Saaremaal, osa I

Peale tantsu- ja laulupidu jätkasime oma puhkust Saaremaal. Enne praamile minekut põikasime ka Pärnust vanaema juurest läbi. Pärnus oli muide merelähedasel puiesteel iga teine maja müügis. Ilusad suured puust villad, ent ostjaid ei paistnud olevat. Ilm sel päeval meid ei hellitanud (mis oli üldse nagu puhkuse läbiv teema), seega nägi rand välja selline:


Tühjus

Õhtul saime kenasti praami peale ning võtsime suuna Kuressaarde. Meil oli seal neljaks ööks üüritud tuba Piibelehe kodumajutusest. Väga meeldiv koht muide. Meil oli oma dušš ja wc, samuti wifi ja väike kööginurk teise toaga kahepeale.
Järgmisel hommikul väisasime Kuressaare lossi. Ilmast peab ka kohe juttu tegema - nimelt tibutas ja oli hall ja kole. Õnneks lossis oli suur püsinäitus, nii et veetsime seal lausa paar tundi vihma eest kaitstuna. Loomatopised, klaasikunst, Saaremaa ajalugu - kõik oli esindatud. Muuseumis oli ka väike väljapanek 2008. aastal kogemata avastatud Salme muinaslaevast. Sellest Eesti sajandi arheoloogialeiuks tituleeritud laevamatusest on juttu näiteks siin, väga põnev oli.





Järgmiseks tankisime kõhud täis kesklinna söögikohas, kus pakuti muuhulgas imehäid pastaroogi. Saime sooja sisse ja olime valmis jälle halli ilma kätte minema. Next stop - Kaali meteoriidikraatrid. Ma olen sellest vist juba varemgi rääkinud, aga minuarust on need ikka täielik petukaup. Kunagi klassiekskursioonil käies lootsin, et meteoriidikraater on ikka midagi põnevat ja ainukordset, aga tegelikult (oleme ausad eks) on see lihtsalt üks roheline lomp. See polnud muidugi aastate jooksul muutunud, aga no kohustuslik vaatamisväärsus ikkagi. Hoopis ilusamad olid Kaali küla niidud! Ma ei ole vist kunagi nii ilusat heinamaad näinud - Georg Otsal oli ilmselt õigus.



Päeva lõpetasime visiidiga saare loodeossa: Panga pank, Veere rand ja Jaagarahu muul. Kuna ilm oli, mis ta oli, avanes meile pangalt järgmine vaade:


Hall taevas ja hall meri

Rand aga oli punane:


Tegime ka väikese tiiru Jaagarahu lähedal, et kaeda üle minu Regio teedeatlasele märgitud Saaremaa suurimad kivikalmed või midagi taolist. Saime teisel katsel kaardi järgi õigele teeotsale ja jäime põnevaid leide ootama. Aga välja jõudsime - tüüpiline eks - kuhugi karjamaale. Lehmad põrnitsesid meid imestunult kui autoga edasi-tagasi vurasime. Koht oli tegelikult ikka õige, kuigi sinna mingeid viitasid ei näidanud. Keset lehmi seisis kergelt roostes silt, mis teatas, et siin asubki see muistiskalmete värk jne jne. Aga vot nii suurt turisti ma endast siiski ei leidnud, et üle elektrikarjuse lehmade keskele hüpata ja kivihunnikuid uurima minna. Selle asemel sõitsime tagasi Kuressaarde ja planeerisime oma järgmise päeva retke. Sellest aga juba hiljem.

Puhkamisest väsinud

Tagasi kodus, pesumasin täis topitud ja ise sorteerin pilte. Õudne väsimus on, öösel ei saanud korralikult magada ja tõusma pidin ka juba kell 6, et laevale jõuda.
Üritan asju lahti pakkida ja Saaremaa postituse peale mõelda. Samas hoian kolmel kassil silma peal. Käib vaikne luuramine ja esialgne võimusuhete väljaselgitamine. Sellest teen samuti täpsemalt juttu mõne päeva pärast.

Homme on mul juuksuriaeg ning peaks ka puugivaktsiini uuendama. Kolmapäeval tulevad meile külalised ning neljapäeval võtame kohe hommikul suuna Pori Jazzile. Duffy! Peale seda algab puhkus ;)

Tants ja laul

Puuh. Kunagi kiitsin oma blogipostituses Eestimaa suve, et see olevat ikka nii imeilus värk. Aga vat liiga vara jagasin kiidusõnu. Puhkuse ajal oleme nimelt Eesti suve teist poolt tundma saanud - ja täpsemalt seda tuulist ja sajust poolt. Täna seda enam pikalt ei jaksanud, mul läks kops üle maksa juba poole päeva ajal ning kobisimegi õuest lõdisemast meie majutuspaika riideid kuivatama.
Kuna väljas jätkuvalt mühavad tuuleiilid ja katusel sabisevad vihmahood, siis on sobilik aeg teha mõni postitus. Alustan algusest ehk siis nädalavahetusest ja Üheshingamisest.

Tantsupidu ma olen kunagi väiksemana vaatamas käinud, seda tõestab üks foto, kus mul endalgi rahvariided seljas. Paraku ilma fotota ma ei mäletaks vist isegi seda. Seega võib minuarust täiesti rahulikult seekordset tantsu- ja laulupidu minu esimeseks lugeda.
Juba reedel linna saabudes liikus tavaliste inimeste seas rahvarõivastes pidulisi. Õhus oli erakordset hõngu - varsti, kohe varsti hakkab pihta!

Esmalt käisimegi vaatamas tantsupidu. Pressisime end teiste peoliste sekka pingile ning vähemalt minul oli pisike ootusärevus ikka sees. Ning siis see algas - kaks tundi tantsu ja tralli, sekka ka tõsisemat nooti ning armastuslugu. Muljed jäid väga head, mulle väga meeldis. Veelgi toredam oli ilmselt esinejatel, rõõm paistis nende nägudelt kaugele kätte.











Peojärgselt liikusime koos masside ja üldise hea tujuga vanalinna suunas, vaatasime üle võidusamba (päris selline .. mõttetu paistis) ning sukeldusime vanalinna turismimelusse. Ent peagi pidime end järgmiseks päevaks valmis panema. Veelgi suurem pidu ootas ju ees.



Pühapäeval võtsime kohe aegsasti suuna Lauluväljaku poole. Isegi nii varakult, et meil jäi aega üle ja jõudsime Kadrioru lossile tiiru peale teha.



Kuna olime varakult kohal, saime oma kohad Lauluväljakul ilusti kätte - täpsemalt öeldes siis pressisime end jällegi pingikese peale ja vaatasime inimmasside kogunemist. Kogunes neid muide päris palju ikka. Kõik olid hästi varustatud - kaasas olid tekid, võileivad, vihmakeebid. Täitsa professionaalsed külastajad ikka.

Pidu ise oli päris tore, ent no ütleme ausalt, tiba pikale venis. Umbes kuus tundi istumist toob ikka pingi maitse suhu. Sellest hoolimata, et umbes tunni sellest ajast veetsime vetsu- ja söögijärjekorras. Samas muidugi oli ka selline tunne, et olen üsna ainukordse sündmuse tunnistaja. Paari viimase laulu refrääni oskasin isegi kaasa laulda. Samuti on äärmiselt tore, et oma keelt ja oma meelt osatakse hinnata. Laulupeos peitub suur jõud - oled koos oma kaasmaalastega, kõigi nägudelt paistab vastu rõõm ja lahke meel ning tunnetad seda, et ühiselt võib paljutki korda saata. Ma arvan, et see kokkukuuluvuse tunne on paljudele tähtis.



Nüüd aga aitab blogimisest - keeran end teki alla päevauinakule, sest puhkusel peab ju ometigi vabalt võtma. Homme alustame pikka sõitu Lõuna-Eestisse. Saaremaa muljetest täpsemalt juba järgmisel nädalal, kui oleme kodus maandunud (ja pesumasina käivitanud..)

Puhkan

Täna Koigi rabas, homme Sõrve säärel ...
Rohkem teksti (ja seda PALJU rohkem) tuleb järgmisel nädalal.

Laajasalo merevaated

Pole siiamaani kirjutanud postitust eelmise nädalavahetuse pildistamistuurist. Aga selle tegemiseks ei olegi ju paremat aega, kui viimane tööpäev enne puhkust ;)

Niisiis, pühapäeval käisime hommikul Vuosaari linnaosas mere ääres. Hulkusime kaamerad käes ringi, vahepeal istusime mereäärsele kaljule maha ja nautisime päikesepaistet. Üks puhkepaikadest oli pisikese kõrkjatesse kasvanud lahesopi ääres. Vaikselt istudes võis näha, kuidas üks teise järel tuli roostikust välja erinevaid parte. Lahes ujus ka tuttpütiparv, noorlinnud ja pisut vanemad. Liigiga võin muidugi loomulikult mööda panna, polnud neist nii selget ülesvõtet. Paraku ka muist lindudest ei saanud selgeid pilte, päike paistis just sellise nurga alt, et merevesi peegeldas valgust tagasi ja pildid kärssasid lõhki. Ühe võtte siiski riputan üles - vahva must lind, ilmselt emane tuttvart.



Keskpäeval saabus räige kuumus ja kadusime meiegi koju siestale. Ent kuna suvesoojust piisas õhtuni, võtsime ette veel teise vabaõhureisi. Samuti mere äärde, seekord Laajasalo linnaossa, Tullisaari parki. Kohapeal selgus, et see on ikka päris kaunis koht. Sattusime sinna muide suhteliselt umbropsu - uurisime Google Mapsi pealt mererandu ja otsustasime Laajasalo kasuks sel põhjusel, et see meile suht lähedal ja "paistis huvitav". Ehk siis täitsa juhuse tahtel.

Saabudes avanes vaade suurele pargimaastikule kõnniteede, lambikeste ja muruplatsidel kõrguvate puudega. Tuli ka välja, et alal asus Aino Ackté suvila. Kuulus Soome ooperilaulja 19. sajandilt, ütleb Google ;)

Jalutasime pargis, rannal ning pisikesel saarel, kuhu pääses silda mööda. Õhtupäikeses avanesid meile imelised merevaated. Kahjuks rahulikku lainete loksumist ei saanud nautida, sest kesklinnast kandusid üle lahe meieni metallifestivali Tuska viimased helid - tümps ja mörisemine.

Silmailu siiski piisas, siin mõned püüdlused seda talletada:


Ooperilaulja suvila








Rikaste ja ilusate korterid paistavad


Romantiline õhtu

Aga varsti lõpeb tööpäev, viimane sel hooajal ja pääsen minagi puhkama. Kaamera ja arvuti tulevad reisile kaasa, eks näis kas vihmastel päevadel (ja neid on palju lubatud..) saab ka midagi netti visatud. Tõenäoliselt mitte. Kena suve!