Aiajutte peale pikka talve

Tuli küsimus, et kuidas aed on talve üle elanud. Ja kui keegi aiateemalise küsimuse esitab, siis vastan heameelega :) Ja pikalt! :D Hea põhjus ka jälle üle pika aja blogi juurde pöörduda.

Möödunud talv oli Soomes taimedele üks raskemaid. Jaanuaris saabus kõva pakane, aga kaitsvat lund ei olnud kuskil. Seetõttu hävisid kohati isegi mitmed väga vastupidavad taimed, eriti kui need said maha istutatud eelmise aasta külmal suvel. Sama kriteeriumi täitsid seega enamvähem 80 % meie aia taimedest. Aga ptüi-ptüi, midagi katastrofaalset meil ei juhtunud. Võib-olla meie niiske savimaa ei jäätunud nii kiirelt või siis oli kasu kallaku peale tehtud peenardest - ei oska öelda. Kadunud on ainult paar kiviktaimla elanikku, üks elulõng ja sügisel hilja istutatud loitev tulinelk. Sibullilled esinesid küll sel kevadel kohati kehvalt, aga vähemalt olid enamjaolt alles.

Peale pikka talve olin esimesel võimalusel peale lume sulamist aias müttamas. Aprillis alustasin aiamaakastide ja vahekäikude katte uuendamist.

Algsituatsioon:



Edeneb:





Valmis!



Vahepeal karastasin oma seemnekülve:



Ühel hetkel läks taimede ettekasvatus käest ära, sest nad ei mahtunud enam alumisele korrusele. Osa pidin üles külalistetuppa tooma. Olin oma külvidele lisaks Plantageni pakkumise ohvriks langenud ja sealt pelargooniumite ja fuksiate pistoksi ostnud.

Džungel:




Peagi läks jälle kaevamiseks lahti. Tegime uusi peenraid, et muru vähendada ja rohkem lilledele ruumi teha. 


Keerasin murumättad ümber:





Aki ehitas peenrale ääred ja mina katsin mättad ajalehtedega ning kärutasin peale komposti- ning ostumulda.



Peale esimese peenra valmimist käisime aiandis ja tulime kogemata kombel tagasi hunniku põõsastega. Sobitasin neid omavahel ja märkisin järjekordse peenra ääri maha:




Lõpuks sai selline kolmainsus valmis kaevatud ning endale leidsid koha sirel 'Andenken an Ludwig Späth', lodjap-põisenelas 'Diable d'Or', väike mandlipuu 'Fire Hill', siberi kontpuu ning värd-ebajasmiin 'Avalanche'. Põõsaste alla on kavas veel taimi istutada, et muld päris paljas ei oleks.
Teises istutusalas vasakul ääres on sammasõunapuud, jaapani enelas 'Froebelii' ning kirjud kadakad.



Praegu tegeleme kividega. Need on vaja eest ära koristada, et tulevale kasvuhoonele ruumi teha. Nii et oleme nii kivimüüri ehitanud kui ka kiviktaimlasse kive juurde tassinud. Pildil müürijupp (ja kivid ja kännud):
 


Lõpuks kauneimaid vaateid sellest kevadest. 
Kirju püvilill:




Rippõunapuu õied:



'Ollioules' tulbid:



 Õitevahus kirsipõõsas:



Ja praegugi veel õitsevad kurekellad:



Muidu on hetkel õitega kitsas käes. Loodetavasti läheb pisut soojemaks, sest mitmed püsikud on õige peagi õienuppe avamas.
Selline see meie kevad oli, nüüd ootan päikesepaistet ning puhkust :)

Talvepuhkus Saariselkäl

Eelmisel nädalal olime minipuhkusel Lapimaal. Kõigepealt tuleb tõdeda, et see oli üks parimaid reise üldse. Ja se on palju öeldud, sest mulle ei meeldi külmad ilmad, talisport on minu jaoks täiesti arusaamatu teema ja olen pikisilmi kevadet oodanud. Reisi eesmärk oli virmalisi näha ja pildistada, aga see ei õnnestunud, sest taevas oli õhtuti pilves. Sellest hoolimata oli väga äge!

Meie sihtkohaks oli Saariselkä, väike küla ja suusakeskus 25 kilomeetri kaugusel Ivalo lennujaamast. Rovaniemist jääb see umbes paarsada kilomeetrit põhja poole. Kohapeal olime kolm päeva.
Esimesel päeval peale saabumist läksime kõrval asuvat mäetippu (ehk siis Iisakkipää tundrut ehk tunturit) vallutama. Kohale viis kuuekilomeetrine matkarada, mis oli mõeldud räätsamatkajatele, aga kandis päris hästi ka ilma räätsadeta. Muidugi kitsalt rajalt kõrvale astudes oli võimalik põlvini lumme vajuda.



Vaated oli lummavad, eriti kui päike pilve tagant välja tuli. Muudkui pildistasin.




Mida kõrgemale tõusime, seda lumisemaks ümbruskond muutus:







Tõusime metsapiirist kõrgemale:







Viimased meetrid tipuni:



Tipus oli tuuline ja peale piltide tegemist lippasime kiirelt teiselt poolt tundrut alla. Tunne oli pisut tontlik, sest ümberringi oli näha ainult valget lund. Rada oli siin pehme ja lumine - ja põlvini hange vajumise proovisime ikka paar korda ära.





Aga ei läinudki kaua kui jõudsime tagasi suusaradade ja metsavööndini. Millised vaated!







Peale seda retke oli kaameras üle kahesaja kaadri, näol püsiv naeratus ja lihastes mõnus rammestus.

Järgmisel päeval käisime paaritunnisel huskysafaril. Kõipealt saime lühikese koolituse koerarakendi juhtimises ja siis läks sõiduks. Kuus koera tõmbasid kahekohalist kelku - üks meist istus põdranahal ja klõpsis pilte ning teine juhtis kelku taga jalastel seistes. Tõusudel pidi koertele abiks olema teise jalaga hoogu juurde tõugates või isegi taga joostes. Poole tee peal vahetasime kohti.
Koerad oli professionaalsed - teadsid, mida teha tuleb ja neid oli lihtsalt lust jälgida.

Huskyd ootavad kärsitult minekut:



Ja läksime!



Meie ees oli pisut aeglasem rakend, kellele me pidevalt järgi jõudsime. Vahepeal pidime seega pidurdama ja ootama, et vahemaa pikeneks. Koerad vaatasid peatudes taha nagu imestades, mis nüüd siis lahti. Osa koertest viskus lumme püherdama.







Meie rakendi huskyd. Ei näe üldse eriti karvased välja, eks? :)







Järelkasv:



Peale matka ajasime korraldajatega juttu. Nende huskyd on peamiselt siberi ja alaska huskyde segu. Sinisilmseid koeri pidi olema vaid umbes 20 protsenti huskydest, aga just neid valitakse tüüpiliselt piltidele ja filmidesse.

Järgmisel päeval käisime Ski Saariselkä suusakeskuses mäesuusatamist proovimas. Minu kogemus piirdub vaid paari korraga ja viimasest laskumisest on vähemalt kuus aastat möödunud, nii et pidin esmalt laste mäel tunnikese pöördeid harjutama.
Esimene laskumine laste nõlval oli väga õudne ja mägi tundus hirmus järsk, aga tasapisi hakkasid pöörded välja tulema.

Sellel videol tulen veel jalad ikka väga harkis alla :D Ja kiirus paistab hirmus aeglane, aga no endal on selline tunne, et meeletu vuhinaga tuled :D



Lõpuks julgesime toolilifitga tundru tippu sõita ja pikemate nõlvadega mõõtu võtta. See oli suurepärane!
Vahepeal tegime kohvikus väikse eine ja kuuma joogi ning jätkasime taas.

Restoran-kohvik tundru tipus:



Tõenäoliselt sellepärast oligi nii hea puhkus, et tegime ebatüüpilisi asju. Positiivseid elamusi tuli kamaluga. Vaikselt olen isegi hakanud mõtlema, et võiks ehk millalgi uuesti talvepuhkusele sõita.. :)

Kevade ootel

Blogis on vaikelu. Ootan kevadet ja külvan seemneid. Mulda on pistetud juba rõngaslill, heliotroop, vanikkuljus, hall salvei, muskus-kassinaeris ja üht-teist veel. Ja see on alles algus :) Märtsis läheb veel kõvemaks külvamiseks.



 

Olen lindudele pesakaste nikerdanud. Esialgu pidin Aki käest muudkui nõu küsima, aga lõpuks läks juba sujuvalt. Paar tükki tuleks veel juurde teha, sest mõned vanad lagunesid puhastamise käigus ära.
Uued panime juba nädalavahetusel üles, sest linnud laulavad meil siin õige kevadiselt.



Remont on ka edenenud, uskuge või mitte :) Esiteks oleme me köögis peale kolme ja poolt aastat saanud ka vaheseina kaetud! Juhuuuu. Valmis see ei ole, sest metallist liistud on veel puudu. Pilt ongi tööfaasist, aga no annab ehk ettekujutust tulemusest. Materjaliks on vinüülist põrandakate. Teisisõnu linoleum :)



Alumisel korrusel jätkub tasapisi destruktsioon. Mõtlesime, et veebruari lõpuks saame laelauad ja kahhelplaadid ära võetud, aga no plaate on seal veel üksjagu. Millegipärast kogu aeg on midagi muud paremat teha kui seal tolmu sees vaeva näha :) 

Raamatuid olen samuti mõnevõrra jõudnud lugeda. Euroopa väljakutsest on loetud järgmised:

• Belgia: Dimitri Verhulst: Christ's entry into Brussels: (in the year 2000 and something, or thereabouts).
• Suurbritannia: Ben Goldacre: Bad Science
• Tšehhi: Karel Čapek: Aedniku aasta. 

Neist esimene oli kohati humoorikas, aga peamiselt jäi teema minule kaugeks. Bad Science'it (eesti keeles Pahateadus) võin südamerahuga kõigile soovitada, see õpetab muuhulgas kriitilist mõtlemist ja seda on alati vaja.
Aedniku aasta oli mulle väga südamelähedane muhe lugemine. Tõenäoliselt mitte-aiahuvilistele ei lähe nii palju korda.

Praegu on käsil järgmised:

• Daniel J. Levitini The Organized Mind: Thinking Straight in the Age of Information Overload - paistab esialgu väga hea. Kahjuks ei saa seda Euroopa nimekirja lisada, aga no vahel tuleb ka miskit muud lugeda. 
• Slavenka Drakulic, Balkan Express. Samuti hea lugemine Horvaatia kirjanikult. Räägib Balkani sõjast ja kuidas see mõjutas vargsi ja salakavalalt inimesi, kes isegi mitte keset lahinguid ei sattunud.

Lähengi nüüd lugema, sest muidu tuleb raamatud enne raamatukokku tagastada, kui ma läbi olen jõudnud lugeda.

London jaanuaris

Nädalavahetusel tegime lühikese reisi Londonisse. Kuna mul talvepuhkust pole ja pühadeaeg möödus ka peaaegu sajaprotsendiliselt töiselt, oli see hea võimalus end hetkeks kõigest eemale rebida. Ja see õnnestus hästi!

Ilm oli Londonis mõnevõrra soojem, pakuti mõningaid plusskraade. Esimesel päeval oli ka päikest näha, peale seda enam mitte. Läksimegi seega kohe saabudes ilusa päikesepaiste kätte jalutama. Thamesi ääres kohtasime massiliselt jooksjaid: nii ühes, kui teises suunas lippavaid, üksi ja gruppidena, paremas ja kehvemas vormis. Minu oletus oli see, et kohalikud kontorirotid kasutasid lõunal võimalust värsket õhku saada.



Jõgi oli väga madalal. Jalutasime jalakäijate silla Millennium Bridge'ini, kust avanes hea vaade St. Paul's katedraalile.



Millennium Bridge ja pilvelõhkuja The Shard:



St. Paul's Cathedral:



Katedraali taga oli sümpaatne monument lambukestega:



Õhtul üritasin shopata, aga poode oli lihtsalt nii palju, et silme eest võttis kirjuks. Järgmisel korral (kui peaks millalgi veel sinnakanti sattuma) tuleks meeles pidada, et piisab, kui käia John Lewisi kaubamajas - seal on enamvähem kõik samad brändid olemas, mis mujalgi.

Londonis oli samal ajal valgusfestival, ilmselt sama teema nagu eelmises postituses kirjeldatud Lux Helsingi. Minu jaoks Londoni variant ei olnud samaväärne, sest kunstiteosed olid ümber linna laiali. Minu arvamust mõjutab ka see, et jõudsime näha vaid väikse osa teostest.

Neoonkoerad:




Oxford Streedil hõljus selline siidine teos, mida valgustati eri värvides:





See nägi pea et parem ja müstilisem välja, kui valgus kustus:



Järgmisel päeval käisime Royal Air Force muuseumis,  mis asus kesklinnast pooletunnise metroosõidu kaugusel. Mulle oli see nagu pärleid sigadele :) Panustasin erksavärviliste lennumasinate pildistamisele. Muuseum oli muidugi hästi üles ehitatud ja väljapanekud huvitavad.















Viimasel päeval käisime Kensingtonis Holland Parkis jalutamas. Olin lugenud, et seal olevat ka jaanuaris ilus. Mõeldud-tehtud.



"Earth would be less fair without trees to grace her valleys, hide her scars, cast cool shade, in gardens here."











Peaaegu kevad oli saabunud, uskumatu. Ja meil siin lumehanged.







Jaapani stiilis aed:









Pargis olid uudishimulikud oravad:





Jätkasime jalutuskäiku edasi Kensingtoni palee suunas. Ei näinud kahjuks Willi ja Kate'i! :)
Ühe maja ees õitsesid veel roosid:



Vaated Kensingtoni palee aiast:





Lumikellukesed õitsesid juba:



Palee ees olid luiged:



Ja sellised sõbrakesed:



Edasi kõmpisime V&A muuseumi, kuhu oli vaba sissepääs, nagu enamusse Londoni muusemitesse. Olime kõndimisest nii väsinud, et meie muuseumikülastus piirdus pooletunnise pingil jalgade puhkamisega. Samal ajal vaatasime klaaskupli alla välja pandud pärsia vaipa. Väikese tiiru tegime Fashion-väljapanekut uurides, sealt ka järgmised pildid.







Üle tee asuvast Natural History Museumist põikasime ka läbi ja vaatasime Wildlife Photographer of the Year -näitust. Peale seda oligi aeg vaikselt lennujaama pole hakata liikuma.

Nägemata jäi veel Kew Gardens ehk botaanikaaed, sinna tahaks kunagi jõuda. Loodan, et millalgi avaneb jälle võimalus Londonit külastada :)