meri oli jääst vaba! Mingisuguseid jäätükikesi ujus ranna ääres veel ringi, aga kaugemal oli ainult sügavsinist vett. Ja suur hahaparv, mis kahjuks oli otsustanud nii kaugel meres loksuda, et neist mõistlikku pilti ei saanud.



>







Pisike sinitihane see-eest poseeris rõõmsalt.





Pildile jäi ka üks hoogne kajakas ja ...hunt!