Palav on. Istun tööl, viimased tööpäevad enne puhkust. Viimased VIIS tööpäeva. Päike soojendab seda klaaskarpi, kus meie kontor asub ning pelgalt istumine võtab naha märjaks. Õnneks rõduukse sai lahti kangutada, pisut juba ongi parem.
Motivatsioon on peaaegu et olematu. No aga mis tööinnukusest siin üldse rääkida võib, kui tänaval kõnnivad suvekleitides ja lühikestes seelikutes muretud suvitajad. Ja juba hommikul poole kaheksa paiku kodust autosse ronides on nii soe, et tahaks ainult väljas päikesevarju alla istuda ja külma jooki limpsida. Samuti pooled töökaaslastest on juba puhkusel ja allesjäänud mõtlevad juba varahommikul, millisele terrassile pikale lõunale minna.
Mina prindin aga puhkusega seotud asju välja - Kuivastu-Virtsu ning Triigi-Sõru laevagraafikuid ja laulu- ja tantsupeo kava. Muidugi kirjutan ka blogipostitust puhkuse ootamisest. On seegi üks viis tööaega mööda saata. Tegelikult mul oleks vaja veel natukeseks tööle keskenduda -ühe arenguplaani teostamisplaan (kõlab mõttetult, kas pole) valmis kribada. Kui ma seda selle nädala jooksul ei tee, siis peale puhkust pole mul selleks lihtsalt enam mahti. Kohe augustis hakkab hullumaja jälle peale. Aga no ei viitsiii ennast piitsutada.
Hetke suurim mure on ikkagi see, et kui nüüd eelmisel ja sel nädal on olnud sooja 25+ kraadi, siis millised mõtted on ilmataadil minu puhkuse jaoks valmis pandud? Trombid, äikesetormid, rahe? Kas laulupeo jaoks on vaja vihmakeep osta? Suured on need väikese tööinimese mured enne algavat puhkust.
esmaspäev, 29. juuni 2009
neljapäev, 25. juuni 2009
Bookwormlus
Lugemine on mulle alati meeldinud. Mulle tundub, et see on üks osasüüdlane selles, et ma selline prill olen. Lugema hakkasin kolmeaastaselt, esmalt alustasin trükitähtedega aabitsatest, pärast siirdusin muinasjuttude juurde. Eriti meeldisid mulle vendade Grimmide lood, selles raamatus esimene oli minu mäletamist mööda habemenugadel tantsiv kuningatütar. Seda raamatut lugesin aina uuesti ja uuesti. Nagu ka eesti muinasjutte Reinuvader Rebasest.
Mulle tundub, et umbes kümneaastasena (+ - mõned aastad) leidsin ma maal vanaema raamaturiiulist Ümera jõel ja lugesin seda taskulambiga küünis enne magamaminekut. Sain vanematelt ikka sakutada, kui nad mind avastasid - see polnud ju muidugi silmanägemise mõttes kõige targem tegu :) Sealt sai alguse vastuseis ristirüütlite ja üleüldse ristiusu vastu, mis siiani minuga kaasa kulgeb.
Mingi ajal leidsin enda jaoks Winnetou seiklused, oo see oli nii võimas! Sellest ajast peale avastasin indiaanlased ja kõige selle ebaõigluse, mis nende vastu korda saadeti. Mulle tundub, et ka see on minu isiksust mõjutanud. Muuseas pisut vanemana lugesin Winnetou uuesti läbi (umbes kümnendat korda ehk) ja tõdesin, et olen sellest välja kasvanud. Tekst, selle sisu, keelekujundid, lauseehitus - no ei olnud kirjanduslikult erakordne, kaugel sellest. Ent teatud vanuses oli see minu jaoks parim. Samasse võimsat muljet avaldavate seiklusjuttude kategooriasse kuulusid ka Jack Londoni Valgekihv ja Smoke Bellew (kirjanduslikult on need ilmselt siiski kõrgemal tasemel kui Winnetou) - lugesin neid, nutsin ja lugesin uuesti ja uuesti.
Kooli ajal lugesin kohusetundlikult kohustuslikku kirjandust ja selle üle on mul tegelikult hea meel. Maailmakirjandus sai tuttavaks, samuti erinevad stiilid. Mulle tundub, et umbes keskkooli-ülikooli ajal (nii kaua aega tagasi, et enam ei mäleta - õudne eks) leidsin enda jaoks sci-fi ja fantaasiakirjanduse. Pratchett, Douglas Adams, Iain Banks jne olid mu sõbrad. Muide Adamsi Pöidlaküüdi reisijuht polnud sel ajal vähemalt minu sõpruskonnas kuigi tuntud ja mulle avaldas VÄGA muljet, kui Aki meie esimesel kohtumisel selle raamatu kilde teadis. Ühe planeedi teooria kohaselt näiteks on universum Suure Külmetushaiguse aevastatud rögaklimp ja elanikud kartsid Suure Valge Taskurätiku tulekut. Whoaa :)
Ülikooliajal käisin alati raamatupoodides uusimaid tõlkeraamatuid uurimas (ostmiseks raha polnud) ja siis raamatukogust laenutamas. See oligi minu lugemise viimane "kuldaeg". Tööle minnes pole selle jaoks enam aega olnud. Või no eks asi on prioriteetides. Nüüd loen raamatute asemel blogisid. Kuid mitte ainult! Vahel ikkagi leian end vana meeldiva tegevuse juurest.
Viimase aja lemmikuid on Eragoni sari - kiire, lihtne ja kergestiseeditav draakonikirjandus. Samuti sünnipäevakingiks saadud Minu Alaska ja Minu Argentiina neelasin kiirelt - äärmiselt hea suvelugemisega oli tegemist. Hetkel on pooleli Soome ulme (samuti kingitus) ja Iain Banksi Tähystä tuulenpuolta. Soome keeles lugemine on siiski tiba vaevaline. Igatsen Krista Kaeri tõlkeid. Üritan siiski Banksi raamust läbi närida - eriti kuna tema Mängur ja Äri olid meeletult head - soovitan kõigile ulmefännidele. Herilase vabrik oli natuke liiga sünge.
Ma olen avastanud ka selle, et kohalikes raamatukogudes on mõnevõrra eestikeelset kirjandust - mis siis muud kui laenutama! Suvel peaks olema aega lugeda, kui ma ainult leiaks mahti arvuti sülest maha tõsta :) Soovitage mulle lugemist!
Mulle tundub, et umbes kümneaastasena (+ - mõned aastad) leidsin ma maal vanaema raamaturiiulist Ümera jõel ja lugesin seda taskulambiga küünis enne magamaminekut. Sain vanematelt ikka sakutada, kui nad mind avastasid - see polnud ju muidugi silmanägemise mõttes kõige targem tegu :) Sealt sai alguse vastuseis ristirüütlite ja üleüldse ristiusu vastu, mis siiani minuga kaasa kulgeb.
Mingi ajal leidsin enda jaoks Winnetou seiklused, oo see oli nii võimas! Sellest ajast peale avastasin indiaanlased ja kõige selle ebaõigluse, mis nende vastu korda saadeti. Mulle tundub, et ka see on minu isiksust mõjutanud. Muuseas pisut vanemana lugesin Winnetou uuesti läbi (umbes kümnendat korda ehk) ja tõdesin, et olen sellest välja kasvanud. Tekst, selle sisu, keelekujundid, lauseehitus - no ei olnud kirjanduslikult erakordne, kaugel sellest. Ent teatud vanuses oli see minu jaoks parim. Samasse võimsat muljet avaldavate seiklusjuttude kategooriasse kuulusid ka Jack Londoni Valgekihv ja Smoke Bellew (kirjanduslikult on need ilmselt siiski kõrgemal tasemel kui Winnetou) - lugesin neid, nutsin ja lugesin uuesti ja uuesti.
Kooli ajal lugesin kohusetundlikult kohustuslikku kirjandust ja selle üle on mul tegelikult hea meel. Maailmakirjandus sai tuttavaks, samuti erinevad stiilid. Mulle tundub, et umbes keskkooli-ülikooli ajal (nii kaua aega tagasi, et enam ei mäleta - õudne eks) leidsin enda jaoks sci-fi ja fantaasiakirjanduse. Pratchett, Douglas Adams, Iain Banks jne olid mu sõbrad. Muide Adamsi Pöidlaküüdi reisijuht polnud sel ajal vähemalt minu sõpruskonnas kuigi tuntud ja mulle avaldas VÄGA muljet, kui Aki meie esimesel kohtumisel selle raamatu kilde teadis. Ühe planeedi teooria kohaselt näiteks on universum Suure Külmetushaiguse aevastatud rögaklimp ja elanikud kartsid Suure Valge Taskurätiku tulekut. Whoaa :)
Ülikooliajal käisin alati raamatupoodides uusimaid tõlkeraamatuid uurimas (ostmiseks raha polnud) ja siis raamatukogust laenutamas. See oligi minu lugemise viimane "kuldaeg". Tööle minnes pole selle jaoks enam aega olnud. Või no eks asi on prioriteetides. Nüüd loen raamatute asemel blogisid. Kuid mitte ainult! Vahel ikkagi leian end vana meeldiva tegevuse juurest.
Viimase aja lemmikuid on Eragoni sari - kiire, lihtne ja kergestiseeditav draakonikirjandus. Samuti sünnipäevakingiks saadud Minu Alaska ja Minu Argentiina neelasin kiirelt - äärmiselt hea suvelugemisega oli tegemist. Hetkel on pooleli Soome ulme (samuti kingitus) ja Iain Banksi Tähystä tuulenpuolta. Soome keeles lugemine on siiski tiba vaevaline. Igatsen Krista Kaeri tõlkeid. Üritan siiski Banksi raamust läbi närida - eriti kuna tema Mängur ja Äri olid meeletult head - soovitan kõigile ulmefännidele. Herilase vabrik oli natuke liiga sünge.
Ma olen avastanud ka selle, et kohalikes raamatukogudes on mõnevõrra eestikeelset kirjandust - mis siis muud kui laenutama! Suvel peaks olema aega lugeda, kui ma ainult leiaks mahti arvuti sülest maha tõsta :) Soovitage mulle lugemist!
esmaspäev, 22. juuni 2009
Ornitoloogiahuvilised Vanhankaupunginlahtil
Nagu ka juba Aki pildiblogist märgata võis, käisime eile Vanhankaupunginlahel. See on see koht, kus kevadel olid kajakivõistlused ehk siis seal, kus Vantaanjoki suubub merre.
Esiteks alustama peab muidugi ilmast. Kogu jaanipüha kallas vett ja oli ilgelt külm (minust on mingeid pilte õhtuhämaruses tagaõuel kindad käes veiniklaasi tõstmas..), ent pühapäeval viskas ilma ilusaks. Polnudki kohe mitu päeva pildistama saanud, nii et mõeldud-tehtud.
Vanhankaupunginlahti on selle poolest huvitav koht, et asub päris kesklinna lähedal, kuid on rahvusvahelise tähtsusega linnukaitseala. Seisad seal keset paarimeetrist roostikku ja vaatad taamal kõrguvaid kortermaju.
Läbi roostiku kulgeb laudrada, mida mööda oma retke ette võtsimegi.
Kuna olime ikkagi rikkalikul linnukaitsealal, siis meiegi nägime mõningaid linde. See ei olegi tegelikult nii iseenesestmõistetav nagu arvata võiks. Esimese linnu otsa ma näiteks koperdasin kogemata. Sammusin mööda laudteed ja vahtisin nina ette, et rajalt maha ei astuks. Miskipärast tõstsin ühel hetkel pilgu ja jäin nagu naelutatult seisma. Käed krabasid fotokat, tõstsin selle silmade kõrgusele ja peas lendasid mõtted: "Kähku-kähku, fotokas valmis! Palun ära lenda minema, palun ära lenda minema.." Kolm klõpsu sain teha, siis sirutas tips tiivad ja läinud ta oligi. Seekord õnneks kolmest kaadrist piisas.
Hänilane
Aki tuli minu järel ja tema pildid ma blokkisin ilusti ära. See ongi viis, kuidas peegelkaamerast paremaid pilte saada!
Igatahes sellest juhtumist peale hoidsime silmad ja kõrvad lahti. Pisikesi pruune roostikus kõikuvaid linde saime sellegipoolest mitu minutit peale passida. Täielik respect ikka loodusfotograafide suhtes - peab ikka kannatlikult ootama, et kõrkjates peituvale linnule niimoodi pihta saada, et tuul oleks kõik häirivad kõrred eest ära puhunud. Ja siis saad ka ainult kaks klõpsu tehtud, sest lind otsustab minema lennata. Kaadritest teise ajal on käed muidugi värisenud. Aga samas kodus on arvutist oi milline rõõm vaadata, et see teine kaader on täitsa hästi välja tulnud (arvestades muidugi fotoka võimeid ja muidu tingimusi)!
Kõrkja-roolind
Ma muide väga loodan, et ma linnunimedega hirmsasti mööda ei pane. Nende leidmine on vaevalise töö taga st linnuraamatu ja interneti lappamine. Ja siis kohtad oma jalutuskäigul suure teleskoobiga linnuvaatlejaid, kes järjest nähtud liike loetlevad. Kellelgi neist pole mingit linnuraamatut abiks taskus. Aga eks muidugi igaüks on mingil alal proff (ja mõned ei ole ühelgi).
Tagasiteel nägime veel pisikest varblase moodi linnukest kõrkjates edasi-tagasi kõikumas. Aga linnuraamat ütles, et ei ole varblane. On rootsiitsitaja.
Linnurohket suve kõigile, hoidke silmad lahti. They're out there!
Esiteks alustama peab muidugi ilmast. Kogu jaanipüha kallas vett ja oli ilgelt külm (minust on mingeid pilte õhtuhämaruses tagaõuel kindad käes veiniklaasi tõstmas..), ent pühapäeval viskas ilma ilusaks. Polnudki kohe mitu päeva pildistama saanud, nii et mõeldud-tehtud.
Vanhankaupunginlahti on selle poolest huvitav koht, et asub päris kesklinna lähedal, kuid on rahvusvahelise tähtsusega linnukaitseala. Seisad seal keset paarimeetrist roostikku ja vaatad taamal kõrguvaid kortermaju.
Läbi roostiku kulgeb laudrada, mida mööda oma retke ette võtsimegi.
Kuna olime ikkagi rikkalikul linnukaitsealal, siis meiegi nägime mõningaid linde. See ei olegi tegelikult nii iseenesestmõistetav nagu arvata võiks. Esimese linnu otsa ma näiteks koperdasin kogemata. Sammusin mööda laudteed ja vahtisin nina ette, et rajalt maha ei astuks. Miskipärast tõstsin ühel hetkel pilgu ja jäin nagu naelutatult seisma. Käed krabasid fotokat, tõstsin selle silmade kõrgusele ja peas lendasid mõtted: "Kähku-kähku, fotokas valmis! Palun ära lenda minema, palun ära lenda minema.." Kolm klõpsu sain teha, siis sirutas tips tiivad ja läinud ta oligi. Seekord õnneks kolmest kaadrist piisas.
Hänilane
Aki tuli minu järel ja tema pildid ma blokkisin ilusti ära. See ongi viis, kuidas peegelkaamerast paremaid pilte saada!
Igatahes sellest juhtumist peale hoidsime silmad ja kõrvad lahti. Pisikesi pruune roostikus kõikuvaid linde saime sellegipoolest mitu minutit peale passida. Täielik respect ikka loodusfotograafide suhtes - peab ikka kannatlikult ootama, et kõrkjates peituvale linnule niimoodi pihta saada, et tuul oleks kõik häirivad kõrred eest ära puhunud. Ja siis saad ka ainult kaks klõpsu tehtud, sest lind otsustab minema lennata. Kaadritest teise ajal on käed muidugi värisenud. Aga samas kodus on arvutist oi milline rõõm vaadata, et see teine kaader on täitsa hästi välja tulnud (arvestades muidugi fotoka võimeid ja muidu tingimusi)!
Kõrkja-roolind
Ma muide väga loodan, et ma linnunimedega hirmsasti mööda ei pane. Nende leidmine on vaevalise töö taga st linnuraamatu ja interneti lappamine. Ja siis kohtad oma jalutuskäigul suure teleskoobiga linnuvaatlejaid, kes järjest nähtud liike loetlevad. Kellelgi neist pole mingit linnuraamatut abiks taskus. Aga eks muidugi igaüks on mingil alal proff (ja mõned ei ole ühelgi).
Tagasiteel nägime veel pisikest varblase moodi linnukest kõrkjates edasi-tagasi kõikumas. Aga linnuraamat ütles, et ei ole varblane. On rootsiitsitaja.
Linnurohket suve kõigile, hoidke silmad lahti. They're out there!
laupäev, 20. juuni 2009
Jaaniõhtu
Õhtu jätkus niimoodi:
Üks parimaid lauamänge. Kuigi ma saan pidevalt pähe.
Õnneks järgmine vastane saabus minu kohta võtma ...
Idüll õues.
Wannabe lõke
Õhh ja vorstikesed. Praegu põen vorstihangoverit (ma ei söö enam kunagi grillvorste!!!). Peab kähku õue minema rasvu maha ajama.
Üks parimaid lauamänge. Kuigi ma saan pidevalt pähe.
Õnneks järgmine vastane saabus minu kohta võtma ...
Idüll õues.
Wannabe lõke
Õhh ja vorstikesed. Praegu põen vorstihangoverit (ma ei söö enam kunagi grillvorste!!!). Peab kähku õue minema rasvu maha ajama.
reede, 19. juuni 2009
Ongi jaan
Täna ongi jaan muide. Täpsemalt jaanilaupäev. Soomlased on teinud asja niimoodi, et jaanipäev on alati 20.-26.juuni vahelisele ajale sattuv laupäev. Ehk siis homme, täna aga siiski on see lõkete süütamise värk.
Selleks lähevad kõik vähegi normaalsed inimesed järveäärsetesse mökkidesse, istudes esmalt mitu tundi ummikutes. Siis seal muidugi tehakse kõik tuttava skeemi järgi - alkomaholl, grillvorstid, lõke, saun, tants ja trall. Traditsiooni juurde kuulub ka see, et jaanipäeva ilm on sitt. Sooja umbes 10-15 kraadi ja vihmane ja nii igal aastal.
Selline oli õues täna.
No aga mis meie siis sel jaanipühal teeme. Esiteks oleme kodus. Algselt oli plaan teha nii reedel kui laupäeval päevane matk kuhugi looduskaunisse kohta, aga ilmataat pole sõber, seega oleme üsna tubased. Võib-olla pühapäeval lubatakse paremat.
Hommik möödus voodis Saaremaa vaatamisväärsusi kaardistades. Puhkus on veel kaugel, aga mitte enam mägede taga!
Et mitte teistest maha jääda, oleme ka meie varunud külmkappi valget veini. Ikka traditsioonidele peab ustavaks jääma. Mulle küll tundub, et kvantiteedi osas jään seekord põliselanikele alla, aga sellest pole hullu. Grill on see-eest juba eilsest olnud tihedas kasutuses - nii vorstikesed kui tänane lõuna (lõhe ja köögiviljad fooliumis) on seal valminud. Tõenäoliselt õhtu toob veel grillvorstikesi (ja kaalutõusu).
Juba paar päeva on Laku taas vajanud arstimist ja hella hoolt. Talvel esmakordselt esinenud tagajala nahaprobleem on tagasi, seekord teisel jalal ja väiksem. Siiski tähendab see kassile jälle plastikkraed ning 3x päevas jala desinfitseerimist ja salvi määrimist. Ning paar korda päevas valve all krae eemaldamist, et pisike saaks end puhtaks noolida. Valve seepärast, et jala kallale ta loomulikult minna ei tohi. Nii et meil on sülekass jälle, selline märterlik süüdistavate silmadega.
Laku on küll tavalisest nukram, ent mitte leebem.
Naukkul pole vahet - tahaks silitusi.
Oleme nüüd ometi sõbrad!
Kättesaamatu vabadus.
Aga tagasi jaani veetmise juurde. Oleme vist suhteliselt ebatraditsiooniliselt alustanud - koristamise ja peale lõunasööki tukkumisega. Mulle tundub, et siit enam korralikku jaanitralli ei saa :) Ilmselgelt igavad inimesed.
Täna olen ka üles leidnud Luhatsi triatloni-blogi ja selle tervenisti läbi lugenud. Vahva värk. Oleme samas koolis käinud, tema nägu on sealt juba tuttav, ent eks Luhats ole ka suuremale ringile tuttav mees. Igatahes sain sealt kohe indu oma tervislikele eluviisidele. Akile lugesin ka pulsisageduse kohta üht ja teist ette. Täna olekski juba peaaegu end metsarajale saanud, ent kahjuks tuli nälg enne peale ja toidu kõrvale sai nauditud ka klaas veini. Ja ega siis peale alkoholi tarbimist ei saa enam metsa kakerdama minna. Head vabandused, ma tean, aga homme teeme tänase plaani tõeks!
Kõigile Eestis elavatele igatahes ilusat jaani ootust - loodetavasti on ilm seal järgmisel nädalal parem!
Selleks lähevad kõik vähegi normaalsed inimesed järveäärsetesse mökkidesse, istudes esmalt mitu tundi ummikutes. Siis seal muidugi tehakse kõik tuttava skeemi järgi - alkomaholl, grillvorstid, lõke, saun, tants ja trall. Traditsiooni juurde kuulub ka see, et jaanipäeva ilm on sitt. Sooja umbes 10-15 kraadi ja vihmane ja nii igal aastal.
Selline oli õues täna.
No aga mis meie siis sel jaanipühal teeme. Esiteks oleme kodus. Algselt oli plaan teha nii reedel kui laupäeval päevane matk kuhugi looduskaunisse kohta, aga ilmataat pole sõber, seega oleme üsna tubased. Võib-olla pühapäeval lubatakse paremat.
Hommik möödus voodis Saaremaa vaatamisväärsusi kaardistades. Puhkus on veel kaugel, aga mitte enam mägede taga!
Et mitte teistest maha jääda, oleme ka meie varunud külmkappi valget veini. Ikka traditsioonidele peab ustavaks jääma. Mulle küll tundub, et kvantiteedi osas jään seekord põliselanikele alla, aga sellest pole hullu. Grill on see-eest juba eilsest olnud tihedas kasutuses - nii vorstikesed kui tänane lõuna (lõhe ja köögiviljad fooliumis) on seal valminud. Tõenäoliselt õhtu toob veel grillvorstikesi (ja kaalutõusu).
Juba paar päeva on Laku taas vajanud arstimist ja hella hoolt. Talvel esmakordselt esinenud tagajala nahaprobleem on tagasi, seekord teisel jalal ja väiksem. Siiski tähendab see kassile jälle plastikkraed ning 3x päevas jala desinfitseerimist ja salvi määrimist. Ning paar korda päevas valve all krae eemaldamist, et pisike saaks end puhtaks noolida. Valve seepärast, et jala kallale ta loomulikult minna ei tohi. Nii et meil on sülekass jälle, selline märterlik süüdistavate silmadega.
Laku on küll tavalisest nukram, ent mitte leebem.
Naukkul pole vahet - tahaks silitusi.
Oleme nüüd ometi sõbrad!
Kättesaamatu vabadus.
Aga tagasi jaani veetmise juurde. Oleme vist suhteliselt ebatraditsiooniliselt alustanud - koristamise ja peale lõunasööki tukkumisega. Mulle tundub, et siit enam korralikku jaanitralli ei saa :) Ilmselgelt igavad inimesed.
Täna olen ka üles leidnud Luhatsi triatloni-blogi ja selle tervenisti läbi lugenud. Vahva värk. Oleme samas koolis käinud, tema nägu on sealt juba tuttav, ent eks Luhats ole ka suuremale ringile tuttav mees. Igatahes sain sealt kohe indu oma tervislikele eluviisidele. Akile lugesin ka pulsisageduse kohta üht ja teist ette. Täna olekski juba peaaegu end metsarajale saanud, ent kahjuks tuli nälg enne peale ja toidu kõrvale sai nauditud ka klaas veini. Ja ega siis peale alkoholi tarbimist ei saa enam metsa kakerdama minna. Head vabandused, ma tean, aga homme teeme tänase plaani tõeks!
Kõigile Eestis elavatele igatahes ilusat jaani ootust - loodetavasti on ilm seal järgmisel nädalal parem!
Tellimine:
Postitused (Atom)