Pisut enne puhkuse algust tellisin play.com-ist kaks soovituste ja arvustuste kohaselt eriti head raamatut. Teist, George R.R. Martini A Game of Thronesi pole veel jõudnud alustada, ent pealkirjas mainitud Time Traveler's Wife'i lõpetasin just hetk tagasi.
Ilmselt olid mu ootused raamatu suhtes väga kõrged. Olen internetis suhteliselt tihti selle raamatu arvustuste peale sattunud ja need kõik on olnud suhteliselt kiitvad - kaasahaarav, tundeline raamat. Kaasahaarav - tõesti. Meeleldi lugesin raamatu teksti, milles said kordamööda said sõna peategelased Clare ja Henry. Henry on loomulikult see ajarändur ja Clare tema naine. Idee on huvitav - Henryl on kaasasündinud geneetiline viga, mille tõttu ta ajas edasi-tagasi hüpleb. Ja mitte eriti mõnusalt, vaid nagu Henry ise ütleb "this is going to kill me". Ajas siirdumine tähendab nimelt suvalistesse kohtadesse alasti maandumist ning nõuab suhteliselt häid ellujäämisoskusi, muuhulgas jooksmist, varastamist, lukkude lahtimuukimist, valetamist ja vahel ka peksmist. Aga Henry elus on tema suur armastus Clare, ning üsna tihti tähendab ajas siirdumine ka erinevas vanuses Clare'i juurde minemist. Täpsemalt ei tasu selle ajarändamise üle pead vaevata, sest see ei ole peamine teema. Lihtsalt üks igavesti võimatu asi Clare'i ja Henry suhtes.
Tegemist on siis tegelikult armastusromaaniga. Miskipärast mul oli osaline ettekujutus, et siin on ka sci-fi või fantaasiaga pistmist, aga no see on lihtsalt kõrvalliin. Eriti raamatu lõpus läks pisarakiskujaks lahti ja ausalt öeldes mind see häiris. Et nagu terve hea raamat kirjutatud, aga lõppu on pidanud siis lehekülgede kaupa mingit igatsemise jura panema? Kuidagi nagu ootasin sellest ajarändamisest mingit põnevat püanti. Aga nagu juba öeldud sai, minu oletus raamatu peateema kohta oli alguses vale (kusjuures ei saa aru, miks ma selle peale üldse tulin?) ja tegemist oli ehtsa suhte- ja armastusraamatuga. Nii et sellest tulenes muidugi ka selline lõpp.
Ja kuigi raamat oli kaasahaarav, siis mitte nii kaasahaarav, et ei raatsiks seda käest panna ja midagi muud vahelduseks teha. Teisalt andis raamat ka mõtteainet ja niiöelda teatud perspektiivi - hetked ei ole püsivad ja neid ei saa enam tagasi. Kui just ajaränduri "võimeid" ei ole.
2 kommentaari:
Kui ma ei eksi on sellest ka film, mida olen näinud ja mis mulle meeldis. Igatahes sinu sisuülevaade oli kuidagi väga väga tuttav.
Pidavat jah film ka olema, Eric Bana vist peaosas. Ja sellega on ilmselt see tüüpiline teema, et film ja raamat on üsna erinevad.
Postita kommentaar