Maris jahub

Raamatuliinil: Uhhuduur ja teised

2012-02-12T22:31:00.000+02:00

Kuna Aki vaatab telekast Voonakeste vaikimist ja mina keeldun seda uuesti vaatamast (jube horror film ju), siis ongi mul täna telekavaba õhtu. Eile lugesin lõpuni Liis Kängsepa Mina, Vandersell -raamatu ja täna võtsin ette jõulukingituseks saadud Ehh, uhhuduuri. Täpsustusena olgu öeldud, et tegemist on teise raamatuga, räägib sõidust Teheranist Addis Abebasse. Algus on meeleolukas ja paljulubav, kuigi ma endamisi mõtlen, et kas nad peale vägijoogi tarbimise ka midagi teevad? :)
Kamba esimest raamatut ma pole lugenud, nii et eks ma saan järgnevate lehekülgede jooksul oma küsimusele vastuse.

Samuti jõulukingiks saadud Tule ja Jää sarja neljandat raamatut, Feast for Crowsi üritan mitte liiga kiirelt lugeda. Nimelt sarja viies osa ilmub paperbackina alles kuu aja pärast. Tegin just tellimuse Play.comi ära, et raamat koheselt peale ilmumist postiga saabuks.
Telesarja teist hooaega lubatakse ka alates esimesest aprillist, nii et terve kevad möödub raamatuseeria tähe all. Jei!

Lõputu lumi

2012-02-04T22:18:00.000+02:00

Imeline winter wonderland on saabunud, kuigi selle tulekuga ei osanud mitte kõik toime tulla - eile olid Lahti kiirteel uskumatud ahelavariid. Kui meie hommikul (küll mööda pisemaid teid) tööle sõitsime, tuli nii palju lund, et nähtavus oli tõesti vaid hädised paarkümmend meetrit. Ja sellise ilmaga tüübid muidugi kihutavad kiirteel.. Õnneks oli see siiski nö õnnelik õnnetus, kellelgi midagi hullemat ei juhtunud.

Täna võtsime päikeselise ilma puhul kaamerad näppu ja suundusime Kulosaari mõisa juurde. Päike läks muidugi pilve taha kaks minutit enne kohalejõudmist, no tüüpiline! Samal hetkel hakkas lund kallama, nii et sain vaid paar kaadrit võetud.

Mõisahoone:

Purikad:

Mõis teise nurga alt, lumesajus:

Lisaks jõudsime täna veel Ikeas käia. Pidime diivanipealseid uurima, sest aeg ja kassid on praeguste kallal kõvasti vaeva näinud, aga lõpuks väljusime sealt hoopis pildiraami ja minikasvuhoonega. Uskumatu, Ikeast ilma pangakaarti lehvitamata välja tulla ei saa. Aga nüüd mul on ürtidele kasvuboks, ja kassid ei saa sellele ligi :D Jess!

Reede

2012-02-03T19:25:00.000+02:00

Täna ma ületööd ei tee! Tinistan veini ja naudin muusikat, näiteks seda, äge laul:

Vahvat nädalavahetust!

Kuidas aasta algas eesmärkide mõttes?

2012-02-01T21:05:00.000+02:00

Mul on ilmselgelt mingisugune projektipõhine mõtlemine külge hakanud, kuna püstitan endale eesmärke ja siis jälgin seda, kui hästi ma neid täitnud olen. Hea, et ma endale veel deadline'e ja boonussüsteemi pole rakendanud ;)

Jaanuari alguses sai tõepoolest "aasta eesmärke" välja käidud ja kavatsen nüüd sellest väikest ülevaadet teha. Lühidalt olid eesmärgid siin:

1. Tahan hoida sõpradega paremini ühendust.
2. Korteri müük, maja ostmine ja remontimine.
3. Füüsilise vormi parandamine.
4. 2012 aastal tahan teha 2-3 huvitavat välisreisi.
5. Fotograafiaga seotud eesmärgid: Freemani raamat läbi lugeda, pildifailid läbi käia ja korrastada ning oma fotoraamat valmis teha.
6. 30a pidu

Jaanuaris on eesmärk nr. üks päris kenasti läinud ja selle üle on mul väga hea meel! Kaks reisi Tallinnasse, õhtusöögid, klubitamised, jutuajamised sõpradega. Ja ka järgmine tripp on juba kokku lepitud.
Teise eesmärgi osas on selline uudis, et korter sai müüki pandud ja sel pühapäeval tuleb esimene "avatud uste päev". Tegelikult esimesed huvitatud on meil juba vaatamas käinud. Ja mulle on helistanud või sõnumi saatnud vähemalt viis maaklerit, kes üritavad teineteisest paremaid vahenduspakkumisi teha ... Natuke kõhedusttekitav on muidugi see, et mis siis, kui keegi seda korterit osta ei taha? :) Aga põhimõtteliselt meil kiiret ju pole. Annan teada, kui miskit uut jälle toimub, praegu on lihtsalt ootamisfaas.

Kuna nr. 1 ja nr. 2 on mu vabast ajast suhteliselt suure osa ammutanud (pluss ajutine ületöö loomulikult, sellest ei ole pääsenud), siis ülejäänud eesmärgid on suhteliselt vähe tähelepanu saanud. Eriti masendav on see füüsilise vormi tõstmise värk, aga lohutan end sellega, et tööl tuleb kohe-kohe see vormi mõõtmine ja läheb võistlus lahti, nii et siis alustan ka mina trennimisega korralikult.

Ja tegelikult täpsemalt mõeldes olen ma ju natuke pildifailide kallal nokitsenud. Vaatasin oma statistikat (kõige kohta peab olema võimalikult täpne statistika! :)) ja tõdesin, et jaanuaris olen vähendanud 2010 piltide arvu 2114-st 2025-ni - lausa 0,8 GB võrra. Ajaliselt olen augusti piltide juures, nii et sept-dets on veel ees ootamas. Ja muidugi kogu 2011 failid ka...

30a peovärk on samuti vähemalt mõtetes edenenud ja mul on mingisugused ideed ja raamid olemas. Nüüd peaks veel päevad ja kohad lukku lööma ja päeva välja käima, et kõik võiksid selle oma kalendritest broneerida. Kolm kuud varem pole ju palju? :D

Väga hea, et selle ülevaate siin ette võtsin, sest mulle miskipärast tundus, et ma pole midagi edendanud ja kõik on täiesti laokil. Aga ei ole ju üldse nii, väga palju toimub ja olen jõudnud juba igasugu asju teha! Eriti arvestades sellega, et mul on täielik talveväsimus ja puhkusevajadus. Ma nii ootan kevadet ja seda, et peale tööpäeva oleks veel õues valge. Ja palju soojem muidugi!

Storträsk ja Sipoonkorpi

2012-01-28T21:47:00.001+02:00

Täna oli üle pika aja päikeseline ilm, uskumatu! Me mõtlesime kohe, et sellist haruldast hetke peab pildistamiseks ära kasutama. Meile päris lähedal, umbes 20-30 minutilise autosõidu kaugusel on Soome kõige uuem rahvuspark Sipoonkorpi, mis sai oma staatuse eelmise aasta märtsis.
Otsisime kaardilt ühe matkaraja üles ja sõitsime kohale. Aga mida seal polnud, oli parkla! Või tähendab, parkla oli, aga seal polnud lumekoristust tehtud. Valisime siis lennult järgmise sihtkoha välja, sama rahvuspargi teises osas asuva Storträski järve. Natuke oli kahtlusi ka sinna pääsemise suhtes, aga õnneks oli seal autole koht olemas. Kaamerad selga ja tegime väikese lumise müttamise järve äärde ja tagasi. Ilus oli, eriti külm ka polnud ja lund, vaat seda oli kuhjaga!

Jäätunud jäljed:

Täiesti tavaline koht jalgratta leidmiseks:

Akist natuke kõrgemad puud:

Tagasiteel:

Motivatsioon tõuseb mühinal!

2012-01-27T22:17:00.000+02:00

Tutvusin viimaks ometi Spotifyga. Kõik trendid jõuavad minuni ikka meeletu hilinemisega, aga no parem hilja kui mitte kunagi, eksole. Eesti muusikat seal ei paistnud eriti olevat, vähemalt Singer Vinger ja Sõpruse Puiestee lõid tühja, aga no muidu head ajaveetmismuusikat leidub küll.

Eile ja täna oli meil kogu firmaga kick-off Vierumäel, Lahti lähedal. Päeval pakuti koosolekut ja õhtul sportlikku ja natuke ka ebasportlikku tegevust :) Kümnekraadises pakases saalibändit (või lumebändit siis?) ja jalgpalli mängida on muide päris karm katsumus. Peale paari kiiremat sööstu oli kõigil keel vesti peal ja juuksed mütsi all märjad. Täna tunnen lihastes juba esimest ebamugavustunnet, küljed ja reied on ilmselt vatti saanud. Aga no nii palju nalja sai ka!

Ja ühe asja üle olen eriti rõõmus. Võib-olla mäletate, et mu kurikuulsatest aasta eesmärkidest üks oli füüsilise vormi parandamine, aga kuidagi on jälle läinud nii, et tööpäevade ja nädalavahetusprogrammide kõrvalt pole leidnud üldse aega seda edendada. No ja kui muidugi päris aus olla, siis ma pole ka eriliselt üritanud. Aga nüüd mul on üks motivaator lisaks - meil kuulutati tööl välja kaks lõbusat võistlust kaalujälgijatele ja vormiparandajatele. Väike võistlusmoment aitab alati ja võitjale on ka auhind :P Mina panin nime juba sinna teise gruppi kirja ja arvestasin, et kuna mu praegune vorm on nii niru, siis areng on kiire ja võit käegakatsutav :D Ma selle peale veel ei mõtle, et see eeldab ka mingisugust trenni ...
Igatahes algpunkt on veebruar, mil testitakse ilmselt osalejate lihasjõudu ja aeroobset taset, siis võib viis kuud ennast rannavormi rebida ja juunis on uus mõõtmine. Põnev! Ma annan siis teada, kuidas mul asi edeneb.

Presidendid ja öökullid

2012-01-22T20:19:00.000+02:00

Jälgime siin huviga presidendivalimiste tulemusi. Eelhääletuse tulemused on tulnud, aga tänase valimispäeva hääli alles hakatakse lugema. Mina hoian pöialt selle poolt, et Niinistö kõrvale teise vooru saaks Haavisto. Hetkel temal on 14,7% häältest, Väyrysel tiba rohkem, 17,9%.

Aga muud huvitavat ka: leidsin internetiavarustest võimaluse teha endale öökullipiltidega kalender. Äge! Kunstipäraseid pilte on seal mitukümmend, võib enda lemmikud välja valida ja siis sobiva kalendrikuu juurde panna. Ja siis pole muud, kui prindi aga välja! Mina tegin enda oma valmis ja panin seinale, väljanägemist saab natuke uurida kõrval asuvalt pildilt.
Kalendri leiab leheküljelt My Owl Barn, täpsemalt siit.

Vaikselt hakkavad ka sünnipäevaplaanid küpsema ja ma olen sellega väga rahul! Nüüd peaks veel detailid paika panema, siis kuupäeva lukku lööma ja vaikselt kutsete peale mõtlema :) Ma juba varakult liikvel, sest early bird catches the worm.

Pühapäevaõhtu villaste sokkide ja raamatutega

2012-01-22T18:07:00.000+02:00

Jälle tagasi kodus ja diivanil lambavillase teki all keras, villased sokid jalas ja läpakas süles :) Idüll täielik.
Seekordne üpris lühike Tallinna trip läks kenasti, tähistasime venna sünnipäeva restoranis kõhud täis süües ja hiljem muuhulgas Kettamaailma Ankh-Morporki lauamängu testides. Ühe raamatu jõudsin ka soetada, raamatupoes jäi nimelt silma Lennart Mere Hõbevalge. Olen alati mõelnud, et see kuulub eestlaste kultuuripagasi ja nö kohustusliku kirjanduse hulka. Poes raamatut sirvides mõtlesin küll esialgu, et kas minus on piisavalt meelekindlust selle läbi töötamiseks, sest see paistis üsna teaduslik ja sügavmõtteline. Liiga kontrastne äkki minu tavapäraste reisijuttude ja fantaasiaraamatute kõrvale? Aga eks hakkan seda millalgi lähemalt uurima (kui eelmised lugemata raamatud olen läbi lugenud :)) ja kirjutan siis blogis ka sellest.

Laevareisid on muide efektiivsed lugemise mõttes. Mis sa need paar tunnikest ikka teed. Muidugi Angry Birdsi on ka võimalik hakkida, aga mulle meeldib lugemisse süveneda. Eelmisel nädalavahetusel sain käbedalt läbi Britta Dasi Bhutanist rääkiva raamatu Päikesetõus Himaalajas ja seekord oli mul kaasas Liis Kängsepa Mina, vandersell. Tööle minnes ja töölt tulles on mul rongireiside jaoks käekotis kaasas Martini A Feast for Crows. Nii need kõik edenevad - tasapisi.

Täna õhtul on veel üht põnevikku oodata - presidendivalimiste tulemusi. Ja pigem on teine koht põnevam kui esimene, sest Niinistö on ilmselt ikkagi kindlalt võidule tüürimas. Kes aga talle teise vooru vastu läheb, kas Haavisto või Väyrynen?

Aktiivne nädalavahetus

2012-01-16T21:50:00.000+02:00

Nädalavahetus on jälle mööda vuhisenud ja töönädal hoogsalt alanud. Kuhu see aeg kaob, ma ei saa aru? Õnneks sai seekord ka üht-teist asjalikku ja põnevat korda saadetud. Reedel suund Tallinna poole ja samal õhtul efektiivselt kaks kokkusaamist sõpradega. Kahjuks jõudis öö enne kätte, kui jutud räägitud said.
Laupäeva õhtu jällegi tipnes klubikülastusega, viimasest korrast oligi juba tükk aega möödas. Minu jaoks uus koht nimega Studio oli päris meeldiv ja muusikavalik super. Ma arvestan nii, et see oli mu nädala treening, sest muidu oleks mu trennipäevik päris lootusetu :)

Täna läks ka õhtu selle peale, et nokitsesin üht kiireloomulist tööraportit teha. Peale seda sättisin veel korteri müügipildid valmis ja nüüd mõtlen, et kas peaks äkki kohvri ka lahti pakkima.. Võib-olla mañana, aitab vahelduseks sellest rebimisest kah.

Raamat Põhja-Koreast

2012-01-08T22:29:00.000+02:00

Lugesin eile päevaga läbi Barbara Demicki raamatu Põhja-Koreast, ingliskeelse nimega Nothing to envy - ordinary lives in North Korea. Jõulude ajal sirvisin Aki vanemate juures esimese peatüki läbi ja nüüd kui raamatu neilt laenuks sain, ei raatsinud seda käest lastagi.
Raamatu autor on ameerika ajakirjanik, kes Lõuna-Koreas elades on intervjueerinud Põhja-Koreast tulnud põgenikke. Nende eludest see raamat räägibki.
Enne lugemist arvasin teadvat üht-teist kommunismist, propagandast ja Põhja-Korea elust. Et ikka jube ja nii. Aga ausalt öeldes inimeste argielu detaile ei oska meist keegi ette kujutada. Milliste ellujäämisprobleemidega inimesed maadlevad ja kuidas neile alla jäävad. Mida tähendab nälg ja võimetus seaduste piiris midagi ette võtta. Aastatepikkune ajupesu ja kontroll, tegevuste ja vestluste jälgimine, karm kastisüsteem (st kas oled reziimi vaenlane või mitte) ja võib-olla mõnedele inimestele ka hinge ronivad kahtlused süsteemi toimivuse osas - millest mitte kellelegi iitsatada ei saa.

Ma põhimõtteliselt ei loe raamatuid, kus vägivallakirjelduste või jälkustega liiale minnakse. Mul on selle jaoks liiga elav kujutlusvõime ja ma ei saa neid kujutluspilte pärast peast välja. Aga selles raamatus sellist õudsate detailidega praalimist polnud. Ja polnud vajagi, sest niigi on asi selge. Ja jätkub samas vaimus. Praegugi võib uudistest jälgida, kuidas järjekordne täissöönud "seltsimees" jätkab oma isa ja vanaisa poliitikat ja "imede" kordasaatmist. Tavaliste inimeste kulul. Aga enne kui rahvas ise üles tõuseb (ja kuidas võib infosulus olev ja nälginud rahvas seda teha, eriti kui millestki paremast pole ettekujutust?), pole vist midagi ette võtta.

Suhteliselt kohutav on mõelda, et siin me istume meeldivalt soojades tubades, vaatame võib-olla telekast, loeme lehest või internetist Põhja-Koread puudutavaid uudiseid: kuidas rahvas sai juhi surma puhul kala, milline sõjaline ja strateegiline geenius uus juht on, mismoodi seltsimehed asju vaatavad - nii isa kui ka poeg, ja naerame. Et oh milline propaganda ikka, päris tobe! Mulle ei tulnud pähegi, et seal on samal ajal näiteks viimaste andmete järgi viiendik lastest alakaalulised. Tõesti, ei mõtle ju iga päev maailma probleemide peale, suurem osa inimestest ongi ikkagi nii loodud, et enda ja lähedaste heaolu on see kõige tähtsam. Aga peale raamatu lugemist olen vähemalt mõneks ajaks sellise raputuse saanud. Et ära vaata ja tõlgenda asju ainult oma priviligeeritud eurooplase pilgu läbi.

Raamatut soovitan niisiis kõigile soojalt, avardab silmaringi. Päris mitu ohhoo-momenti ikka mahtus sinna. Pole kindel, kas seda eestikeelsena ka saadaval on, ise lugesin soome keeles. Arvatavasti on ka inglise keeles suhteliselt loetav.

Plääh

2012-01-06T18:11:00.000+02:00

Aasta algas muidu ilusti. Aga kuna ma oma eesmärkide postitusse kirjutasin midagi stiilis "neid asju lubama ma ei hakka, sest kunagi ei tea, mis elu toob" vms, siis loomulikult tõigi elu midagi. Sellise bakteri (või viiruse vist pigem?), mis kurgu valutama paneb ja nina tatti täis toodab. Pluss see aevastamine, see on midagi uskumatut ikka. Muidugi töönädala esimesed päeval olin kenasti tööl hoos ja kuna mul 5.1. puhkepäev oli, siis neljanda õhtul tuli see tõbi kallale.

Tallinna-sõit lükkus niisiis edasi ja mitte mingisugust trenni pole ma ka jõudnud teha. Mõttetu värk. Muid "aasta eesmärke" pole ka jaksanud edendada. Seda see külmetushaigus muidugi ka teeb, hävitab viimsed energiaraasmed. Ainult istuks voodis või diivanil ja vaataks telekast ostukanalit või surfaks internetis. Õnneks on olemas sellised leheküljed nagu cracked.com ja http://www.ted.com/, kust ka pikemaks ajaks lugemist/vaatamist leiab. Täna lausa suutsin köögi ära koristada ja pesumasina käima panna, pärast seda oli selg higine ja vajusin vaikselt diivanile tagasi. Pole mõtet hetkel üle oma varju hüpata ...

Pahasti ikka, tuju läks kohe ära sellise viiruse peale. Õnneks sain reisi ilusti edasi lükata ja loodan, et väga hullu mu plaanidega ei juhtu (st et kõigil, keda näha tahtsin, leidub veel vaba hetk minuga kohtumiseks).

Uue aasta eesmärgid

2012-01-01T18:09:00.000+02:00

Aastavahetus on hea punkt ajas eelnevast kokkuvõtteid teha ja uusi suundi planeerida. Kui palju me muidu üldse mõtleme, et kuhu oma eluga minna ja mida peale hakata? Mina seda eriti põhjalikult küll ei tee, lihtsalt kulged ajaga kaasa: hommikused ärkamised, tööpäevad, nädalavahetused, vahele pikitud üksikuid reise või muid toredaid üritusi. Kõike muidugi planeerida pole võimalik, elu teeb omad korrektuurid. Nagu Green Day ühes laulus öeldakse: "Another turning point, a fork stuck in the road. Time grabs you by the wrist, directs you where to go."

See-eest mingisuguseid põhimõttelisi liine on enda jaoks hea välja joonistada. Siit tulevad minu selle aasta eesmärgid, nii suuremad kui ka väiksemad. Ütlen nende kohta eesmärgid seetõttu, et lubadustest on minu arvates liialt karm rääkida - ja kõike ei või nagunii ette valmis mõelda. Aga ma luban igatahes kõvasti püüda neid saavutada!

Eesmärgid 2012:

1. Tahan hoida sõpradega paremini ühendust. Nagu "Wear sunscreen" -nimelises laulus/tekstis öeldakse: Understand that friends come and go, but for the precious few you should hold on. Work hard to bridge the gaps in geography and lifestyle because the older you get, the more you need the people you knew when you were young.

Endiselt teen Tallinna-trippe ja üritan nende jooksul võimalikult palju (ja korralikult) sõpradega kohtuda, aga lisaks sellele üritan esimese sammuna msni ja skype'i märgatavamalt tihedamini kasutada. Ja loomulikult olete kõik meie juurde teretulnud, mis sest, et hetkel on meil majutusega natuke keeruline teema (lahtikäiva diivani elupäevad jõudsid lõpule, tänud siinkohal Peemotile ;)). Aga majutuseprobleemi ehk lahendab millalgi järgmine punkt:

2. Korteri müük, maja ostmine ja remontimine.
See pidi olema juba 2011 aasta teema, aga ega oma maja pole jänes, et eest ära jookseks. Millalgi see ikkagi juhtub - elame metsade ja põldude keskel omas õdusas majakeses (aga kesklinna saab siiski autoga kiirelt ;)) ja vaatame aknast põllul kappavaid metskitsekesi.

3. Füüsilise vormi parandamine. Peaks olema suhteliselt lihtne teha, sest see enam halvemaks minna ei saa! Kuna eesmärgid jäävad muidu lihtsalt õhku hõljuma, siis vajab ka see korralikku annust konkreetsust. Esialgu olen endale armuline ja alustan täiesti tavalistest jalutuskäikudest. Luban jaanuaris igal nädalal vähemalt kaks tempokat 45-60 minutilist jalutuskäiku peale tööd teha ja kõige tipuks korra nädalas sulgpalli mängimas käia. Kui nendega ilusti hakkama saan, siis lisandub veebruaris ka jõutrenn, esialgu vast lihtsalt kodus punnitades. Meil on tegelikult tööl ka väga soodus võimalus jõusaali ja teatud rühmatrenne kasutada, üritan nende kohta täpsemini uurida. Aga esialgu alustan vaikselt, ja kui te mu vormi teaksite, siis te teeksite sedasama ;)

4. 2012 aastal tahan teha 2-3 huvitavat välisreisi. Võib-olla paar lühemat visiiti Euroopa linnadesse ja suve suhtes oleme vaikselt plaaninud pikemat reisi Islandile, aga sellest ma väga veel ei taha rääkida, sest kardan ebausklikult siis asja ära rikkuda. Ja osaliselt on ka majaost mõtteis, võib ju täiesti olla, et laenu ja remondi tõttu ei liigu me sel aastal üldse kuhugi ...
Aga kui reis peaks teostuma, siis peab olema selleks hetkeks täidetud punkt 3 - parem vorm, et kaameravarustusega jaksaks seal ringi trööbata. Ja ka punkt 5 ehk:

5. Fotograafiaga seotud eesmärgid. Neid on mitu ja õnneks väiksemat sorti. Esiteks tahan lugeda korralikult läbi Michael Freemani The Photographer's Eye, kompositsioonist rääkiva raamatu ja teiseks massiivse Lintukuvauksen käsikirja, auhinnatud soome ja ungari fotograafide raamatu, mis on muide illustreeritud uskumatute linnupiltidega.

Siis muidugi harjutamine, harjutamine, harjutamine. Võib-olla teeb see millalgi meistriks.
Arvutis olevate piltide osas on ka mõned väiksed eesmärgid. Kavatsen kogu 2010 ja 2011 pildikataloogi läbi käia ja ebaõnnestunud võtted kustutada. Loomulikult olen ma seda peale iga pildistamistrippi teinud, aga ütleme nii, et 2010 alguses olid mul õnnestunud pildi kriteeriumid natuke teistsugused kui praegu. Hea meel on ka teatada, et 2010 raw-piltide osas olen juba poole peale jõudnud! Arvuti kõvaketas ka rõõmustab, kui gigabaidid vähenevad.

Lisaks on mul pooleli õnnestunud piltidest oma fotoraamatu tegemine. Norra reisipildid on läbi käidud ja kuvatkirjaksi.fi programmi viidud, aga teiste reiside pildid on veel puudu.

6. See on selline mitte-nii-tõsine eesmärk, pigem meeldetuletus endale, et asja juba varakult planeerida: Maris 30a pidu!! Loodan sel aastal midagi asjalikku korraldada, ebaselge on veel see, et kummal pool lahte ja mismoodi :)

Head uut aastat!!!

2012-01-01T13:08:00.001+02:00

Eile õhtul läksime Helsingi kesklinna, disainpealinna 2012 avamispidu vaatama ja muidugi ilutulestikku pildistama. Minnes istusid metroos kolm eakat tädi, kes olid ilmselt ka samas suunas liikumas, rüüpasid vahepeal pläskust soojendust ja viskasid nalja, et tegemist on kõhurohuga. Millised reipad tüübid! Naeratus hiilis kohe näole neid jälgides.

Linnas oli muide KÜLM! Ilmselge, et inimene ei oska riietuda, kui esimest korda talvel miinuskraade kohtab. Teisalt jalutamiseks oleks olnud vast sobiv riietus, aga pildistamiseks ja paigal toppamiseks jube külm. Nii me siis hüppasime aeg-ajalt kohvikusse sisse ennast soojendama. Ja pool tundi enne aastavahetust tegime Senaatintorilt kiire kappamise Uspenski katedraali juurde, et linna ilutulestikku parimalt positsioonilt jälgida. Me ei olnud seal muidugi ainsad ja lisaks olid kohal ka teised fotohuvilised statiividega :)

Siin pildisaaki ja muidugi kõigile HEAD UUT AASTAT 2012!

Kuidas läks 2011?

2011-12-31T13:40:00.000+02:00

Enne uue aasta vastuvõttu pilk aastasse 2011:

Töö: Järjekordne töörebimise aasta. Kaks uut tiimikaaslast on tulnud, koos on palju asju ära tehtud, kuigi mõned neist näisid esialgu lausa võimatute projektidena. Järgmise aasta algul tuleb ka vana tiimikaaslane emapuhkuselt tagasi, mul on selle üle nii hea meel!

Kodu: Terve aasta oleme kolimismõtteid mõlgutanud, aga alati on midagi ette tulnud - katuseremont, selle lõplike kulude ootamine, eurokriis jne. Maaklerid on käinud korterit hindamas ja müükipanek on tegelikult paari hiireklõpsu kaugusel. Eks uuel aastal proovime selles osas edusamme teha.

Tervis: Väga hulle tõbesid pole olnud, aga vorm on endiselt null või lausa miinustesse langenud. Nuhtlen praegu end vaimselt selle eest :)

Reisid & üritused: Kevadel käisime imekaunis Amsterdamis, sügisel huvitavas Barcelonas. Sinna vahele mahtusid lähiümbruskonnaga tutvumised: Fiskars, Hanko, Raasepori, Lõuna-Eesti ja mökkireisid. Tallinnas käisin kahel põneval kontserdil - Roxette ja Hurts.

Muu vaba aeg: Sel aastal komistasin George R.R. Martini raamatusarja Song of Ice and Fire otsa. Ma ei saa aru, miks ma seda varem pole avastanud! Esimesed kolm osa olen läbi lugenud, neist parimaks pean kolmanda osa teist raamatut, milles toimuv pani kord ahhetama, kord üllatusest naerma. Uskumatult põnev ja kaasahaarav tekst. Neljas raamat A Feast for Crows on praegu käsil, järgmist pole veel paperbackina ilmunud, aga eks millalgi 2012 tuleb seegi. Peale neid tuleb oodata, et härra Martin suvatseks järgmised osad valmis kirjutada ...

Pildistamine on pisut unarusse jäänud, kui puhkusereisid välja arvata. Uuel aastal püüan ka selles suhtes miskit ette võtta.

Varsti sööme aasta viimast lõunat, kalkuniliha on just ahjus ja veinipudel ootab avamist. Õhtul liigume Helsingisse, valguskunsti ja ilutulestikku vaatama ja pildistama. Täna või homme kirjutan veel uue aasta ootustest, plaanidest ja eesmärkidest. Aga siinkohal sooviks juba kõigile

HEAD VANA AASTA LÕPPU!

2011 kokkuvõte piltides

2011-12-28T20:39:00.001+02:00

Jaanuar: Vesipapp Vantaankoskil.

Pildi tegemise hetkel oli krõbe talv, julgelt paarkümmend miinuskraadi. Olin end meeletult paksult riidesse pakkinud, aga sellest polnud pildistamisel eriti abi, sest hea pildi saamiseks pead oskama liikumatult paigal püsida - et pildistamise objekt ära ei lendaks ja muidugi käte värina vältimiseks. Laskusin jõekaldale teeraja äärde ühele põlvele, vaikselt hakkas külm läbi suusapükste tulema. Varbad tegid kõvasti valu, need olid juba täiesti jäätunud. Käes olid mul paksud suusakindad, aga sellised sõrmikutüüpi ikkagi. Tõmbasin vahepeal sõrmi kinda sisse, et neid peos soojendada. Ilma sõrmedeta muidugi eriti hästi kaamera nupule vajutada ei saa, nii et see oli vaid hetkeline leevendus. Umbes viis minutit suutsime seal kannatada, ei olnud lihtne. Sellest hoolimata sain oma esimese suhteliselt asjaliku vesipapi pildi!

Veebruar: Puhkusenädalal Vuosaari kandis merejääl päikesetõusu püüdmas.

Ootasime võimsat päikesetõusu, mida kahjuks pilvede tõttu täies mahus ei tulnudki. Aga reibas hommikune jalutuskäik merejääl oli mõnus!

Märts: Elu esimene räätsakogemus!

Veetsime töökoha talvepäeva Haikko mõisas, kõigepealt koosolek ja siis lõbu - järvejääl õngitsemine ja lühike räätsaretk. Ma olin täiesti müüdud, see oli nii äge! Ja kuigi praegu võib lumest ainult unistada, siis ma mõtlesin olla kaval ja uurida spordipoodide allahindlusi - nad pole sel talvel kindlasti kuigi mitut räätsapaari maha müünud ja ladu on kaupa täis ... Äkki sealt leidub mulle mõni, võib-olla -50%? :P

Aprill: Amsterdam! Kevad! Keukenhof ja tulbisadu!

Mai:

Mitte ühtegi pilti pole kahjuks maikuust. Sel võib olla ainult kaks põhjust - ma olen olnud superbusy või siis on mul peale Amsterdami reisi olnud pildistamisest mõneks ajaks siiber.

Juuni: Suvepäev Fiskarsis.

Suvepuhkus oli käes ja me tegime mõnusa päevatripi Fiskarsisse, jalutasime seal ajaloolise miljöö keskel ja tegime peatuse shokolaadikohvikus. Idüll!

Juuli: Ahja jõel.

Ühe eredaima elamusena jäid Lõuna-Eesti tripilt meelde muidugi sääsed! Jeerum, kui palju neid oli ja kui vihased nad olid! Pilt on siiski Taevaskojalt, kus saime jälgida jääkosklate toimetusi.

August: Lagled Viikki põldudel.

Eesti taasiseseisvumispäeval olime me juba varakult ärkvel ja kell 6.30 Viikkis, et rändeks kogunevaid linde pildistada. Sattusimegi laglede peale, kes niidetud viljapõllul aega veetsid. Hommikupäikeses paistis kõik mõnusalt soojades toonides.

September: Pilt aiast korteri müügikuulutuse jaoks.

Juba siis mõtlesin korteri müügi peale ja ikka veel pole sellest asja saanud! Uus katus sai ka umbes sellal majale peale ja kutsusime maaklerid hinnangut andma.

Oktoober: Seen Porkkalanniemil.

Oktoobri esimesel päeval käisime taas Porkkalanniemil. Lindude pildistamisest midagi välja ei tulnud, sest enamjaolt olid linnud juba läinud. Aga selle sügise sümboliks on vist nagunii seened.

November: Barcelona!

Puhkus suurepärases linnas, nautides tapaseid, sangriat ja Gaudi imepärast arhitektuuri. Sooja üle 20 kraadi, mis sa hing veel ihkad!

Detsember: Piparkoogid, kingitused ja rohelised jõulud.

Jõululebasklemine

2011-12-25T15:47:00.000+02:00

Ja lõpuks ometi ongi jõulud käes! Ja varsti juba möödas ka, ütleb minu sarkastiline pool. Jõululaupäeva veetsime Aki vanemate juures, pakuti head-paremat - erinevaid kalasuupisteid, kartulit ja seasinki ning magustoiduks isetehtud tiramisut. Suutsin mingil imekombel isegi söömisega piiri pidada, nii et sellist tüüpilist lõhkemise tunnet ei tulnudki. See on juba päris hea saavutus!

Praegu lebasklen diivanil, muusika mängib vaikselt taustal, kassid magavad - mõnus rahulik olek. Eriti kuna kõht on täis, sõime ahjulammast ja mul on soojenduseks villased sokid ja kingituseks saadud Aarikka villane põhjapõdramotiiviga tekk, mis lõhnab natuke lamba järgi :)

Hommikul tegime 1 - 0 piparkoogitaignale, tervelt kaks pakki sai ära tehtud. Ma ei tea, miks meil üldse seda tainast nii palju oli.. Nüüd on köögis kõik kohad piparkooke täis. Aga need õnneks pahaks ei lähe :) Mingil hetkel hakkan veel homseks üht magusat üllatust küpsetama, aga enne seda lebotan veel tibakese. Ah, mõnus rauge olemine.

HÄID PÜHI KÕIGILE!

Angry Gingerbirds

2011-12-19T22:10:00.000+02:00

Jõul läheneb ja ükshaaval hakkavad ka kõik jõuluaskeldused valmis saama. Postkaartidega möllasime eile, mina kirjutasin tekste ja aadresse, Aki pani postmarke peale ja kleeperdas ümbrikke kinni. Muide miks on endiselt olemas selliseid niisutatavaid ümbrikke, need ju tööta üldse?

Seekordne piparkoogiehitis sai ka valmis. Siin on valmistusfaas:

Ja peale glasuuri, toiduvärvide, pipraterade ja tindipliiatsiga mässamist said Angry Birdsid valmis:

Jõuluvana töökoda

2011-12-11T15:19:00.000+02:00

See nädalavahetus on olnud täielik jõuluvana töökoda. Eile tegime strateegiliselt tähtsa rünnaku kaubanduskeskusse. Kõik oli ette planeeritud - kella kümneks kohale kui uksed avanesid (tegelikult magasime jälle sisse ja jäime natuke hiljaks :)), mul kinkide nimekiri näpus ja siis läks ostlemiseks. Vahepeal ebatervislik kõhutäitmine kebabi ja Pepsiga ja viimased ostud tegime juba masside poolt täidetud poodides. Aga ellu jäime! Ja suhteliselt mõistlikud kingitused sai sel aastal hangitud, vähemalt omaarust. Praktilised, ma loodan.
Täna kraamisin pakkimispaberid esile, krabistasin ja teipisin korralikult ja voilà - kingid on kenasti pakitud, sildikesed peal ja hetkel kasside eest kappi ära peidetud :)
Järgmiseks hakkan jõulukaartide nimekirja tegema. Piparkoogiehitis ootab ka veel ees. Sel aastal pole tegemist maja või lossiga, aga eks ma varsti saan selle vast valmis ja pildid ka siia blogisse üles.

Vahepeal olen end üritanud kurssi viia uuema eesti muusikaga. Helsingi Sanomate nädalavahetuse lisas Nytis oli Ewert and the Two Dragonsi singli arvustus, väga positiivne kusjuures, ja pidin kohe Youtube'is bändi loominguga tutvuma. Selline hipilik ja meloodiline värk, nagu Travis kunagi tegi. Aga mida muud head Eestis muusikavallas pakutakse?

Barcelona: Montjuïc

2011-12-06T17:02:00.000+02:00

Viimasel Barcelona-päeval tutvusime lähemalt Montjuïci mäega. See paarisajameetrine küngas asub suhteliselt kesklinna lähedal, mere ääres. Mäele võib läheneda mitut moodi, meie liikusime esmalt metrooga Paral.leli peatusse, kust jätkasime köisraudteele (sama piletiga jällegi). Plaan oli selline, et esmalt liigume transpordivahendite abil üles tippu ja sealt laskume kondimootori abil allapoole. Nii et järgmine etapp oli nö suusalift ehk siis gondlitega köisraudtee, mis viis meid Castell se Montjuïci linnuseni.

Gondlis istudes pidi ikka paar klõpsu läbi klaasi ära tegema:

Linnus oli suhteliselt askeetlik. Osaliselt seletab seda ehk see, et 1960. aastani oli see vanglana kasutuses. Külastamise hetkel tegutses seal igatahes suur bande kasse. Ükshaaval tuli neid vastu, kõhnad ja natuke räsitud olemisega, aga eks neil seal on piisavalt hiiri ja rotte, keda püüda.
Kuna linnus oli kõle, siis me seda eriti ei uurinud, vaid pöörasime selja ja imetlesime allpool avanevaid vaateid.

No sissepääs oli tegelikult täiesti asjalik:

Vaade kaubasadamale:

.. ja Barcelonetale:

Ja linna suunas. Paistab, et ühtki vaba platsi pole majade vahel? Tegelikult Barcelona pindalast 10% on parke:

Ja suurim parkidest ongi Montjuïc. Aastal 1992 peeti siin suur osa olümpiamängude aladest. Laskusime meiegi linnuse juurest alla olümpiastaadioni ja teletorni suunas. Torre de Calatravaks kutsutakse seda:

Vaade torni alt:

Mõõtkavast annab aimu järgmine pilt, see pisike kriipsujuku pildi allosas on Aki:

Palau Sant Jordi ees:

Järgmiseks ootas meid ees Palau Nacional, kus asub Kataloonia kunstimuuseum. Tegemist on võimsa ehitisega, mille eest avaneb meeletu vaade purskkaevule ja maailmanäituse paviljonidele. Kahjuks meie visiidi ajal purskkaev ei töötanud, ilmselt toimib see ainult õhtusel ajal koos valgusshowga.

Jäime vaateid pikemaks ajaks nautima - istusime Palau Nacionali ees olevasse kohvikusse tassikest kohvi ja suupistet mekkima. Kohvikutes puhkepauside tegemine on minu jaoks üks puhkuse lemmikosa. Pole kiiret, on lihtsalt aurav latte ja mööduvad inimesed, võimalus ümbruskonda jälgida ja laisalt järgmisse sihtkohta suundumist planeerida. Meie jaoks enam palju sihtkohti sel reisil küll polnud. Viimased ostud sooritada, kõht täis süüa ja kohvrid pakkida, et hommikul kenasti lennuväljale jõuda. Need eesmärgid silme ees, laskusime Palau Nacionali treppe mööda alla.

Barcelona: Parc Güell

2011-12-03T16:07:00.000+02:00

Tuleb veel jätkata Barcelona liinil ja viimased pildid ja tekstid üles riputada.
Loomaaias tiirutamise peale kulus julgelt pool päeva. Peale seda täitsime kõhtu, jalutasime mereranda ja pidasime edasise tegevuse suhtes plaani.

Parc Güelli tahtsime kindlasti üle vaadata ja samuti Montjuïci mäel käia. Montjuïc tundus hirmus suure kompleksina, olevat seal ju olümpiastaadion, linnus, endised maailmanäituste paviljonid, botaanikaaed ja kes teab, mis kõik veel. Nii et sai otsustatud see järgmiseks päevaks jätta ja sel päeval Parc Güelli suunas liikuda. Päikesevalgust ei olnud enam pikaks ajaks ja park ise ikkagi suhteliselt kaugel kesklinnast - metroo rohelise liiniga ülespoole ja veel 1-2km jalutuskäiku, nii et õnnestunud fotode suhtes olin juba pisut mures. Kui valgust pole, siis ilma statiivita pole ikkagi suurt lootust asjalikke pilte saada.

Aga kohale me jõudsime ja tegelikult sai hämaras mitmeid päris meeleolukaid vaateid üles võetud!

Gaudi piparkoogimajakesed, nagu Hansu ja Grete muinasjutust:

Mõelge, milline mosaiigiladumine on seal toimunud!

Gaudi enda maja, selline roosa printsessiloss:

Ja hämarduv Barcelona:

Lõppude lõpuks oli õhtune aeg päris mõistlik Parc Güelli külastamiseks. Suurimad turistide massid olid selleks ajaks juba lahkunud, kuigi rahvast oli kohal veel hulgi. Vaade tuledesäras linnale oli võimas. Samas jäi looduslikuma osaga pargist tutvumata, sest kui me mosaiikide pildistamisega ühele poole saime, polnud enam midagi eriti võimalik näha.
Ega midagi, vudisime jälle alla linna ja ühte pisikesse tapas-baari sangriat ja suupisteid nautima.

Nom nom!

Montjuïci jutt tuleb veel viimaseks ja siis ongi Barcelona postitustega selleks korraks kõik!

Esimene advent ehk jõulukraami väljatoomise päev

2011-11-27T17:54:00.000+02:00

Juhuu, olen esimest adventi juba pikalt oodanud ja nüüd on see käes! Jõulude lähenemine on juba käegakatsutavam. Mulle tähendab see koduseid õhtuid sooja teki all, glögikruus käes ja läpakas süles, jõulutuled põlevad ja võib-olla ka paar küünalt.. Tegelikult ei erine see ju eriti minu tavalistest õhtutest, aga mingisugune rahulikkuse moment on lihtsalt juures. Aasta veereb lõpule, võib teatud otsi vaimselt kokku tõmmata ja uusi planeerida ja unistada.
Lisaks on mul esimese advendi puhul ametlik luba Akilt jõulutuled ja muud värgid kapist välja kraamida ja üles riputada. Kui ma juba novembri keskel seda ideed üritasin välja käia, siis mulle pööritati veel silmi, et liiga vara. Aga nüüd sai maja ees männile ülimalt kirkad led-tuled peale riputatud, et päkapikud ikkagi meid üles leiaks ja sussi sisse üht-teist tooks. Tuppa soetasin läbipaistva klaasvaasi sisse ka dekoratiivsed jõululambikesed, teise vaasi sisse said punased ja hõbedased kuuse-ehted. Ilus!

Mänd näeb välja selline, kahju ainult, et lund ei ole:

Jõulukompositsioon 1:

Ehtevaas:

Kompositsioon nr 3:

Käisime täna taas ühte maja vaatamas. Seekord oli juba selline tunne, et selle me võtaksime! Kahjuks me polnud ainsad, suur sebin käis seal, palju inimesi oli maja vaatama tulnud. Aga oli ka põhjust - asukoht metsatuka ja põldude vahel, siiski suhteliselt lähedal Lahti kiirteele, saab kiirelt Helsingisse vuhiseda. Ruute 118 PLUSS välja ehitamata keldrikorrus, millest umbes pool oli korraliku toakõrgusega, ehk siis võimalus ehitada eluruumideks ümber (meie puhul siis Akile ilmatusuureks töötoaks ;)) Meeletu potentsiaal igatahes. Maad oli lähemale hektar, sellist krunti naljalt ei leia. Osa sellest oli head peenramaad, korraliku mullaga - mulle oleks seal järgmisteks 5-10 aastaks nokitsemist, nägin juba vaimusilmas kasvuhoonet tõusmas, maasika- ja kartulipeenraid, salatilehti ja ürte ;) Maja iseenesest oli suhteliselt retro, ehk siis aastast 1979. Nõuab igas toas remonti + köök ja vannituba nullist teha. Plaani oleks pidanud ka pisut muutma, hetkel see oli tibake ebaloogiline, magamistoad pisikesed ja köök elutoast kaugel. Aga neid oleks olnud suhteliselt lihtne muuta, sest allkorrusel oli ju avatud keldrikorrus, kust on lihtne torusid laest tõmmata. Ah, aga see maja jõuab juba viis korda kaubaks minna, enne kui meie enda oma üldse müüki saame. Niuks. Eks neid sellised tuleb ju veel müüki, onju?

Barcelona Zoo

2011-11-26T21:48:00.000+02:00

Kolmandal reisipäeval võtsime kohe hommikul suuna loomaaeda. Triumfikaare juurest alla mere poole ja jälle läbi Parc de la Ciutadella. Pargi imetlemisest ei saanud küllalt. Selle keskel asus veel järv, kus loksusid natuke teistmoodi kajakad (tõenäoliselt talveriideis naerukajakad), ja palmide vahel tegid häält jällegi papagoid. Ühe puu otsas istus sadakond tuvi.

Vaade zooloogiamuuseumile:

Loomaaiale lähenemisest andis märku suur mammut:

Enne sissepääsuni jõudmist nägime pargis veel huvitavaid vilju:

Ja kuju:

Ja torni:

Jalad olid mul tegelikult juba loomaaiani jõudes väsinud, eks eelmiste päevade ringi trampimine andis tunda. Aga pressisime ikka vapralt edasi, huvitavaid loomi vaatama. Ja eks vahepeal sai ikka maha istutud ja jalgu puhatud, võib-olla kerge kohv ja jäätis ka sinna kõrvale ...

Loomaaias nägime esmalt papagoisid, vabalt ringi lendavatest veelgi kirevamaid.

Tupsud:

See on tegelikult mingi vareseline, mulle hakkas kohe väga meeldima, huvitav värvikombinatsioon:

Mingi tuvi:

Siis kiikasime ühte majja sisse, jälle oli huvitavaid linde! Esimesed kükitasid oksal nagu kubujussid:

Tuvi:

Tuukanid olid coolid, mis sest, et noka suurus on neil pisut ülepingutatud:

Kui ma ei eksi, siis see oli jäälinnu soojemal maal elav sugulane:

Ja veel kirjusid linde:

Loomaaed oli päris suur ja paistis suhteliselt heas korras olevat - loomadel kenasti ruumi ja tegevust. Ja meile palju jalutamist ja vaatamist. Veel pildikesi kõiksugu karvastest ja sulelistest (ja soomuselistest?), kes objektiivi ette sattusid:

Loomaaed oli koduks ka suurele hallhaigrukolooniale. Ja need ei olnud mitte puurides, vaid lendasid vabalt ringi ja pesitsesid suurtes puudes. Vahel vuhises neid üle pea, oli samasugune wtf tunne nagu Amsterdamis - linnud tundsid ennast nii kodus nagu meil siin tuvid. Aga pildile jäi tegelikult hoopis siidhaigur, ka neid istus siin-seal:

Eksponaatidena oli see-eest selliseid linde:

Ja taoline eksootiline lind!

Ahvipuure oli ka mitmeid. Ma pean tunnistama, et ma eriline ahvide fänn ei ole. Muudkui kratsivad ennast ja teineteist. Aga Barcelonas jäin ma mandrillide puuri juurde vaat et suu ammuli vahtima, millised värvilised ja ilmekad loomad!

Suur isane, ja millised kihvad!

Järgmiseks jäi pilk pikemalt pidama nutriatel. Muide eesti keeles ka kobrasrotina tuntud. Ja ongi tegelikult, hambad on nagu kopral, aga laia saba asemel on rotisaba.

Kui varsti juba arvasime, et peagi saavad puurid ja loomad otsa ja peame hakkama tagasi liikuma, siis nii see igatahes polnud. Aina uusi ja uusi elukaid tuli vastu! Näiteks tiiger:

Ja flamingod:

Eks need loomad ikka millalgi otsa said. Siin piltide peal pole kindlasti pooltki neist. Aga lõpetuseks üks jaanalind, kelle kael ulatus julgelt üle puuri ääre. See oli selline betoonsein, mille peal oli põigiti veel paar metalltoru. Ma väga lähedale ei julgenudki minna, oleks ta sealt nokaga äianud, oleks suur sinikas olnud ...

Novembrikuu mõtisklused

2011-11-20T11:29:00.000+02:00

Viimased postitused olen ainult Barcelonast jahunud, mõtlesin, et räägin vahepeal millestki muust ka. Pealegi Barcelona teemal on ootamas veel kahe päeva jagu materjali..
Nädalavahetus on olnud tõeliselt mõnus, sest ma pole midagi tarka teinud. Internetiavarustes blogisid lugenud, telekat vaadanud (muuhulgas ka IQ-d tõstvat seriaali The Only Way is Essex), õnnestunud shoppingul käinud, natuke veini tinistanud, tibake isegi korterit kraaminud ning maganud ja vedelenud nii palju kui süda on soovinud. Ma arvan, et peale möödunud nädalat olen ma selle ka ära teeninud. Ja üleüldse, november peaks olema peale saagikoristust ja sügise toimetusi selline puhkusekuu, kus tõmbutakse oma kambrisse ja küünlavalgel teki all puhatakse, eks? Mitte selline töörabamise kuu, mis sest, et mul mingit saagikoristust pole olnud ;)

Aga tööd, seda on jälle posu tehtud. Tavapärastele töötoimetustele lisaks käisin sel nädalal Tallinnas ühel seminaril ettekannet pidamas. Uhhuu, küll oli eesti keeles tööasjadest rääkimine keeruline! Aga eks sain hakkama, kuigi mitmeid nohhe ja nigu-nagusid lipsas jutu sisse. Ka olen kahele tiimikaaslasele pidanud ära arenguvestlused, ainult üks ootab veel ees. Lisaks oli meil tiimiga kaks vestlussessiooni, mille käigus kaardistasime seda, mis oskusi meil peaks olema, ja kui hästi keegi meist neid oskab. Potentsiaalselt riskantne teema, võib isiklikuks minna, aga mulle vähemalt tundus, et saime koos personaliinimesega hästi vahetult ja avameelselt neist asjadest räägitud.

Aki ka siin praegu nohistab tööd teha, ja ma peaks samuti paar asja homseks ära tegema. Jubedad tööorjad ikka, pühapäeval ka ei saa eemal olla sellest :)
Tegelikult mul tööl ei ole eriti sellist rahulikku hetke, kus kõik aasta kulud jõuaks ilusti kokku lüüa ja vaadata, palju neid veel tulekul on. Selle asja saab kodus poole tunni või tunniga ära tehtud, tööl kulutaks sellele kindlasti üle poole päeva kõiksugu katkestamiste tõttu. Nii et pigem oma meelerahu huvides teen selle käbe täna ära ja homme võin rahulikult juba muid asju mõelda.

Täna läheme veel üht elumaja vaatama, et äkki oleks meelepärane. Kuigi oma korter ikka veel müügis ei ole. Nüüd peaks juba lähedal olema see päev, kus katuseremondi täpne laenusumma on teada ja võime müügiga sammu edasi astuda.
Seni vaadatud elumajade põhjal võiks aga öelda ühe asja - inimesed PALUN koristage ikka kodu ära, enne kui sinna potentsiaalseid ostjaid kutsute. Koristage korralikult, pange üleliigsed asjad kappi, hõõruge vannituba ja wc läikima, tuulutage tube ja võib-olla isegi parandage pisivead ära. No kui mingi kapiuks on ripakil vms, siis kinnitage ära, suurt remonti pole vaja teha. See on ikka jube, kui astud sisse kohta, kus 20 aasta jooksul kokku kogutud tavaar tuleb kappidest välja või on laotud üksteise peale kastidesse toanurka jne jne. Kahhelplaadid on räpased, kola on igal pool - kuulge, kui te isegi koristada ei oska, siis ilmselt võin ka mingisuguseid suuremaid vigu oodata, tõenäoliselt kuskil hallitab, ahi on seest süsimust ja wc-pott tuleb ära vahetada? Mitte et ma ise suurem asi koristaja oleks, kaugel sellest, aga natuke võiks ikka enne vaadata, kui võõrad inimesed su korterit ostumõtteis hindama tulevad.

Muide, vahetan veel teemat - nädala pärast on esimene advent ja jõulukraami võib siis juba välja tuua! Sattusin kogemata paar nädalat tagasi ka Stockmanni jõuluehete osakonda ja no ütleme nii, et sealt on võimatu tühjade kätega välja tulla. Suurem osa ostudest lähevad küll tiimikaaslastele kingituseks, meil on traditsioon koos jõululõunat süüa ja siis midagi pisikest ja armast (või natuke tobedat) teineteisele kinkida. Mõtlesin, et äkki jõuan täna veel need jubinad üles pildistada ja siia üles toppida, siis näete ka, mida ma silmas pean :)

Barcelona: Barri Gòtic, Rambla de Mar

2011-11-19T11:50:00.001+02:00

Nagu eelmise postituse lõpus sai öeldud, edasi suundusime gooti kvartalisse, Barri Gòticisse. Keskaegne kvartal on püstitatud rooma ajast pärinevate varemete peale. Sisenesime kvartalisse Palau Reial Mayori juurest:

Majade vahelt kiikasime ka juba katedraali suunas, ametliku nimega Catedral de la Santa Cruz y Santa Eulalia:

Nagu pildilt näha, oli ka see kirik remondis. Parima vaate katedraalile sai Pla de La Seu väljaku suunast.

Edasi liikusime üle väljaku Portal del Bisbe suunas. See on sissekäik Bisbe tänavale, mida raamivad rooma ajast pärit linnamüüri viimased püsima jäänud tükid. Ja need ei ole mitte praeguste tornide kõrgused, vaid rooma-aegset müüri on näha tornide alaosas, nimelt oli siis linn palju madalamal kui nüüd. Ka akvedukti varemeid paistab teiselt pildilt. Kuigi seal tõepoolest oli akvedukt, siis need varemed on lihtsalt uuem koopia sellest.

Carrer del Bisbel oli palju põnevat:

Edasi jõudsime Placa Sant Jaumele, gooti kvartali südamesse. Seal asuvad kahel pool väljakut kataloonia valitsus ja linnavalitsus, institutsioonid, mis minu reisijuhist loetu järgi on aeg-ajalt riius. Pildil linnavalitsuse maja:

Jätkasime jalutamist kitsatel tänavatel, vahepeal polnud meil aimugi, kus olime, sest keerasime nii vasakule kui ka paremale, üle ühe väljaku teiseni.

Lõpuks jõudsime jälle La Ramblale välja, sellest ikka mööda ei saanud :) Jalutasime edasi ranna suunas, vaateid teelt:

Edasi läksime üle rippsilla Maremagnumi ostukeskuse suunas:

Rippsillal oli sildid väljas, et por favor, kajakaid mitte sööta. Ühtäkki kuskilt tuli mees ja hakkas kotikesest kajakatele toitu loopima. Jeerum kuidas neid linde siis kohale vuhises! Inimesed sillal tõstsid mitmed koti või käed pea kohale, et mitte khm.. seeditud toiduga pihta saada. Mina muidugi ainult pildistasin :)

Täpselt ei mäletagi, mis sel õhtul veel tegime. Vist kobisime tagasi Ramblale õhtust sööma, tapaseid mingis turistilõksu-restoranis. Kui ma õigesti mäletan, siis need tapased ei maitsenud eriti head. Järgmisel õhtul leidsime aga pisut eemal oleva tapas-koha ja seal vitsutasime head ja paremat ning loputasime selle sangriaga alla. Järgmisel päeval ootas aga ees Barcelona Zoo, kuhu Aki tahtis minna. Nii et järgmiseks tuleb palju loomapilte.. :)

Barcelona: Tibidabo, La Pedrera ja Illa de la Discòrdia

2011-11-13T19:19:00.000+02:00

Teise päeva hommikul seadsime sammud Tibidabo suunas. Barcelona reisijuhist lugesin, et sinna tasub suunduda esimesel päikesepaisteliselt hommikul, et kaunist linnavaadet nautida. Tegemist on siis mäega, mille tipus on tivoli, võimas kirik ning park ja metsarajad jalutamiseks.

Kohalejõudmiseks kasutasime kõigepealt metrood, siis Renfe-rongi ja bussi. Kõik ühe piletiga, väga mugav, puhas ja kaasaegne transpordisüsteem oli Barcelonas, seda kiitmast ma ei väsi! Päris tippu pääsemiseks oli vaja veel köisraudtee abi kasutada. Sealkohal jäime aga toppama, sest esimene funikulöör liikus üles alles 10.45. No mis mõttes? Meie olime ikka poole kümnest juba ootel, aga seekord early bird ei saanud wormi, vaid pidime tunnikese tiksuma ja ootama. Jalutasime ringi ja õnneks pakuti meile väga ilusaid vaateid.

Teel Tibidabo suunas, uskumatu maja jällegi:

Vaated köisraudteed oodates:

Teise mäekülje pealt avastasime järjekordse kauni "chateau"

Üks jama, mis selle ootamisega kaasa tuli, oli see, et ilm kiskus kehvaks. Taevas läks pilve ja suhteliselt jahe lausa hakkas. Linnavaadet kattis sinakashall udu - vaat sulle päikesepaistelist hommikut ja ilusaid linnavaateid! Lõpuks tulid aga ka köisraudtee töötajad kohale ning pääsesime tippu.

Üleval oli pisut ebareaalne tunne. Astusime köisraudteest otse tivolisse - erksad värvid, karusellid, popkorn. Ja selle kohal kõrgus El Sagrat Cor de Jesusi massiivne kirik.

Hall ilm:

Atraktsioon ja linn (isegi meri paistab pisut kätte):

All linnas on isegi pisut päikesepaistet:

Teises suunas kõrgub kirik:

Kirikut ehitati 60 aastat:

Sees olid loomulikult kaunid vitraazid:

... ja maalingud:

Olles Tibidabo tipus piisavalt vaateid nautinud ja kohvikus cafe con lechet mekkinud (või tegelikult peaks katalaani keeles vist cafe amb llet ütlema), otsustasime alla linna laskuda. Funikulööriga alla tulnud, hüppasime seekord trammi peale. Nimelt kulgeb seal puhkepäevadel Tramvia Blau, juba aastal 1901 kasutusse võetud liinil (ehk siis on tõeline turistiatraktsioon ja kohalikud kasutavad selle asemel bussi).

Järgmiseks otsustasime Gaudi arhitektuuriga lähemalt tutvuda. Esimene peatus - La Pedrera ehk Casa Milà. Uskumatu, milliseid maju on võimalik ehitada! Oleksin tahtnud ka majas asuva muuseumiga tutvuda (st ühte juugendstiilis korterisse oleks sisse pääsenud) ning katuseterrassil jalga puhata, aga jälle üllatas mind turistide mass. Järjekord keerles ümber maja ja sissepääs oli ka vist 18 euri nägu. Nii et seekord võtsime pilte vaid väljastpoolt ja jätkasime siis teekonda mööda Eixample linnaosa kenasid tänavaid.

Vaateaken minu maitsele:

Kaunid majad ja vaated:

Meie järgmine sihtkoht oli Illa de la Discòrdia, ehk vabas tõlkes vist ebakõla kvartal. Seal on kõrvuti neli eri arhitekti planeeritud maja, igaüks omas stiilis.
Esiteks Gaudi Casa Batlló:

Siis Casa Amatller, kuhu pääses ka fuajeesse sisse kiikama:

Ning viimaseks Casa Lleó Morera:

Korralik arhitektuuriannus! Selle peale tegime lõunapausi, kõigutasime tund-paar jalga ja jätkasime avastusretke Barri Gòticisse - gooti kvartalisse.

Barcelona: Sagrada Familia ja Las Ramblas

2011-11-06T21:15:00.000+02:00

Esimesel päeval hotelli lonkides sattusime papagoisid ka lähemalt nägema! Krõbistasid tammetõrusid, kõigil plaadikesed kaelas.

Peale pisikest puhkehetke hotellis otsustasime kuulsa (või kurikuulsa?) Sagrada Familia kirikuga tutvuda. Kirik asus meist jalutuskäigu kaugusel ja teel sinna möödusime Toros Monumentalist ehk siis härjavõitluse areenist.

Tegelikult reisijuhist lugesin, et katalaanid niiväga härjavõitluse, flamenco ja muude selliste asjadega ei tegele, need olevat rohkem teiste Hispaania piirkondade lõbud.

Sagrada Familiani jõudsime ühtäkki, tavaliste majade vahelt tulles olimegi kiriku ees. Ootasin millegipärast suurt ja avarat platsi või parki kiriku ümber, aga ehitis tõusis suhteliselt otse majade vahelt kõrgustesse. Mis sellest meelde jäi? Rahvamassid, pikad järjekorrad sissepääsu ees, turistidele suveniire ja muid nipsasjakesi pakkuvad putkad, kraanad ja veel suuremad kraanad kiriku ümber.

Tõdesime, et järjekord oli meie jaoks liiga pikk ja võtsime suuna Placa de Catalunyale, kust mööda kuulsat peatänavat Las Ramblast mere suunas jalutasime.

Massid La Ramblal:

Minu jaoks oli Ramblal liiga palju rahvast, et atmosfäärist oleks võinud täiel rinnul nautida. Autod vuhisesid mööda, inimesed kulgesid, terrassidel pakuti toitu ja jooki, putkades müüdi suveniire, lilli, linde, jalgpallisärke. Kirev seltskond igatahes! Istusime meiegi ühte pubilaadsesse kohta õhtusöögile (ei olnud ilmselt kuigi autentne söögikoht), puhkasime jalgu ja vaatasime möödujaid.

Hõrk vaateaken:

Õhtu jätkuks pidin muidugi ka midagi magusat hamba alla saama ja igal nurgal pakutavad gofred ehk paksud vahvlid olid selleks otstarbeks suurepärased.

Alles täies õhtupimeduses jõudsime Rambla lõppu, Kolumbuse monumendi juurde.

Esimene päev möödas ja jalad juba täiesti väsinud - lonkisime hotelli puhkama, sest järgmisel päeval oli meil plaan juba varakult Tibidabo suunas teele asuda. Kus või mis on Tibidabo, sellest rohkem juba järgmises postituses.

Barcelona: Arc de Triomf, Parc de la Ciutadella.

2011-11-06T19:14:00.001+02:00

Külmetustõbi ongi nüüd kallal, eile viskas õhtuks lausa palaviku üles. Täna on pea tatti täis, kuigi enam palavikku pole olnud. Reisipiltidega pole seega eriti aktiivselt jaksanud mässata. Nokitsesin siin vaikselt paari esimese päeva kaadrid valmis, kuigi neid on ka loomulikult hirmus posu. Aga alustan jutuga esimesest päevast ja vaatab, kui kaugele jõuan.

Äratus oli meil pühapäeval varajane, sest lennuk startis kell 6 hommikul. Enne nelja ajasime end üles, viskasime viimased asjad kohvrisse ja reis võis alata. Päikesetõusu ajal pilvede kohal viibimine on äärmiselt kaunis. Värvide vaatemängu jätkus vähemalt tunniks ajaks.
Peale neljatunnist lendu maandusime Barcelona lennuväljal, mis asub vaid 12km kaugusel kesklinnast. Siirdusime kesklinna viiva Renfe rongi peale, peale esialgset hämmingut, et mis rong kuhu läheb.. Seejärel tegime tutvust metrooga. Alguses paistis see olevat pisut keeruline, aga tegelikult peale esimest sõitu oli asi täiesti selge ja edaspidi kasutasimegi linnas ringi liikumiseks meeletult tõhusat metroosüsteemi.

Meie hotell oli küll Eixample linnaosas, kuid siiski päris keskusest pisut eemal. Metroopeatuseni oli vaid paar tänavavahet, aga keset päeva hotelli naasmise peale kulus omajagu aega. No vähemalt rahulik oli, keegi öösel tänavatel ei möllanud :) Kohe hommikul me hotelli ei pääsenud, nii et jätsime kohvrid pakihoidu ja suundusime kaamerad kaelas lähiümbrusega tutvuma. Paiknesime Tetuani väljaku lähedal, nii et jalutasime sealt alla triumfikaare suunas. Kõigepealt tuli muidugi ka kohaliku joogiga tutvuda - Veri pudelis.

Esimesed linnavaated panid kohe imestama, et ongi sellised hacienda-tüüpi majad!

Rõdudega!

Sama maja rõdul olid mingisugused koomiksitegelased:

Mõned majad olid idamaises stiilis (ütleme nii, et kunstiajalugu pole just mu tugev koht, aga nendest kuplitest tuleb meelde Türgi, Maroko.. nii et mis arhitektuuristiil see on?)

Ja jõudsimegi võimsa triumfikaareni, 1888 aasta maailmanäituse sissekäiguks ehitatud Arc de Triomfini.

Edasi mere suunas kulges lai puiestee ja kuna meie hotellitoa vabanemiseni oli veel tükk aega, siis jalutasime aga edasi.

Silma jäi igasugu huvitavaid torne:

Siis aga põikasime vasakule Parc de la Ciutadellasse, linna suurimasse parki. Roheluses lendasid puude vahel papagoid ja meie ees avaneval platsil asuvas aiamajas tantsisid kohalikud sambat (või salsat, pead pandiks ei pane). Põhjamaalase jaoks fiiling missugune, lisaks veel pargis kõrguvad palmid ja mis sa hing veel tahad!

Järgmiseks avastasime pargist suure ja kauni purskkaevu, mis võttis lausa ahhetama.

La Cascada -nimelise purskkaevu planeerimisel oli omal ajal abiks ka Gaudi, tollal veel õpipoisina.

Puhkasime veel pargipingil jalgu, vahtisime mööduvaid inimesi, jälgisime papagoisid ja muid linnukesi ning siis kablutasime juba tagasi hotelli poole, et tuba kätte saada. Peab muideks mainima, et esimesel päeval oli ilm meeletult ilus, päikese käes kindlasti umbes 23-25 kraadi. Kuna me olime otse lennukist tulnud, pikad teksad ja soojad riided, siis olime hotellituppa jõudes omadega juba suhteliselt läbi. Varajane ärkamine ja pikk lend ka seljataga. Dušš ja väike uinak kulusid marjaks ära, enne uuesti linna peale minekut. Aga sellest juba järgmises postituses.

Barcelonast tagasi

2011-11-04T08:34:00.000+02:00

Tagasi kodus! Aga alustan jutuga pisut kaugemalt, sest ma pole siin blogis naasmisele eelnenud kodust lahkumisest iitsatanudki. Nimelt oli meil suvepuhkusest veel üks nädal järel ja samas sügisel juba palju tööd rügatud ja puhkehetk kulus marjaks ära. Mõeldud-tehtud - puhkusenädal sai kalendrisse märgitud ja reis Barcelonasse broneeritud.

Miks Barcelona? Olen juba ammu tahtnud selles linnas ära käia. Eks siit-sealt olen kuulnud ka kiidusõnu kauni ja huvitava linna kohta ja üht-teist Gaudi elutöö kohta ise lugenud. Norwegianil oli jälle mõistliku hinnaga lennureis välja pakkuda ja nii see otsus saigi tehtud. Enne puhkust pidin siiski tööl end ribadeks töötama, sest kellelegi teisele ei saanud ka omi ülesandeid kaela veeretada. Nii et pikad päevad ja laupäeval enne reisile minekut arvuti taga istutud tunnid panid mind tavalisest veel rohkem puhkust ootama. Ja samasugune möll ootab mind ilmselt ka tuleval nädalal ees, aga võib-olla olen siis suurest puhkamisest värske ja reibas. Ütlen võib-olla seetõttu, et täna ärkasin mingi kummalise kurguvalu ja raske peaga. Hea on vähemalt seegi, et see külmetus enne reisi kallale ei kippunud.

Nüüd asun reisipiltide kallale ja üritan neist mõistlikke kaadreid välja võluda. Esimesel päeval võtsin ainult suvalisi klõpse, lausa häbi oli neid vaadata, ilmselt pikem kaamerast eemalolek on oma töö teinud. Aga teistelt päevadelt oli juba pisut asjalikumaid pilte. Vaatab, kas neist asja saab ja siis on muidugi jälle pikemaid piltidega illustreeritud reisikirju oodata.

Suddenly my eyes are open, everything comes into focus

2011-10-23T20:10:00.000+03:00

Eelmisel nädalavahetusel ei saanud mahti blogisse kirjutada, sest müttasin Tallinnas. Reedel läksin töölt poole päeva pealt laevale, Tallinnas kompsud ööbimiskohta ja siis Hurtsi kontserdile Saku Suurhalli. Poiste etteastest midagi väga oodata ei osanud, teadsin vaid paari laulu neilt. Kontsert oli üllatavalt sünge ja melanhoolse alatooniga, ent lauluhääl see-eest võimas. Minu kõrva kostus see väga puhtalt, nii et vahepeal isegi mõtlesin, et kas tüüp laulab üldse otse. Minu lemmikuks kujunes Illuminated, sealt ka postituse pealkiri:

Mis siis veel Tallinnas? Pisut tööasja, vennatütre sünnipäevavisiit, palju toredaid sõpru ja jutuajamisi ning ka natuke raamatushoppingut. Paistab, et ilma selleta ikka ei saa. Seekord kodustasin endale muffiniraamatu, "Mina, vanderselli" ja "Päikesetõusu Himaalajas". Kuna Martini Clash of Kings on hetkel käsil, siis polegi väga jõudnud neid veel lugeda. Vanderselliga olen pisut alustanud.

Kinnisvaravärkidega oleme ka natuke edenenud, oma pangast saime hea pakkumise - praegust laenu võime samasuguste tingimustega jätkata ning vajaliku lisasumma võtta uute tingimustega. Peaks mainima, et uuel laenuosal oli oma panga pakutud marginaal väiksem, kui teisest pangast saadud pakkumine kogu laenule. Selles mõttes hea, et ei pea hakkama panga vahetamisega vaeva nägema.
Korteri müügi osas tõmbasime hetkeks piduri peale, sest katuseremondist tuleneva võla suuruse saame teada alles novembri lõpus. Ootame selle ära, siis on ehk müügi osas lihtsam, konkreetsed summad on teada. Kuulutust hakkasime küll juba internetis vaikselt nokitsema, seal saab osa ära täita ja salvestada :P "Kena kolmetoaline ridamajakorter rahulikus rajoonis" :D

Paari potentsiaalset uut kohta käisime täna vaatamas, aga sobivat veel vastu ei tulnud (see on tegelikult hea, sest enne oma korteri müüki ei hakka me ühtegi pakkumist tegema). Esimene oli muidu küll rahulikus ja hinnatud Espoo ümbruskonnas, aga seal olid majad liiga teineteise lähedal. Mis mõte on oma maja osta, kui naaber vaatab sulle õue peale sisse? Põhi oli ka tibake halb, oleks nõudnud suurt seinte ümber tõstmist.
Teine oli muidu väga potentsiaalne, aga katus oleks tulnud välja vahetada. Ja veel üks pisike häiriv detail - Helsinki-Vantaa lennuliiklus läks täpselt üle maja. Ja muide päris madalalt, ilgem mürin oli! Nii et see jääb ikka ära. Aga vähemalt niipalju on nende vaatamisest kasu, et esiteks näed, mis meie hinnaklassis pakkuda on, ehk siis kui suure remondiga peame arvestama (ja tulemus on, et ikka köök, wc, vannituba, seinad, põrandad - kõik tuleb ise teha) ja teiseks hakkab endale ka kohale jõudma, millised kriteeriumid on tähtsamad ja millised mõttetumad. Asukoht on meile hetkel prioriteet, ehk siis ümbruskonna mõttes mingi rahulik looduslähedane koht, mitte teiste eramajade keskel. Krunt ka korralik, vähemalt 1000 ruutu. Ja majas hea põhi. Aga eks jätkame otsinguid.

Nädal tagasi Porkkalas

2011-10-09T22:42:00.000+03:00

Nädalad lendavad jälle ülikiirelt ja blogisse ei jõua neist kirjutada. Väike update eelmiselt nädalavahetuselt, käisime Porkkalanniemis kaameraid tuulutamas, kuigi tol korral pildile midagi väga erilist ei jäänud.

Paar maaklerit on käinud korterit hindamas, üks optimistlikum ja innukam, teine pisut negatiivsem ja muidu ka väsinum. Homme tuleb veel üks, seejärel peaks olema mingi aimdus reaalsest hinnast olemas. Müüa kavatseme ikkagi ise, ei hakka protsente kinnisvarafirmadele vahelt maksma ;)
Täna käisime paari maja ka vaatamas, aga need ei olnud eriliselt lootustandvad. Paar potentsiaalset olen lisaks kuulutustest välja valinud, kuigi tegelikult on vara veel uuest mõelda, kui vana pole müüdud..

Suurpuhastus

2011-09-25T15:38:00.000+03:00

Terve nädavahetuse oleme teinud suurpuhastust ja natuke ka korteri "ülesvuntsimist". Müügimõtted on peas, aga eks näis, millistest müügisummadest maakler meile järgmisel nädalal räägib. Põhiline on aga see, et enne suurpuhastust ma ei teadnudki, kui palju kola ja mustust meil siin on :D

Oleme põrandaid ja seinu küürinud (siinkohal tervitused Peemotile, kellele meeldib kassitoitu enne söömist loopida..), köögikappe ja kodumasinaid läikima löönud, hulgaliselt prügi ja kasutuskõlbmatuid asju minema visanud, sättinud riiulitel ja öökappidel olevaid asju korda, võtnud tolmu uskumatutest kohtadest (kõik kapipealsed on eriti meeldivad selles suhtes). Aki on uue köögikubu ümber kappi ehitanud ja praegugi saeb väljas põrandaliiste. Natuke koomiline, et viimased pisikesed liistutükid saavad oma koha alles siis, kui peas on kolimismõtted ;)

Vannituba ja wc-d ründasin ma lapi ja puhastusvahendiga juba eelmisel nädalavahetusel, nii et vähemalt see on tehtud. Ees ootab veel saun, eks ma pean varsti sinna saunalava alla roomama minema..

Aga kes siis jaksab koguaeg tööd teha ilma lõbuta. Eile käisime meie kaheksanda aastapäeva puhul väljas söömas. Restoran Alia asub imekaunis puuvillas Mustikkamaa saarel ja pakub hõrke roogi ja muuhulgas ka väga head teenindust, selle eest hinne 5+.

Ja kui mul kõigest muust veel aega üle jääb, siis süvenen George R.R. Martini ülihead fantaasiasarja - A Song of Ice and Fire - lugema. Esimese raamatu (A Game Of Thrones) sain just läbi ja teine (A Clash Of Kings) on lugemisel. Nendest on ilmselt ka eestikeelsed tõlked müügil. Sari väärib tõesti kõiki neid kiidusõnu, mida mitmed kriitikud on teostest rääkides kasutanud.

Neljajalgsed sõbrad

2011-09-19T22:15:00.000+03:00

Nädal möödus jälle käbedalt. Kolmapäeval peale tööd siirdusime töökaaslasega Norwegiani lennukile, suunaks Stockholm ja tööalane seminar. Neljapäev mööduski seal end harides ja süües! Ma ei saa aru, miks alati seminaridel on jube head road ja lisaks veel pakutakse muudkui ette ja taha kohvi ja saiakesi. No ei saa olla maitsmata ja tulemus on muidugi teada :)
Hetkel on hea meel selle üle, et sain sealt palju tööalaselt huvitavaid ja ka praktilisi ideid. Nüüd jääb üle vaid mõelda, kuidas neid meil käiku lasta. Lisaks paistab olevat nii, et mul on sel nädalal kalendris ka tööaega, st koosolekutevaba aega. Et äkki lausa jõuaks mu TO DO-nimekirjast üht-teist ära teha.

Nädalavahetusel müttas Aki töökaaslastega Lapimaal ja mina veetsin kassidega aega. Mõtlesin neile igasuguseid mänge välja ja tegin pilte. Paar tulemust siin:

You're disturbing my sleep:

I'm in your bed, leaving fur on your pillow:

Natuke hirmus:

Varsti on kassidel jälle arsti juurde minek, iga-aastased vaktsineerimised ootavad. Aga ussirohu andmisega on meil jälle tuttavad probleemid - tablett ei lähe mitte, isegi kui toidu sisse segada. Homme tuleb teha uus käik apteeki ja mingit parema maitsega rohtu osta. Kui see ka ei lähe, siis ootab meid kõiki ees üks pikk õhtu ja tahtejõudude võitlus..

Wear sunscreen

2011-09-11T17:23:00.000+03:00

Sel nädalavahetusel pole ma muhvigi teinud. Aki läks mökkile kala püüdma ja mina nautisin omaenda seltskonda. Käisin laupäeval Helsingi esimese Promodi kauplusega tutvumas, tegin päevauinaku, koristasin, pesin pesu ja keerasin teleka muusikakanali peale ja volüümi üles :D
Kogu nädalavahetuse on mind vaevanud tüütu peavalu, mis mingeid erilisemaid aktsioone ei lase mul teha. Selg ja õlavööde on jälle "kinni" ja ma vaikselt üritan neid harjutusi teha, mida füsioterapeut soovitas. Saaks vere käima jälle. Muidugi otstarbekam ja ka mõistlikum oleks harjutusi ennetavalt teha, mitte alles siis, kui häda kukil :) Aga eks inimene õpib kogu elu.

Aga tegelikult ei tahtnud ma siin ainult tõbede üle hädaldada. Ma leidsin ühel päeval internetist algupärase "Wear sunscreen" -teksti. Ma arvan, et paljud mäletavad seda Baz Luhrmanni videot "Everybody's Free (To Wear Sunscreen).

Tekst on ka siin, algne versioon (Mary Schmichi kolumn) leidus Chicago Tribune'i lehelt. Vähemalt sunscreeni osas olen ma sellega nõus :)

Wear sunscreen.

If I could offer you only one tip for the future, sunscreen would be it. The long-term benefits of sunscreen have been proved by scientists, whereas the rest of my advice has no basis more reliable than my own meandering experience. I will dispense this advice now.

Enjoy the power and beauty of your youth. Oh, never mind. You will not understand the power and beauty of your youth until they've faded. But trust me, in 20 years, you'll look back at photos of yourself and recall in a way you can't grasp now how much possibility lay before you and how fabulous you really looked. You are not as fat as you imagine.

Don't worry about the future. Or worry, but know that worrying is as effective as trying to solve an algebra equation by chewing bubble gum. The real troubles in your life are apt to be things that never crossed your worried mind, the kind that blindside you at 4 p.m. on some idle Tuesday.

Do one thing every day that scares you.

Sing.

Don't be reckless with other people's hearts. Don't put up with people who are reckless with yours.

Floss.

Don't waste your time on jealousy. Sometimes you're ahead, sometimes you're behind. The race is long and, in the end, it's only with yourself.

Remember compliments you receive. Forget the insults. If you succeed in doing this, tell me how.

Keep your old love letters. Throw away your old bank statements.

Stretch.

Don't feel guilty if you don't know what you want to do with your life. The most interesting people I know didn't know at 22 what they wanted to do with their lives. Some of the most interesting 40-year-olds I know still don't.

Get plenty of calcium. Be kind to your knees. You'll miss them when they're gone.

Maybe you'll marry, maybe you won't. Maybe you'll have children, maybe you won't. Maybe you'll divorce at 40, maybe you'll dance the funky chicken on your 75th wedding anniversary. Whatever you do, don't congratulate yourself too much, or berate yourself either. Your choices are half chance. So are everybody else's.

Enjoy your body. Use it every way you can. Don't be afraid of it or of what other people think of it. It's the greatest instrument you'll ever own.

Dance, even if you have nowhere to do it but your living room.

Read the directions, even if you don't follow them.

Do not read beauty magazines. They will only make you feel ugly.

Get to know your parents. You never know when they'll be gone for good. Be nice to your siblings. They're your best link to your past and the people most likely to stick with you in the future.

Understand that friends come and go, but with a precious few you should hold on. Work hard to bridge the gaps in geography and lifestyle, because the older you get, the more you need the people who knew you when you were young.

Live in New York City once, but leave before it makes you hard. Live in Northern California once, but leave before it makes you soft. Travel.

Accept certain inalienable truths: Prices will rise. Politicians will philander. You, too, will get old. And when you do, you'll fantasize that when you were young, prices were reasonable, politicians were noble and children respected their elders.

Respect your elders.

Don't expect anyone else to support you. Maybe you have a trust fund. Maybe you'll have a wealthy spouse. But you never know when either one might run out.

Don't mess too much with your hair or by the time you're 40 it will look 85.

Be careful whose advice you buy, but be patient with those who supply it. Advice is a form of nostalgia. Dispensing it is a way of fishing the past from the disposal, wiping it off, painting over the ugly parts and recycling it for more than it's worth.

But trust me on the sunscreen.

Augusti viimane nädalavahetus

2011-09-04T21:24:00.000+03:00

Seekord veetsime augusti lõppu mökkil koos sõpradega. Ilm oli meeletu - päeval 25 kraadi, kas see ongi see kliima soojenemine?

Õhtud möödusid veiniklaasi ja vestluse saatel, päeval aga tegime retke lähedal asuvaid kaljumaalinguid uurima. Et ikka kultuuri ja sporti ka oleks. Esialgne teave oli selline, et parklast kaljudeni on umbes kilomeeter metsarada, aga tegelikult kohale jõudes avastasime, et oligi hoopis 2,5-3km. Peale veiniõhtut ongi ju tore kuuma ilmaga mööda metsarada üles-alla seigelda..

Seeni oli seal metsas hulgaliselt, aga kahjuks mitte õigeid.

Söö vaid seeni, mida tunned..

Lõpuks jõudsime kaljudeni. Astuvansalmi kaljumaalingud on pärit u 3000-2500 aastat eKr. Sellal oli vesi kõrgemal ja nüüd meie pea kohal olevad kujundid maaliti siis veepinnalt või jää pealt. Väga neid maalinguid enam näha ei olnud, aeg on oma töö teinud, ent mõni selgem paistis ikkagi välja:

Põder

Käsi

Peale maalingute vaatlemist ronisime veel üles kaljule. Tuul puhus ja jahutas palavat olekut ning järvele vaadates silm puhkas. Ilus oli.

Et Finnish mökki experience täiuslik oleks, läksime õhtul veel kalale. See kõlab võib-olla eksootilisemalt kui päriselt oli.. sõudsime paadisillast 20 meetri kaugusele roostiku äärde ja viskasime õnged sisse. Alguses tõmbasime paar veetaime välja. Aki tegi siis otsa lahti ja tõstis paati esimese kala. Vat siis hakkas kõigil näkkama! Uskumatu, paar sekundit oli ussike vees, kui juba kalad sõid. Sõbrad said samuti käe valgeks ja kalad õnge otsa. Sellega me ainult ei arvestanud, et me ei osanud välja püütud kalasid paati tõsta (ma märgin siinkohal ka ära, et Aki on pro-kalur, tema kohta see jutt ei käi). Ehk siis mingil hetkel lendas kala hirmsa karjumise saatel õnge otsas õhus ja mina hoidsin peast kinni, et sellega mitte vastu pead saada. Paar korda sellist röökimist ja ma arvan, et meie ülejärve-naaber mõtles, et mis hullud need seal on. Igatahes lõbus oli! :)
Paari kalaga läks kehvasti, ehk siis neil läks konks liiga sügavale ja ei saanudki neid enam järve tagasi lasta. Mis muud kui soola ja pipart vahele ja grilli! Kuna tegemist oli mingisuguste prahikaladega (st. 5% liha ja 95% luid), siis neist väga gurmaanrooga ei saanud. Aga vähemalt värske värk!

Nii ta läks, viimane suvine nädalavahetus. Aitäh kulla külalised! Ja järgmisel aastal uuesti ;)

Pisiremont ja herilased

2011-09-04T20:13:00.000+03:00

Täna üritasime paari pisiremondiga ühele poole saada, aga asjaolude suhtel pole kumbki veel valmis. Esiteks see:

Muide uskumatu, kui palju laiobjektiiv perspektiivi muudab, kapid puha kumerad..

Ventilatsioonimehed on kohal käinud ja muuhulgas meile uue kubu üles pannud. Aga nagu igaüks võib märgata, näeb see hetkel pisut liiga industriaalne välja. Nii et Aki hakkas täna sinna kappi ümber ehitama. Sättis õue saepingi püsti ja puha, kuid siis tuli äkki tuppa tagasi ja teatas, et leidis herilaspesa. Ja oligi, meie kuuri lähedal nurgas, maa sees. Väiksest august lendas vuhh ja vuhh herilasi sisse ja välja. Jeerum, kellele seda nüüd vaja oli! Esiteks olime ökoloogilised ja kallasime pessa lihtsalt keevat vett ja ajasime augu kinni. Aga neil kavalpeadel oli veel mingisugune teine sissekäik, nii et varsti tiirutas herilasi lausa kuuris sees, ja kuidagi kuuri nurgast ronisid sinna pessa sisse. Mis muud kui poodi mürgi järele. Praegu ongi piisavalt jahedaks õues läinud, ühtgi herilast pole enam näha - nii et varsti suundume tõrjet tegema.
On muide uskumatu, kui palju erinevaid viise inimesed on välja mõelnud herilaste tapmiseks. Tegin googles väikse otsingu ja küll seal oli nii bensiiniga möllamist, põletamist, tolmuimejaga vehkimist kui ka muidugi mürgitamist.
Aga miks ma sellest räägin - herilaste tõttu ei olnud õues saagimisest juttugi ja kappi ikka veel pole.

Mul oli sel ajal teine projekt. Ma ei julge tegelikult algsituatsioonist pilti üles panna, sest see on suht kole. Mõtlete kõik, et millises koledas kodus see Maris elab.. Meil on nimelt vannitoas veetorudelt osaliselt värv maha koorunud. Ja kui ma nendest torudest välguga blogi jaoks pilti tegin, siis selgus hea valguse käes, et torude tagant on sein kuidagi kollakas ja ilge. Nii et nõuab pisukest küürimist :)
Torud said siiski täna liivapaberiga üle käidud ja esimese värvikihiga üle võõbatud, aga purgi peal välja käidud kuuetunnine kuivamisaeg oli üpris optimistlik. Praegu on julgelt kaheksa tundi möödas ja värv jääb ikka näppude külge. Nii et täna pole ei teist värvikihti ega dushi all käimist ette nähtud.

Ma vaikselt nikerdan eelmise nädalavahetuse mökitamise ehk mökkilkäigu piltide kallal ja üritan selle stoori ka peagi üles saada. Seenepilte on millegipärast palju..

Lagled Viikki põldudel

2011-08-30T21:17:00.000+03:00

Pildikesi Viikkist eelmise postituse jätkuks. Seadsime ennast kaameratega põllu kõrvalt kulgevale teele ja jälgisime, kuidas lagled tasapisi lähemale paterdasid.

Kui mõnda aega põllul tatsavaid linde sai pildistatud, pidi loomulikult järgmiseks lennu- ja maandumisharjutused ette võtma.

Lehmad ja lagled

2011-08-21T18:56:00.000+03:00

Ma vaikselt lootsin, et kui ma kick-offilt tagasi koju jõuan, on katus ja ventilatsioon juba valmis. Tutkit nad olid. Elektrimees oli käinud ja oma tööd ära teinud, aga ventilatsioonimehi polnud näha. Neljapäeval nad lihtsalt ei ilmunud kohale ja reedel olid naabri juures. Ja esmaspäeval lähevad samuti naabri juurde. Meiega pole nad edasisi plaane kokku leppinud, mis on muidugi väga huvitav, sest meie juurde nad iseseisvalt sisse ei tohi tulla. Ootame-vaatame, päris lõputult ei ole meil ka võimalust neid kodus oodata, mis sest, et kodust töötamine on üldiselt lubatud.

Kui nüüd see katuseteema kõrvale jätta, on nädalavahetus olnud tore. Laupäeva hommikul ärkasime varakult ja kimasime Viikki linnaosa põldudele, Vanhankaupunginlahti äärde. Sügisränne on juba hoos ja Viikki on üldiselt lindudele hea kogunemispaik, kus võib kõhtu täita ja puhata enne lõunasse lendamist.

Peale lehmade kohtasime põldudel valgepõsk-laglede parve. Piirdun hetkel vaid ühe tutvustava pildiga ja teen lagledest eraldi postituse, sest pilte on loomulikult kuhjaga!

Katus on varsti pea peal - sõna otseses mõttes

2011-08-17T22:24:00.000+03:00

Nüüd ongi meil lagedes augud. Ja neist on torud läbi torgatud. Reedel peaks toimuma viimistlemine, ehk siis mingid ventilatsiooniluugid pannakse peale vist. Ma täpselt ei tea, ja seda ma ka ei mõista, et kas tõesti edaspidi meil ongi lausa igas toas ventilatsioon? Tulemuseks on kindlasti äärmiselt värske siseõhk.

Muide meil on suhteliselt rahvusvaheline crew katust panemas. Eestlane, venelane ja kaks ukrainlast. Kuigi ma olen täiesti kindel, et ühel hommikul kuulsin aknast kaht meest sulaselges eesti keeles rääkimas, nii et ilmselt on neid eestlasi siin rohkemgi. Ventilatsioonimehed on jällegi soomlased; ja neist üks oskab vene keelt. Eks nad siis kuidagi pursivad omavahel.
Aga meie naabrinaise pärast oli natuke häbi. Olevat täna päeval õues remondimeestele röökinud, et miks nad vee kinni keerasid. Ja kui talle keegi ei vastanud (no ei ole ju soome keel suus eks), siis pahandas veel edasi, et nii ülbelt siin peavad remondimehed end üleval, keegi ei vasta talle ega midagi. No ja tegelikult kui natuke mõelda, siis vähemalt minuarust ükski veetoru kunagi katuse kaudu ei käi, nii et esimese asjana ma katusepanijaid selles ei süüdistaks. Ja loomulikult ei olnudki nende viga, meie tänaval oli mingisugune pisike toruaccident olnud. Pumbaauto oli kohal - ja varsti oli ka vesi tagasi. Vot selline draama siin.

Hetkel kuden lihtsalt arvutis ja plaanin järgmiseks paari ajakirja sirvida, kuigi tegelikult ma peaksin seljakotti pakkima, kaamera akusid kontrollima ja varsti magama minema. Homme on nimelt varajane ärkamine ja pikk päev - sõidame firmaga sügishooaja kick-offile Hämeenlinna kanti ja peale tihedat tööpäeva jätkub õhtu söömise ja joomise tähe all. Ei leia eesti keeles sobivat vastet sõnale seurustelu, inglise keeles oleks ehk socializing? Aga just seda plaanime õhtul teha - juttu ajada, naerda ja muusika taktis jämmida. Ja reedel veel teise tööpäevaga jätkata.

Võib-olla ma nüüd üritaks tuvastada kapist mingisuguseid kõlbulikke riideid ja neid paar tükki seljakotti loopida.

P.S. Ma olen koguaeg mõelnud, et kuidas selle meie katuseremondi juurde saaks oh-kui-naljaka sõnamängu teha terminiga "katust pakkuda", aga vat ei tule mingit kildu. Pole siis mõtet vägisi punnitada.

Katusest ja kassidest

2011-08-14T11:05:00.000+03:00

Mõtlesin blogimist jälle natuke käsile võtta. Kõik viimased postitused on reisidest või muudest pildistamistrippidest, aga eks ma teen ju muid asju ka. (Kuigi mitte palju..)

Praegu ootame põnevusega (või õudusega, ei tea täpselt) katuseremonti. Töömehed on juba meie majani jõudnud, naabril on vana katus juba maha rebitud ja uue aluskate tehtud. IV-mehed (st. ilmanvaihto = õhuvahetus = ventilatsioon) on aga graafikust täiesti maas. Kõrvalmajas olid käinud paar nädalat tagasi uusi ventilatsiooniauke puurimas ja noh, nüüd neil on siis kaunid augud tubades ja köögis, aga mingit muud progressi pole toimunud. Naaber oli oma kassid kuhugi mujale hoidja juurde toimetanud, sest need kippusid köögis ventilatsiooniauku ronima.. Tegelikult ma ei usu, et see meil probleemiks oleks, sest kassid ülemiste köögikappide peale ei pääse.

Aga meile tuleb see aukude puurimise värk homme. Akil on õnneks võimalus homme kodus olla, sest neid töömehi päris niisama siia müttama ei taha lasta. Peab ikka ise nii kassidel (et need välisuksest välja ei lippaks või puurimishäältest väga paanikas ei oleks) kui ka töömeestel natuke silma peal hoidma.
Kaks nädalat veel ja siis peaks nii katus kui ka ventilatsioon meie majas täiesti valmis olema. Eks näis. Plaan on selline, et siis kutsume maakleri korterit hindama. Ja teeme sellest olenevalt arvutusi ja otsustame, kas hakkame sügisel elukohta vahetama või peaks veel mõnda aega säästma. Sellest kuramuse katuseremondist muidugi tuleb ka korterile laenu kaela, nii et see müümisele (või täpsemalt öeldes heale müügihinnale) kaasa ei aita.

Muidu olen juba tööeluga ka peale puhkust harjuma hakanud. Esimesed nädalad olid nagu ikka suht vaevalised, aga nüüd on juba selline tüüpiline kerge healoomuline paanika peal ja hoog sees. Kummaline, et töötempo oleneb sellest, kui palju deadline'e sul kukil on ja kas kolleegid on samuti tööl või mitte.

Vaikselt hakkab tunduma, et sügis ongi käes. Oled tööl, vihma sajab, elad rutiini sisse jne. Tegelikult muidugi on mõnusalt sooja aega veel pisut järel. Eriti kassidel on praegu superhuvitavad päevad. Õhtuti läheb väljas juba pimedaks ja meile lendavad valguse peale tuppa igasugused ööliblikad ja sellised suured pikakoivalised sääse moodi putukad. Aga siin neid juba oodatakse ja teritatakse küüsi.. Hirmus tramburai käib nende püüdmiseks. Naukku tegutseb suhteliselt vaikselt ja nõtkelt, viuh-siuh ja ongi putukas käes. Kui Peemot aga jahti alustab, siis kostab köögist mütakaid ja küünte klõbinat. Vahel nad söövad oma saagi ära ka. Seda on suhteliselt jälk vaadata, putuka pikad jalad ulatuvad kassi suust välja.. öäk. Aga no olgu neil vahel jahimehe rõõmu ka :)

Räpina-Piusa-Võru-Sangaste-Otepää

2011-08-06T23:21:00.000+03:00

Jätkan Lõuna-Eesti tuuri teemal. Järjekordsel hommikul suundusime Räpina suunas, et sealsele poldrile pilk peale visata. Olin internetist lugenud, et tegemist on linnuhuviliste paradiisiga, kus muidugi eriti rändeajal linde jälgida võib. Meie lähenesime poldrile Raigla küla kandist, sealt tuleb edasi Lämmijärve äärde sõita ja kohal ootab ees pisike parkla, väike liivarand ja linnutorn. Läbi poldri kulgeb jalgsi ja rattaga läbitav tee, ent meie piirdusime seekord vaid rannaäärse alaga.
Esimese asjana hakkasid silma rannaliival massidena peatuvad liblikad.

Suur-kapsaliblikas:

Pääsusaba:

Päevapaabusilm:

Kuskil roostikus kraaksus (või ruigas, või kriiskas.. ma ei teagi täpselt) samal ajal rukkirääk - lind, keda hääle järgi on lihtne ära tunda, ent oma silmaga näha äärmiselt keeruline. See-eest suitsupääsukesi võis hulgi vaadelda. Kõik nad tiirutasid ranna ääres, vahel üle vee lennates ja siis viuh! meist lähedalt mööda ja tagasi ranna poole.

Minumeelest tasub poldril või vähemalt ranna ääres ära käia ka siis, kui eriline linnuhuviline pole. Mulle väga meeldis ja vaikselt jäi küdema ka plaan rände ajal poldrile tagasi tulle ja siis tõesti seal ka pikemalt matkata.

Kuna juba Räpina lähedal olime, siis mõtlesime ka sealse Sillapää lossi üle vaadata. Tegemist oli õdusa mõisahoonega, mida ümbritseb kaunis dendropark.

Vaade mõisahoone eest:

Pargis kasvavad viinamarjad:

Räpina on ka tuntud oma aianduskooli poolest ning üldiselt võis korras hoitud aedu ja maju näha kõikjal Räpinas ja lähiümbruses. Ilus!
Edasi suundusime Piusa poole, plaaniga sealseid liivakoopaid külastada. Meie eelmisel Lõuna-Eesti tripil olid koopad varisemisohu tõttu suletud, ent nüüd oli muuseum avatud. Millegipärast mõtlesin, et koobaste käikudesse saab vabalt uitama minna, aga sellest oli asi kaugel. Külastajate jaoks oli pisike ala koobaste sissekäigu juures, kust võis üle piirdeaia natuke liivasambaid uurida. Giid rääkis, et kes teab kaua koopad veel olemas on, et koguaeg ikkagi natuke varisevad. Nii et täiesti mõistlik otsus mitte lasta inimesi vabalt sinna uitama.

Piusa liivakarjääris olid aga võimsad kaldapääsukeste kolooniad.

Kuuma ilma ja piisava värske õhu käes viibimise tõttu oli mul peale Piusat juba toss päris väljas, aga veel enne ööpaika naasmist käisime ära Võrus, mis tegelikult ka tee peale jäi. Täpsemalt olime Tamula rannal, Roosisaare silla juures.

Päev oli olnud pikk, kuid õhtul ja öösel sai jälle mõnusalt jalga sirutatud ja akusid laaditud ja järgmisel päeval jälle uued sihtkohad ette võetud. Hommikul läksime Sangaste lossi, kusjuures suutsime teel kaks korda õigest ristmikust mööda panna, täiesti uskumatu. Kuidagi õnnestus ikkagi kohale jõuda.
Loss oli väljast massiivne ja ilus, aga seest kahjuks väga nukker, sest suuremas osas lossis "ilutsesid" seitsmekümnendate stiilis nõukogude remondi tulemused.

Lossi taga oli kena metsapark, mida läbisid teerajad. See oli muide jälle üks hullemaid sääserünnaku kohti kogu reisil, esialgsest looduse ilmetlemisest sai kähku kiirkõnd, et metsast välja saada.

I believe I can fly!

Ühe peatuse metsas siiski tegin, kogemata kombel sattusin minu jaoks haruldase rähni peale - ühel puutüvel otsis toitu laanerähn, kollase pealaega lind. Paar kiiruga ja värisevate kätega võetud klõpsu, hulk sääskede kirumist ja tapmist ning siis jooksuga edasi. Kohe hirmus kahju oli, et ise targem ei olnud ja metsarajale pikki pükse ja pikkade käistega riideid selga ei tõmmanud.

Edasi otsustasime Otepääl ära käia, võttes suuna kõigepealt Harimäe vaatetornile. Mida me aga ära ei tabanud, oli see, et samal päeval toimus Otepääl ja selle ümbruses Rally Estonia. Just siis, kui me Harimäele saabusime, hakati teid sulgema ja mõningaid ralli- ja politsei- ja turvaautosid tiirutas teedel ringi. Pisut kahtlesime, kas tasub sellisel päeval Otepääle minna, aga otsustasime ikkagi proovida. Kõigepealt aga Harimäest - kõrgelt vaateplatvormilt avaneb ilus vaade ümbruskonna metsadele ja niitudele. Vaatetornist möödub ka Kekkose rada.

Otepääl jälgisime rallimeeleolu ja täitsime kõhtu kohaliku kebabiga. Paraku olid taldrikutäied suhteliselt väikesed ja hinnad päris kirved võrreldes varasemate päevade toidukohtadega. Aga kõht sai (peaaegu) täis ja ka linnas väike jalutuskäik tehtud. Otepäält välja sõites nägime tee ääres värskelt niidetud heinamaad, kus oli julgelt paarkümmend toonekurge. Kuna seni reisil ühtegi korralikku toonekurepilti polnud saanud, siis pidime muidugi selle kohustusliku asja ära tegema. Mis muud kui parkisime auto tee äärde ja läksime seda imet kaema.

Meie lähenedes tõusid osa lindudest lendu ja nende tiirutamine kõrgel pea kohal oli midagi sürreaalset - jah ma olen vareseparvi näinud, aga selline mass toonekurgi? Uskumatu. Hitchcockile oleks inspiratsiooni jagunud.

Osa lindudest peab põllul jahti:

Reisilt jäid seekord toomata röövlinnupildid - ainus kord kui lausa kahte põllu kohal tiirutavat röövlindu nägime, oli autoga mööda teed vuhisedes ning sel korral polnud võimalust peatuda. Kahju, oi kui kahju. Aga eks jääb siis midagi ka järgmiseks korraks.

Suomenoja

2011-08-02T19:57:00.000+03:00

Töörütm hakkab varsti juba välja tulema: erinevalt esimesest puhkusejärgsest töönädalast pole ma sel nädalal veel õhtuti diivanile tukkuma jäänud. Kontorielu häirib mõnevõrra majas teostatav torude remont, mis vahetevahel täidab terve korruse suhteliselt ebameeldivate aroomidega. Aga no eks nina harjub kõigega..

Enne Lõuna-Eesti reisireportaazhi teist osa teen vahelduseks kõrvalepõike Suomenoja piltide juurde. See on koht Espoos, kus sai käidud päev enne Eestisse minekut. Tegemist on huvitava kohaga - põhimõtteliselt on seal suur heitveebassein, mis on kõrkjaid ja muid taimi täis kasvanud. Kõrval kõrgub ka elektrijaam, kuid sellest ei tule end häirida lasta. Alal on mitmekesine linnustik ning paar head kohta ka lindude lähemalt jälgimiseks.

Taamal paistab elektrijaam:

Kaldail kasvas mõnusalt tihedalt ohakaid ja takjaid, mis pakkusid huvi nii lindudele kui kimalastele:

Pruunselg-põõsalind

Kõrkja-roolind:

Ka vees oli nii üht kui teist sulelist. Ühel madala rohuga kaldal istusime hetkeks maha ja jälgisime pikemalt nii rannal end sugevaid sinikaelparte kui ka vees askeldavat tuttvardiperet.

Grooming:

Sünkroonpardid:

Tuttvart:

Ja karvapallikesed:

Kõrkjate vahel seikles ka noori lauke:

Ka muid pisilinde sattus kaamerasilma ette, nii et pildisaak oli liikide mõttes suhteliselt korralik. Ainult piltide kvaliteet jättis soovida, sest pilvise ilma tõttu pidin ISO kõrgemale kruttima ja müratase muidugi kohe tõusis.

Linavästrik:

Järgmise linnu määratlemisega oli mul tükk tegemist. Laulis julgelt ja reipalt meile suhteliselt lähedal, kuid mingeid erilisi tundemärke nagu poleks.. mis lind on selline ühtlaselt tume igalt poolt?

Suure mõtlemise peale otsustasin, et tegu on noore kuldnokaga. Mu rõõm oli suur, kui linnuhuvilisest kolleeg seda ka kinnitas.
Ja siin ta läheb!

Mõnel päikesepaistelisel varahommikul võiks veel Suomenojale linde kaema minna. Varsti hakkab ka lindude ränne või tegelikult vist kahlajatel on see juba alanud. Kui ainult valgust veel oleks!

Taevaskoja ja Kiidjärve

2011-07-21T16:00:00.000+03:00

Eesti tripi alguses veetsime pisut aega Tallinnas, ent peagi laadisime Citroëni taas kompse täis ja kimasime Lõuna-Eestisse Sõmerpalu lähedale venna suvekoju. Mõtteis mõlkus mul grillimine (muide miks Soomest ei saa selliseid šašlõkiämbreid..?) ning muidugi ülesvõtted Eestimaa loodusest. Ja mõlemat sai ka tehtud!

Grillimisest mul pilte ei ole, küll aga ümbritsevatest põldudest, metsadest ja taevast.
Vili küpseb:

Kuu põllu kohal:

Õhtused värvid:

Ja ritsikaid, neid oli palju! Meeletu siristamine käis teeservas. Suured ponksid lauluritsikad jäid rohukõrte täpsemal vaatlemisel kenasti silma.

Järgmisel päeval tegime väljasõidu ümbruskonda. Aki tahtis Taevaskojas käia ja mul selle vastu muidugi midagi polnud. Kaardilt vaatasin järele, et sealsamas kõrval on ka Kiidjärve matkaradade keskus, kus esmapilgul näis palju põnevat olevat.

Taevaskojas olime minu üllatuseks ainsad välismaa numbrimärgiga parkijad. Mul on hea meel, et siseturism on täies jõus ja peetakse lugu meie looduskaunitest kohtadest, ent siiski, mitte ühtegi välisturisti? Ma ei tea, kas see annab alust arvata, et massiivne osa Eestimaaga tutvujaid jääb ikka veel ainult Raekoja platsile õlut jooma või heal juhul jõuab Pärnu randa. Muidugi võib olla ka nii, et eestlaste arvates kaunid liivapaljandid ja põnevad Viimse Reliikvia tegevuspaigad pole laiema publiku arvates kuigi atraktiivsed. Või siis sattusime lihtsalt valel hetkel numbrimärke uurima :)

Aga tuttavad liivapaljandid, Ahja jõgi ja salapärased allikad ootasid meid ees. Matkaraja läbimisele andis lisavürtsi jääkosklapere - üheksa juba üsna suurt poega ema valvsa pilgu all. Esmalt nägime neid matkaraja alguses oleva kose juures sukeldumas ja triivimas. Valgust oli seal fotosessiooniks vähevõitu, ent meie õnneks otsustas linnupere mööda Ahja jõge meiega "kaasa rännata" - kohtusime nendega nii Emalätte juures kui ka tagasiteel vaiksemas jõekäärus.

Emalätte külm ja maitsetu (ehk teisisõnu hea maitsega - mitte mingit kõrvalmaitset!) vesi:

Ja liivapaljandi proportsioone on näha sellel pildil, tibatillukesed inimesed askeldavad vees ringi:

Jääkoskel Emalätte lähedal suplemas:

Vesi on nii madal ja läbipaistev, et lausa linnu vee all olev nokk on näha:

Ja kerge grooming:

Läbi metsa tagasiteel kohtasime kosklaid veel rahulikult kivil päikest võtmas. Emalind tiirutas lähedal ja jälgis ümbruskonda.

Ühel hetkel kostus ilmselt liigset müra või inimeste hääli ja juba andiski emalind mõne prääksatusega poegadele märku, et nüüd on minek! Rahulikult end sirutades potsatasid pojad ükshaaval kivilt vette, et emale järgneda.

Ja veel viimasedki sirutavad end:

Ja läinud nad ongi:

Aeg oli ka meil lahkuda ja järgmine sihtkoht ette võtta. Kaugele polnud vaja minna, Kiidjärve RMK looduskeskus oli vaid kolme kilomeetri kaugusel. Kuna sealt algab mitmeid matkaradu, läksime looduskeskusse radade kaardi järele. Selle ka saime, ent ma ei tea, kas mina olen nii juhm või olid radade algpunktid tõesti keeruliselt kaardile märgitud, sest üles me neid ei leidnud. Või täpsemalt võttes ei läinud isegi otsima, sest need asetsesid suhteliselt ebatäpsel kaardil lihtsalt suurte numbripallikestena. Õnneks (või nii me sel hetkel arvasime), algas looduskeskusest üle tee kohe üks õpperadadest. Mõtlesime, et võtame vähemalt selle ette ja loodetavasti jõuame sealtkaudu ka Hatiku koprarajale, sest nii lubati raja alguses oleval kaardil. Ütleme kohe ära, et ka seda me ei leidnud. Ilmselt ei jalutanud me piisavalt kaugele, sest metsas algas meeletu sääserünnak, mida üle keha piserdatud OFF mitte üldse tagasi ei hoidnud.

Kuna esialgne "jalutame tempokalt ja tapame need mõned sääsed lihtsalt laksuga ära, mis see ühele tublile metsamatkajale ikka teeb" -plaan vahetus mingil hetkel "issand neid on nii palju ja hammustavad valusasti ja ronivad juustesse ka!" -tegelikkuse vastu, tuli meil ikkagi suhteliselt käbedal sammul metsast väljuda ja tagasi autosse ronida.

Teise suhteliselt samasuguse katse tegime mõni kilomeeter edasi Valgesool. Seal on rabas umbes 1,5 kilomeetrine rada ja raja alguses veel kõrge vaatetorn.

Vaade rabale:

Iseenesest tornis oli tuuline ja mõnus ja rabas ka eriti mutukaid ei olnud. See-eest juhtusime kokku ühe vanamehega, kes uuris meilt, kuidas Eestimaa loodus meeldib ja kritiseeris praegust looduse risustamist. Lõpetuseks küsis, et kas loodame rabas põtra ka näha. Ei lootnud.
Tagasiteel viis rada metsa vahele, kus lisaks sääskedele oli tigedaid sipelgaid! Võib-olla nad muidu polekski tigedad olnud, aga mõned neist ronisid mulle tenniste sisse ja kui ma neid seal kõndides muljusin, siis muidugi hammustasid vastu.

Kuna metsarajad olid end selleks päevaks ammendanud, sõitsime Põlvasse kõhtu täitma. Põlva fast food maitses kohaliku muusikakooli ees pargis päris hea. Päeva lõpuks sõitsime veel Rõugest läbi ja naasime siis ööbimiskohta grillima ja järgmise päeva reisi planeerima.

Eestist tagasi

2011-07-20T09:59:00.000+03:00

Tagasi kodus peale mõnusat nädalat Eestis! Selle aja sisse mahtusid veinitamised ja maailma asjade arutamised sõpradega, grillimised sugulastega, Lõuna-Eesti vaatamisväärsused (Taevaskoja, Kiidjärve, Piusa, Sangaste, Otepää, Põlva, Räpina jne), mõned hetked raamatute lugemiseks, äärmiselt äge Roxette'i kontsert ja muidugi palju pildistamist! Täna mõtlesingi veeta mõnusa koduse päeva, töödelda natuke reisipilte ja toksida blogipostitust. Pisut võiks ka aias kõpitseda ja pesu pesta; ja tegelikult pesumasin juba undabki.

Sooja ilma jagub veel vähemalt puhkuse lõpuni, sellest tahaks ka viimast võtta. Võib-olla veel mõni väljasõit näiteks Porkkalasse? Lähipäevadeks lubatakse ka "troopilisi öid", või nii neid vähemalt soome ajakirjandus kutsub. Tegemist siis ööga, mil temperatuur ei lasku alla 20 kraadi. See oleks päris ideaalne hetk mere ääres päikeseloojangu jälgimiseks.

Raasepori linnus

2011-07-09T18:41:00.000+03:00

Hankost Helsingi poole tagasi sõites otsustasime sisse põigata ka Raasepori linnuse juurde. Kogemata kombel sattusime kohale täpselt kolmeks, mil algas tasuta linnuseekskursioon (või noh, kuidas võtta - linnusesse sissepääsu eest pidi paar euri välja käima), kuhu nii meid kui ka minut varem saabunud paarikest aktiivselt värvati. Miks mitte minna, eriti kui lubati, et tuur pole üleliia pikk, sest giidil on eelmise päeva suveteatri avamispidustustest suur kassiahastus.

Linnuse varemed näevad välja sellised:

Linnus (või vähemalt esialgne variant sellest) ehitati 14. sajandil saarele. Sajandite jooksul on maapind tõusnud ja linnust ümbritsevast mereveest pole tuhkagi järel.

Selline kaljune saar oli kunagi:

Linnuse peamine otstarve oli mitte niiväga sõjaline, vaid kaubanduslik - et lahe lõunapoolel asuvale Revalile mingisugust konkurentsi pakkuda. Aastate jooksul laiendati linnust mõnevõrra ja lisati ka kõrgust, millest giidi sõnade järgi pole enam ülemisi korruseid järel. Ümmarguse torni ehitamiseks oli "välismaalastest" tööjõudu palgatud. Tõenäoliselt olid need sakslased, sest neil olevat sellal olnud linnusearhitektuurist enim kogemust.

Ümmargune torn:

Kuna 16. sajandil kaotas Raasepori oma tähtsust, hüljati linnus u. 1550 ja peale seda seisis see tühjana üle 300 aasta. Kohalik muinsuskaitse võttis siis linnuse oma tiiva alla ja on teostanud mitmeid restaureerimistöid. Kuna keegi täpselt ei tea, milline linnus on tegelikult välja näinud, ei või seda ka täielikult restaureerida.

Pilt linnuse seest:

Giid rääkis huvitavaid jutte linnuse ajaloost, muuhulgas seda, et linnuses pidi olema korralik pruulikoda. Nimelt linnuse sõduritele oli päevane taks kaheksa liitrit õlut ja linnuses töötavatele naistele 6 liitrit. Õlle alkoholisisaldus ei olnud siiski ilmselt tänasega võrreldav.

Raasepori linnusevaremed on koos ekskursiooniga täitsa põnevad, ent ilma lisateabeta jääks külastus tõenäoliselt 5-10 minuti piiresse. Linnuse siseruumidest nimelt ei ole kuigi palju järel ja ka väljastpoolt on tegemist suhteliselt väikese linnusega (st kui võrrelda näiteks Edinburghi või Stirlingi linnustega ;), aga ka näiteks Kuressaare vastava ehitisega). Siiski, iga aasta juulis korraldatakse linnuseõuel keskaegsed päevad ning kohe linnuse kõrval on ka Raasepori suveteater (kus ilmselt on vaid rootsikeelseid etendusi). Praegu netist loen ka seda, et lähedal paikneb 18. sajandi puukirik ja muud huvitavat, nii et sellise mõnuse suvise sihtkohana läheb arvesse küll, kui muidu ka Raasepori suunal liikvel olla.

Lisainfot leiab leheküljelt http://www.raseborg.org/slott/fin/, kust ka suur osa selle postituse tekstist on pärit.

Raamatutest: Audrey Niffeneggeri The Time Traveler's Wife

2011-07-04T22:34:00.000+03:00

Pisut enne puhkuse algust tellisin play.com-ist kaks soovituste ja arvustuste kohaselt eriti head raamatut. Teist, George R.R. Martini A Game of Thronesi pole veel jõudnud alustada, ent pealkirjas mainitud Time Traveler's Wife'i lõpetasin just hetk tagasi.

Ilmselt olid mu ootused raamatu suhtes väga kõrged. Olen internetis suhteliselt tihti selle raamatu arvustuste peale sattunud ja need kõik on olnud suhteliselt kiitvad - kaasahaarav, tundeline raamat. Kaasahaarav - tõesti. Meeleldi lugesin raamatu teksti, milles said kordamööda said sõna peategelased Clare ja Henry. Henry on loomulikult see ajarändur ja Clare tema naine. Idee on huvitav - Henryl on kaasasündinud geneetiline viga, mille tõttu ta ajas edasi-tagasi hüpleb. Ja mitte eriti mõnusalt, vaid nagu Henry ise ütleb "this is going to kill me". Ajas siirdumine tähendab nimelt suvalistesse kohtadesse alasti maandumist ning nõuab suhteliselt häid ellujäämisoskusi, muuhulgas jooksmist, varastamist, lukkude lahtimuukimist, valetamist ja vahel ka peksmist. Aga Henry elus on tema suur armastus Clare, ning üsna tihti tähendab ajas siirdumine ka erinevas vanuses Clare'i juurde minemist. Täpsemalt ei tasu selle ajarändamise üle pead vaevata, sest see ei ole peamine teema. Lihtsalt üks igavesti võimatu asi Clare'i ja Henry suhtes.

Tegemist on siis tegelikult armastusromaaniga. Miskipärast mul oli osaline ettekujutus, et siin on ka sci-fi või fantaasiaga pistmist, aga no see on lihtsalt kõrvalliin. Eriti raamatu lõpus läks pisarakiskujaks lahti ja ausalt öeldes mind see häiris. Et nagu terve hea raamat kirjutatud, aga lõppu on pidanud siis lehekülgede kaupa mingit igatsemise jura panema? Kuidagi nagu ootasin sellest ajarändamisest mingit põnevat püanti. Aga nagu juba öeldud sai, minu oletus raamatu peateema kohta oli alguses vale (kusjuures ei saa aru, miks ma selle peale üldse tulin?) ja tegemist oli ehtsa suhte- ja armastusraamatuga. Nii et sellest tulenes muidugi ka selline lõpp.

Ja kuigi raamat oli kaasahaarav, siis mitte nii kaasahaarav, et ei raatsiks seda käest panna ja midagi muud vahelduseks teha. Teisalt andis raamat ka mõtteainet ja niiöelda teatud perspektiivi - hetked ei ole püsivad ja neid ei saa enam tagasi. Kui just ajaränduri "võimeid" ei ole.

Hanko regatt

2011-07-04T15:24:00.001+03:00

Reedel tegime peale Fiskarsit järjekordse päevatripi lääne poole, suunaks seekord Soome lõunapoolseim linn - Hanko. Varem olime Hangos käinud vaid septembrikuus, mil linn oli absoluutselt hall ja väljasurnud. Sel korral aga olime targemad, valisime külastuspäevaks päikeselise suvepäeva ja kõigele lisaks ka Hanko regati esimese päeva.

Sõiduks kulub Helsingi kandist Hankosse umbes kaks tundi, kestus oleneb muidugi tiba ka stardipunktist. Linnakesse sisenedes on esiteks näha nelja massiivset tuulegeneraatorit ning mitmeid vastutulevaid rekkasid. Hangos on nimelt Soome suuruselt viies sadam ning linnapildi põhjal võiks väita, et ka üpris palju tööstust.

Aga kui räsitud ja väsinud sadama-alast mööda saanud, saabume Hanko kenasse rannaäärsesse kesklinna. Esimesed vaated on künkal asuvale kirikule ja punasele vesitornile (mis küll enam-vähem igast suunast kätte paistab).

Rannapromenaadi mööda jalutades tuleb täielik Pärnu déjà vu - rannapark, männid, puuvillad, liivarand. Vaid mõned kaljunukid annavad märku sellest, et oleme siiski Soomes. Hanko oli 20. sajandi alguses samuti vilgas sanatooriumilinn, kus rikkad venelased suvepuhkust veetsid.

Pisut uuemat sorti ehitis:

Edasi jalutades jõuame Hanko Casino juurde, kus asub muide ka maitsev sushirestoran Hanko Sushi.

Edasi viib teerada rannakaljudele, kus näiteks linnuhuvilised võivad veelinde jälgida (mida me muidugi aktiivselt tegime).

Valgepõsk-lagled janu kustutamas:

Jääkosklaema ees..

.. ja pojad järel

Hahk tibudega:

Naerukajakas

Ja muidugi paistab ka kaljudelt ära veetorn:

Samuti võisime jälgida regatiks valmistumist ja ilmselt treeningsõite. 49er-klassis oli ka üks Eesti osaleja!

Järgmiseks suundusimegi tagasi Regatta-hotelli poole ja täpsemalt võistlusi uurima. Hotell ise on küll hetkel remondis.
Tuul oli rannas tugev ja tundus, et mõnele osalejale ei toonud see head. Mitmed purjekad lihtsalt läksid ümber. Nagu näiteks see (pildil on nad muidugi juba randa ujunud ja purjeka ümber keeranud):

Võistlusest me kahjuks matsu välja ei jaganud. Minuarust võistlejad tiirutasid igaüks oma marsruuti pidi ja ümber erinevate poide.

Peale võistlust rannas:

Järgmised klassid jätkasid võistlust, aga meie otsustasime käia veel vesitorni lähemalt uurimas. Teel künkale märkasin ühes õues äärmiselt nummit punast põrnikat:

Aga vesitorn juba paistiski:

Teatud aegadel pääseb paari euro eest ka torni sisse ja ülesse vaateplatvormile. Miskipärast olime meretuulest juba sedavõrd väsinud, et otsustasime ronimise vahele jätta. Selle asemel suundusime auto juurde, et kodu poole sõita. Minnes mõtlesime Hanko ja Pärnu elanike suhte üle. Mõlemad on nö suvelinnad, ent Pärnus on siiski ühtteist enamat kui pisike rannaäär. Aga tõepoolest elanike arv seletab seda - Pärnus on 44 000 ja Hankos alla 10 000 elaniku. Ikkagi üle neljakordne vahe. Võibolla on Hanko rohkem siiski Haapsaluga võrreldav? Kahjuks ei julge siinkohal eriti jõulisi paralleele tõmmata, sest Haapsalus olen olnud vaid mõnel põgusal visiidil. Üks asi on aga kindel - suvel tasub kindlasti Hangosse sisse põigata!

Koduteel põikasime veel ka Raasepori linnust vaatama, aga sellest juba omaette postituses.

Fiskars

2011-06-30T18:28:00.000+03:00

Pealkirjas ei pea ma silmas mitte neid teatud oranžide käepidemetega kääre, vaid hoopis Fiskarsi küla. Aga enne kui selleni jõuan, pean kõigepealt tõdema, et mul on puhkus! Juba päris mitmendat päeva, alates jaanipäevast. Esialgu läks aeg lihtsalt lebotamise peale, ei tahtnud midagi planeerida ega kohustusi võtta, seda on tööl piisavalt olnud. Aga vaikselt hakkas muidugi nö elu tagasi tulema. Esmaspäeval võtsin ette akende pesu ja ripakile jäänud aiatööd. Öeldakse, et ei ole mõtet puhkusel mingisuguseid suurpuhastusi vms teha, aga mulle lausa meeldis. Officile vastukaaluks on mõnus midagi oma kätega teha ja kohe ka tulemust näha. Kontorirotile ikka kulub pisut füüsilist tööd ära.

Teisipäeval suundusin poodlema (või ostlema, huvitavad sõnad eks :)), tuttavlikumalt shoppama ja allahindlustega tutvuma. Olen tegelikult suhteliselt koba shoppaja, tavaliselt ma midagi mõistlikku aledest ei leia. Ka seekord jäi tulemuseks lihtsalt paar suvetoppi.

Lõpuks jõuangi jutuga pealkirja juurde - ehk siis meie kolmapäeval tehtud väikese retkeni. Sihtkohaks olid Billnäsi ja Fiskarsi ajaloolised külad, kuid esimeses ei toimunud mingisugust aktiivset turismi- või muud tegevust ja meiegi visiit jäi äärmiselt lühikeseks. Tundsime end pooleldi eksinutena ja pooleldi sissetungijatena, kes valel ajal kohale sattunud. Noh, tegelikult Billnäsis on ilmselt ka äärmiselt meeldiv suveürituste ajal.
Aga täpsemalt veel Fiskarsist, tuntud "rauakülast". Alguse sai see juba 17. sajandil, kui sinna jõe äärde valukoda ehitati. Raua ja rauast esemete tootmine sai hoogu sisse ning sealt on tõepoolest ka pärit postituse alguses mainitud tuntud kääridefirma.

Tänapäeval on Fiskars käsitööliste ja kunstnike keskus, aga ka märkimisväärne turismisihtkoht. Ajaloolised ehitised ja miljöö, käsitööliste töökojad, näitused, disainipoed, imearmsad kohvikud - seda kõike võib Fiskarsis vaadata ja kogeda. Täpsemat infot võib leida Fiskars village -kodulehelt.

Meie veetsime Fiskarsis igati meeldiva päeva.

Vaade jõe äärest

Uurisime ehitisi ja loodust, põikasime sisse sepikotta, paberivalmistaja ja klaasipuhuja juurde. Erinevad kohalike kunstnike disaintooteid pakkuvad poekesed olid samuti huvitavad, eriti ideede mõttes - seal on alati midagi erilist, armast või kummalist esile pandud.

Keraamikaahi

Sama ehitis - endine veski - mitmest suunast pildistatuna:

Jalutamise ja uurimise vahepeal tegime kohvi- ja koogipausi šokolaadikohvikus Petris Chocolate Room. Täielik idüll! Istusin puude jahedas varjus, vanaaegse hõnguga laua ääres, mugisin mudcake'i vahukoorega ja rüüpasin lattet peale.

Ka loodusehuvilise jaoks on Fiskars põnev kant. Seal on muuhulgas loodusrada, kus võib tutvuda 27 erineva puuliigiga. Meie sattusime paraku ainult esimest, harilikku leppa nägema. Igasuguseid veelinde ja putukaid sagis seal ka ringi, mõned pildid neistki.

Pääsusaba

Igatahes soovitan kõigil soojalt Fiskarsit külastada. Mõnus suvine sihtkoht, kus paar-kolm tunnikest märkamatult möödub. Helsingist on sinna umbes sada kilomeetrit; ja Fiskars asub Raaseporis Karjaa lähedal.

Amsterdam - vaated kõrgustest ja jalutuskäik linnas

2011-06-19T11:59:00.000+03:00

Oma viimast õhtut Amsterdamis mõtlesime tähistada Dami väljakul oleva tivoli vaaterattasõiduga. Karusell ise oli juba mitu korda pildile jäänud, aga nüüd plaanisime pisut teist vaatenurka kasutada.

Siit see algab!

Ilm oli ilus ja õhtupäike kuldne - ja muidugi pildistamise mõttes soodne valgus.
Tõusime kõrgemale ja meie kõrval oli ka üks suhteliselt jube karussell :)

Amsterdami katused, esimesel pildil esiplaanil kuningaloss.

Jäin sõidu ja vaadetega väga rahule. Kuigi esialgu linna tulles imestasin konservatiivselt, miks ajaloohõngulisel Dami väljakul peab selliseid kommertsatraktsioone olema, siis pärast karussellisõitu olin juba teist meelt.

Õhtust sõime sel päeval kanali ääres istudes ja jalgu kõlgutades - hankisime kondiitriärist maitsvad täidetud sandwichid ja veepudelid ja vahtisime möödujaid. Kuigi ma üldiselt restoranitoidust ära ei ütle, siis vahel on meeldiv ka midagi muud proovida. Eriti kuna Amsterdami saiapoekesed ja kondiitriärid oma rikkaliku valikuga igaüht neelatama pistsid.

Järgmisel päeval pakkisime kohvrid ja jätsime need päevaks hotelli pakihoidu. Meie lend väljus alles õhtul, nii et võisime veel terve päeva linna uurida. Kõigepealt jalutasime piki Kalverstraati Begijnhofi. Tegemist on salapärase siseõuega, mille ajalugu ulatub keskajani. Majade omanikud on alati olnud naised ja tegemist on olnud niiöelda kloostrisarnase varjupaigaga - vaid selle vahega, et elanikud polnud nunnad, neil oli rohkem vabadusi ja alati võimalus Begijnhofist lahkuda. Siiani on majad eraomanduses ja neis elavad vaid naised. Turistidel on võimalik nende sisehoovi külastada iga päev 9-17, kuid peale seda väravad suletakse ning elanikud võivad rahulikult oma elu edasi elada. Hoovis paluti privaatsuse säilitamiseks mitte pildistada ja loomulikult nii ka tegime. Ent interneti avarustest võib leida hoovi kodulehe, kus on piisavalt pilte üleval.

Edasise päeva saatsime mööda kanalite ääres jalutades - kuidas siis muidu. Põikasime sisse kirikutesse ja suveniiripoodidesse, uurisime Singeli lilleturgu ja nautisime Jordaani kanalite rahu.

Singeli lilleturg:

Jõulupood, ükski turismi sihtkoht selleta ju hakkama ei saa:

Kanaliäärsed jalakad ja nende lendavad viljad:

Muide kanalikruiisil selgus üks huvitav fakt - jalakaid istutatakse kanalite äärde seetõttu, et nende juured kasvavad otse allapoole, mitte kõrvale. Mõistlik valik.

Zuiderkerki torn:

De Waag:

Hetk puhkust jalgadele kanali ääres istudes - ja jälle need jalakad "sajavad"

Mitte kõik jalgrattad pole Amsterdamis enam sõidukõlbulikud:

Sint Nicolaaskerk raudteejaama lähedal:

Jordaan:

Selle hooaja trendid:

Cave canem ehk beware of the dog :)

Westerkerki torn:

Ja lõpetuseks:

Viimase päeva piltidest linnas tuli selline segane album - kõrvuti on nii uut kui vana, loodust kui ka arhitektuuri, kirikud ja graffiti. Aga mulle tundub, et selline ongi Amsterdam, kus kõrvuti eksisteerivad vastandid ja lastega pered söövad rõõmsalt tänavakohvikus punaste laternatega vaateakende kõrval.

Ajaoptimist

2011-06-14T21:46:00.000+03:00

Kas teate, mis või kes on ajaoptimist? Mina näiteks olen.

Ajaoptimist on inimene, kes kujutab ette, et jõuab päevas teha viis asja, aga tegelikult on reaalsusest kaugel - ehk siis saab valmis vaid üks või kaks tööd. Graafik oleks realistlik võibolla siis, kui ajaoptimist võiks istuda suletud kabiinis ja omaette tööd teha. Aga nagu me kõik teame, on tööl kolleegid, kliendid, kohtumised ja koosolekud, mis kõik aega söövad.

Niimoodi kirjutatakse Talouselämäs - ühes soome ajakirjas. Artiklit soovitas mulle emapuhkusel olev hea kolleeg, kes isegi kodus lapsega tegeledes näeb endas ajaoptimisti omadusi. Teisisõnu, ajaoptimism ei piirdu alati ainult tööga.

Ajaoptimistil on tööde kuhjudes kolm varianti - tööd hilinevad; optimist teeb pikki päevi või siis kurnab kolleege, paludes neil osa töödest ära teha ja kannab oma stressi niimoodi teistele ka edasi. Mul on tõeliselt piinlik oma tiimikaaslaste ees, aga nii ta paraku läheb, nemad peavad vahel minu võimatute graafikute osas viimasel hetkel aitama. Samas see toimib ka teistpidi - see aitab teisi, kel just kõige hullem koormus pole. Ja tööde delegeerimine ja võrdne jagamine on tegelikult igati mõistlik.

Aga kõigele lisaks oletab ajaoptimist, et ka kõik teised saavad töödega ilgelt kiirelt hakkama (millega ajaoptimist tegelikult reaalsuses poleks võibolla ise ka hakkama saanud..).

Nüüd kui mul on puhkuseni veel ainult seitse päeva järel, ei jõua ma enne suve eriti enam ajarealismi harjutada. Aga luban endale kaks asja - esiteks täidan oma viimaste tööpäevade üksikud vabad kohad kalendris broneeringuga "tööaeg", et keegi mulle enam ühtegi koosolekut ei lajataks; ja teiseks, sügisel hakkan uue hooga oma ajaoptimismi vähendama.

Amsterdam - kanalikruiis ja Vondelpark

2011-06-05T22:48:00.000+03:00

Võiks nüüd tasapisi Amsterdami postitustega ühele poole saada, eriti kuna reisist on juba üle kuu aja möödas.
Laupäeva olime veetnud Keukenhofis (millest ka kolm viimast reisipostitust), pühapäeval aga plaanisime Amsterdami ennast lähemalt uurida. Üks hea viis seda teha on soetada ühepäevane hop-on-hop-off kanalikruiisi pilet. Jalutasimegi kohe hommikul Dami väljakult üsna Anne Franki maja lähedale Prinsengrachtile, kust hankisime Canalbusi piletid. Sihtisime rohelise liini peale, mis meid Rijksmuseumi ette viis.

Hommikune kuningapalee

Siin me olime..

Magna Plaza - ehitis kuningalossi taga, endine postkontor, nüüd ostukeskus

Kanaliäärne

Kruiisil muide saime kuulda ka huvitavaid infopalukesi - näiteks selgus Amsterdami viltuste majade mõistatus. Kui te kunagi püüate kanali ääres võetud piltidel perspektiivi korrigeerida, siis see on täiesti võimatu - iga maja on omas suunas viltu. Põhjus olevat see, et majade fassaadid on ettepoole kaldu ehitatud, et majad suuremad paistaks.

Westerkerki torn

Kohalikud kaunistasid vahel oma jalgrattaid kunstlilledega

Kasse võis linnas päris palju näha. Mitte hulkumas, vaid akendest ja ustest välja piilumas. Ühel hommikul oli ka hotelli söögisaalis kass, ilmselt köögi põliselukas.

Muuseumiväljakul oli juba meeletult turiste - nii Rijksmuseumi kui ka Van Goghi muuseumisse olid lausa järjekorrad. Eelmisel Amsterdami reisil sai neist viimast ka külastatud ja mulle jäi sellest väga hea mulje. Seekord aga otsustasime ilusa ilma puhul pigem värskes õhus aega veeta ja suundusime Vondelparki poole. See on muide üks lahmakas park, mille suurust ei tasu alahinnata. Pargis on mitmeid veesilmi, puusalusid, jalgratta- ja jooksuradu, muruplatse ja ka inimesi seda kõike nautimas. Mulle jättis siiski kõige võimsama mulje pargi loodus - igasuguseid linde tatsas ja lendas seal julgelt ringi!

Vondelpargi sissekäigu juures

Kõigepealt vuhises parki jalutades üle meie peade midagi rohelist ja pika sabaga, mis muidugi lähemal uurimisel papagoiks osutus. Neid helerohelisi linde oli pargis kohe hulgi, tiirutasid kõik lennates ringi ja peitusid kavalasti oma kaitsevärvusega puude okstele lehtede vahele. Järgmiseks silmasime teisel pool veesilma ehtsat hallhaigrut. Jalutas teine rahulikult kaldal ja piidles inimesi, keda oli muruplatsidel ikka korralikult - kes päikest võtmas, kes piknikul. Peagi lendas hallhaigru juurde ka kaaslane, ja juba vuhisesid nad lennates meist lausa paari meetri kauguselt mööda. Uskumatu, millised inimestega harjunud linnud. Haigruid lendas pargis lausa mitmeid, sellele lisaks tatsas ringi musta silmaümbrusega vaaraohanesid, laukasid, toonekurgi ja muid linnukesi. Isegi kormoranid olid pargis, mina olin neid esialgu merelindudeks pidanud, aga ju siis ka tiigid kõlbavad..?

Vaaraohani

Ilmselt emane (või noorem) isend, peas ei ole musta jutti

Tibukesed!

Kormoran, kes üritas ilmselt teisel oksal istuvale emasele häälitsedes muljet avaldada

Istub nagu topis

Polly wants a cracker!

Lindude kortermaja?

Tait ehk tiigikana

Pargis oli ka mõnusaid kohvikuid, kus oli mugav jalga puhata ja nõnda veetsimegi Vondelpargis julgelt pool päeva. Pärast jalutasime taas Canalbusi peale ja lasime end raudteejaama kanti sõidutada. Centraalist kõmpisime alla Zeedijki peale, kust igasugu etnilisi söögipaiku leida võib. Nii käisime meiegi paar korda pisikeses jaapani kiirtoidukohas nuudleid ja sushit vitsutamas. Söögikohtade hinnad olid muidu üsna samasugused kui Soomes, aga see väike aasia-jaapani koht oli suhteliselt soodukas.

Vaateid kanalikruiisilt:

Ja tänavatelt:

Kanepitemaatika.. sellest ei pääsenud kesklinnas ei üle ega ümber

Enne päeva õhtusse veeremist suundusime veel ühele Canalbusi tuurile - et ikka päevapiletist viimast välja võtta. Hop-on-hop-off marsruudid olid erinevad, minu mäletamist järgi oli erinevaid kanaleid pidi kulgevaid retki umbes 5 erinevat ja nii võtsimegi neist nüüd ette oranzi liini, mis viis esialgu merelahe suunas, kus oli nii uudisehitisi, teaduskeskus Nemo, meresõidumuuseum ja uus kontserdimaja.

Pooleli olev uudisehitis

Meremuuseum

Nemo

Majad - paistavad vähem või rohkem viltused

Kahjuks oli päeva viimasel sõidul olev paat niivõrd rahvast täis, et pildistamisest ei tulnud eriti midagi välja. Oli nö kuum ja halb, ja üritasin oma teksadega võimalikult vähe pingi külge kleepuda. Viimaks suundus Canalbus tagasi kanalitesse ja peagi saimegi taas hotelli poole jalutada. Õhtu lõpuks külastasime veel Dami väljakul olnud tivolit, aga sellest veel järgmises, viimases postituses.

Kassivideod

2011-05-29T21:36:00.000+03:00

Kas olete millalgi interneti suurtes avarustes näinud videoid Maru-nimelisest kassist? Kui mitte, siis siin paar stiilinäidet:

Marule meeldivad eriti pappkastid. Graatsilisi hüppeid võib imetleda siit:

Noh, kui ma nüüd olen alustuseks näidanud maailmaklassi kassivideoid, siis peale neid on muidugi mõistlik demonstreerida omi amatöörpusserdisi. Kus mitte midagi erilist ei toimu. Lubage esitleda, Laku ja mänguasi:

Maikuu müttamised

2011-05-29T18:32:00.000+03:00

Viimasest postitusest on lausa kaks nädalat mööda vuhisenud ja vahepeal ka aastajagu vanust juurde tulnud. Mingisugust suurt tähistamist ei olnud, eks järgmisel aastal peab seda kompenseerima. Kingituseks sain muide smoothie-retseptiraamatu, kus on nii lihtsaid (banaanid + piim ja valmis) kui ka keerulisemaid juhiseid. Varsti hakkan neid kõiki proovima!

Maikuus on tööalaselt olnud räigelt kiire, nagu ka alati varasematel aastatel. Seda olen kompenseerinud totaalse laisklemisega nädalavahetustel. Ei mingit planeerimist ega kohustusi, ainult täielik lebotamine. Ja mõned huvitavad ettevõtmised. Eile näiteks käisime Hämeenlinnas (u 100km Helsingist põhja poole, enne Tamperet) stand-up-komöödiafestivalil üht esitust vaatamas. Neljast esinejast üks oli kehv ja kolm suhteliselt head. Üks esinejatest oskas publiku seast hõigatud kommentaare nii hästi ära kasutada, et tekkis täiesti hulle situatsioonikomöödia stseene, mille peale naerdes pisarad täiesti voolasid. Üks esinejatest oli soomerootslane - ja muidugi kasutas esituses ära sellega seonduvaid stereotüüpe; ning Briti saartelt pärit mustanahaline koomik rääkis lausa ühe Nelson Mandela sketsi. Publik oli minuarust isegi hämmeldunud, et kas tõesti tohib selliste asjade üle nalja visata. Noh, valge mees poleks tohtinud..

Eelmisel nädalavahetusel see-eest proovisime uut harrastust. Geopeitus on selline asi, mille kohta ma aeg-ajalt internetis olen lugenud, aga ise pole siiski teoks teinud. Sama asja oli ka Aki minu teadmata millalgi uurinud ja ühel päeval käis välja, et peaks äkki mõne geoaarde välja otsima. Mõeldud-tehtud!
Kui telefonis on GPS, siis pole ka mingisuguseid erilisi lisavidinaid vaja - aarde koordinaadid saab teatud applicationi abil telefoni laadida ja siis mobiili kompassina kasutada. Muidugi päris huupi pole mõtet otsima minna - geocaching.com -leheküljel on kõik Soome geoaarded olemas ja kaardil nähtavad (Eesti omad on ilmselt enamus geopeitus.ee -lehel).

Vaatasime ka meie lähiümbruses asuvad mõned aarded välja ja läksime mobiilid näpus neid uurima. Peamine on ka see, et keegi kõrvalseisja sind geoaaret leidmas ei näeks. Meie õnneks olid esimesed aarded suhteliselt rahulikes kohtades, sörkijaid või koerapissitajaid polnud näha. Kõigepealt ei osanud otsidagi, sest kuigi ma teadsin, et "aare" on tavaliselt mingisugune plastpurk, kus sees logiraamat ja pliiats, siis tegelikult on need muidugi suhteliselt hästi ära peidetud ja leidmiseks pead vahtima kas kivide alla, üles puude okste vahele või mistahes muusse peidupaika. Esialgu ongi meil nüüd kirjas neli aaret, minuarust esimese paari päeva kohta üsna hea. Ja kui ilm tiba paremaks läheb, siis tuleb juba järgmiseid otsima minna! Igatahes päris huvitav harrastus, saab märkamatult palju jalutatud ja erilisi paiku nähtud (aarded peidetakse üldiselt alati mingis mõttes huvitavatesse kohtadesse) ning muidugi ka leidmisrõõmu kogetud.

Keukenhofi orhideed

2011-05-15T22:27:00.000+03:00

Võin praegu täiesti kindlalt väita, et mitu miljonit soomlast on tardunud teleekraanide ette Suurt Mängu jälgima. Soome vs. Rootsi, jäähoki MM-finaal. Aki istub siinsamas kõrval diivanil, puhiseb ja ohkab vahetevahel, sest pulss on suurest ärevusest nii kõrgel :)

Niisiin ma leidsin, et see on mulle sobilik hetk järjekordseid Keukenhofi pilte töödelda ja blogipostitust nikerdada. Tulbiväljakuid olen juba kirjeldanud, samuti röövlindude showd. Kuid ka see ei olnud veel kõik - pargis oli ka mõningaid paviljone, kus sai veel eksootilisemaid lilli näha. Neist Beatrixi paviljonis oli orhideede väljapanek, millest see postitus ka räägib. Või pigem on rääkimise asemel ikkagi pildid, sest juba vanarahvas teadis, et üks pilt (või kümme..) ütleb rohkem kui tuhat sõna.

Siin nad on, Keukenhofi orhideed:

>

Ja nüüd vast pean minagi mängu vaatama hakkama ja Soome poolt pöialt hoidma, sest seis on ikka veel 0:0!

Röövlindude show Keukenhofis

2011-05-08T23:09:00.000+03:00

Nagu Keukenhofi tulbipostituses mainisin, ei piirdunud pargi võlu mitte ainult lilledega. Sattusime õnnelikul kombel Keukenhofi sellisel nädalavahetusel, mil korraldati külastajatele väikest sorti röövlindude etendus. Loomulikult sai kohe kaamerale pikem objektiiv vahetatud ja publiku sekka linde ootama jäädud.

Kõigepealt lasti publiku ette muruplatsile pisike kakk. Või noh, võib-olla välimuselt väike, aga hingelt suur.

Tüüp passis natuke keset muru ja siis äkki lendas vuhh! minu ees istuva mehe sülle. Oleks eriti hea pildi saanud, kui ainult seda nööri seal poleks olnud..

Show iseenesest seisnes selles, et väljavalitud publiku seast said kätte nahkkinda ja linnud lendasidki siis kindalt kindale ning said koolitajalt tasuks ilmselt mingit maitsvat liha.

Järgmiseks esines selline jooksev lind:

Lippas mööda muruplatsi ringi nagu Peemot, natuke vänderdades. Internetis guugeldamise tulemusel võin öelda, et lindu kutsutakse põhja-tuttkarakaaraks. Päeva fakt.

Kolmandaks linnuks oli ilmselt rabapistrik. Nägi natuke vihane välja, aga mitte kaugeltki nii vihane kui järgmised isendid!

Linnud läksid aga suuremaks ja suuremaks. Järgmine oli kassikakk, väga vihase ilmega! Muide koolitajamehel oli koguaeg üks silm kinni. Pidin lausa kodus piltide pealt järgi vaatama ja silm ei ole kordagi lahti. See pani mind kahtlema, et kas mõni tibuke on äkki küünega virutanud..?

Naisterahvas oli tiba ehmunud, kui lind tiivad välja sirutas:

Viimasena pidi välja toodama kõige suurim lind, aga enne seda saime näha veel huvitavat ussitapjat. Päeva teine fakt - linnu nimi on tuttserieema.

Looduses pidavat siis tõepoolest osavalt ussidel kaela kahekorra keerama, mida ka mingisuguse kummimaoga meile demonstreeriti:

Show viimane lind oli valgepea-merikotkas ehk bald eagle, Ameerika rahvuslind. Etenduses esinenud isendil küll valget pead ei olnud, ilmselt oli tegemist veel noore linnuga.

Tüüp oli muide suur! Ja märkimisväärse nokaga, ei tahaks sellisele väga ette jääda.
Lennates võimas, maal natuke kohmakas:

Ja tasuks toores liha:

Sellised nad olid - röövlinnud. Kuigi taltsad, siiski suhteliselt ähvardava väljanägemisega. Ilmselt ainukordne kogemus neid võimsaid linde oma silmaga nii lähedalt näha, ilme et mingit võret või muud vahel oleks. Võimas!

Loetud ja lugemata

2011-05-07T22:36:00.000+03:00

Jaanuaris võtsin suure innuga ette plaani, et loen oma pooleliolevad raamatud läbi. Nimekiri nägi siis välja selline:

1. Jeremy Clarkson - Driven to Distraction. Oli pooleli, nüüd on juba ammu loetud. Meeldiv ja naljakas lugemine, eriti hästi sobib autohuvilistele.

2. Richard Dawkins - The Greatest Show on Earth: The Evidence for Evolution. Oli pooleli ja pole ühtegi lehekülge edenenud.

3. Iain Banks - Transition. Oli pooleli, nüüd loetud. Algas aeglaselt, aga tempo tõusis, mida rohkem loetud sai. Kuulub ilmselt sci-fi-kategooriasse või midagi taolist. Ütleme nii, et raamat oli hea, aga olen Banksilt ka palju paremaid teoseid lugenud. Võib-olla oli viga ka inglisekeelses tekstis, tundus, et vahepeal ma ei saanud üldse pihta, mis toimub ja miks.

4. Terry Pratchett - Nähtamatud akadeemikud. Polnud alustatud, nüüd aga olen läbi lugenud. Pratchett tuntud headuses. Raamatu alguses tundub, et johhaidii, jälle need samad vanad Pratchetti naljad, aga kui storyline hoo sisse sai, siis ei tahtnud raamatut käest lastagi.

5. Eesti rahva ennemuistsed jutud. Oli pooleli ja on seda jätkuvalt.

6. Alexandre Dumas - Punainen Sfinksi. Pole alustatud.

7. Aleksander Turovski - Loomalood. Pole alustatud.

8. John Berendt - Langevate inglite linn. Jätkuvalt pooleli.

Vahepeal olen aga nimekirja lisanud uued kandidaadid:

9. Ian McEwan - Solar. Schipholi lennuväljalt kaasa haaratud raamat reisiigavuse peletamiseks. Ja seda see raamat tõesti tegi! Tõeline huumoriromaan ja põnev süzee. Erinevalt Pratchettist, kes viskab nalja nö palju ja tihedalt, kasutades näiteks huvitavaid keeleväljendeid, seisneb McEwani huumor pikkades satiirilistes kirjeldustes, mida lugedes pidin vahel lausa hirnumist tagasi hoidma. Pole veel päris lõpuni jõudnud, aga teen seda kindlasti asap. Raamat muide räägib suhteliselt õnnetusehunnikust professorist, kes üritab nii iseenda kui oma naissuhetega hakkama saada ja samal ajal maailma päästvat uut tehnolooiat edendada. Soovitan.

10. Minu Eesti 2. Läbi loetud. Läks käbedalt, aga võib-olla lugesin selle liigagi kiirelt läbi, sest sisust ei mäleta palju midagi. Külmad ööd Kalamajas, ameeriklastest vanemate kergekoeline hukkamõist (või mõistmatus?) autori otsuse suhtes Eestisse jääda, nö elu mõtte otsingud. Tegelikult jäi mulle raamatust positiivne mulje, parem kui esimesest osast. Ja mäletan ka seda, et lubasin endale raamatu veel teist korda kätte võtta ja seda mõttega lugeda.

11. Roy Strider - Himaalaja jutud. Pole alustatud.

Lisaks hankis Aki samuti Schipholist mingisuguse uue Dan Browni raamatu, millele võiksin ka millalgi pilgu peale visata. Ja kui keegi oskab midagi muud head soovitada (mitte midagi masendavat paluks), siis laske käia. Huumor, fantaasia, chick-lit on teretulnud. Ajude väänamine a la Kafka mitte.
Lähengi vast hetkel McEwani Solarit lõpuni lugema, telekast tuleb mingisugune jäähoki (jälle!) ja ma selle mänguga eriti hingelähedust ei tunne.

Keukenhofi tulbid

2011-05-07T21:55:00.000+03:00

Keukenhofiga on selline lugu, et mul on sellelt päevalt miljon pilti ja mu kriitikasilm on kehv, ehk teisisõnu ma ei oska kuigi paljudest võtetest loobuda. Sellepärast tuleb postitus kolmes osas. Kõigepealt pargist üldiselt (sisaldab massiliselt tulbipilte), siis teiseks kaadrid pargis toimunud röövlindude show'st ja kolmandaks Keukenhofi orhideemaja parimad isendid.

Keukenhofist kõigepealt üldisemalt, tegemist on Hollandis Lisse lähedal asuva megasuure pargiga, Wikipeedia järgi lausa maailma suurima lillepargiga. Veel fakte: maad on seal 32 hektarit, iga aasta istutatakse käsitsi 7 miljonit lillesibulat, tulpe on sada eri liiki ja park on avatud vaid kaks kuud (märtsi lõpust mai lõpuni). Keukenhof oli tegelikult ka peamine põhjus, miks üldse Amsterdami suundusime.

Liikvele läksime laupäeva hommikul varakult. Dami väljak oli turistimassidest veel tühi ja meeletult prügine.

Pidime suunduma tagasi Schipholi lennuväljale, kust läksid bussid Keukenhofi. Teel rongijaama oli juba Keukenhofi reklaame näha:

Peagi olime hommikujaheduses Amsterdami Centraalis ja istusime lausa juba kiirrongis, mis meid kohale oleks pidanud viima, aga mingisuguste raudteetööde tõttu umbes pooled rongid ei liikunudki kuhugi või tegid seda graafikust tükk maad hiljem. Meiegi vahetasime rongi lausa kolm korda, enne kui üks neist liikuma hakkas. Schipholis polnud enam probleemi, sealt läksid bussid Keukenhofi suunas 8x tunnis, nii et istu ainult peale. Umbes pooletunnise sõidu järel olime kohal, olles teel möödunud nii mõnestki värvikirevast tulbipõllust.

Pargis ootasid meid ees muidugi tulbid - mitut värvi ja sorti ja mitmel eri viisil istutatud.

Pargi kõrval olid tulbipõllud:

Kuna kõiki Keukenhofi pilte ei ole võimalik (või vähemalt mitte mõistlik) blogipostitusse lükata, siis tegin neist Flickrisse eraldi albumi. Sadakond värvikirevat pilti leiab siit.

Päev möödus Keukenhofis üsna kiirelt, jalutasime piki lõputuid jalgteid ja jõudsime aina uute tulbirivide juurde. Vahepeal puhkasime, tankisime vett, värsket apelsinimahla või kohalikke võileibu (kukkel, mille vahele korralikult praetud sinki ja sinepit topitud) mugides. Jalad huugasid, aga kaamera muudkui laulis. Kui lõpuks hakkasid kõik tulbikompositsioonid üsna ühetaolistena välja paistma, otsustasime tagasi Amsterdami liikuda. Vahepeatuses Schipholis olime lausa sunnitud Starbucksi maha istuma ja suured kohvid ja muffinsid konsumeerima. Nende jõul jõudsime tagasi hotelli ja jäime koheselt paariks tunniks magama. Aga kuna teen veel paar postitust Keukenhofi päevast, siis ei hakka ka siinkohal reisiteemadel edasi ruttama. Järgmiseks tuleb Keukenhofi röövlinnuetendus, kohe kui pildid saavad töödeldud ...

Amsterdam, esimene päev

2011-04-30T09:56:00.000+03:00

Maandusime Schipholi lennuväljale umbes poole üheteist paiku hommikul. Kohver käes, suundusime Amsterdami poole viivasse rongi. Kuna ka paar muud inimest oli mõelnud lihavõtteid Hollandis veeta (näiteks alati meeldivad Briti turistid..), siis oli rong inimesi puupüsti täis topitud. Samasugune masside liikumine tabas meid ka kesklinnas, kohe rongist maha astudes. Eelmisest Amsterdami reisist (umbes 7 aastat tagasi, kui õigesti arvutasin) oli mulle meelde jäänud rahulik ja sümpaatne linn - arvamus, mis Amsterdam Centraali ees peaaegu murenema hakkas. Kohad, kus viimati oli olnud tühja ruumi ja õhku, olid täis ehitustöömaid, inimesi, tsirkust ja leiba. Viimase suhtes ma päris ei valetagi, sest Dami väljakul oli tõepoolest Tivoli püsti.

Manööverdasime läbi inimrüsina oma kompsudega hotelli, mis asus muide väga keskses kohas, äsjanimetatud Dami väljaku vahetus läheduses. Kohe oli ka selge, et ilma suhtes pretensioone esitama ei pea - päike kuumutas ja sooja oligi lausa 25 kraadi ringis. Millegipärast koosnes meie reisivarustus muidugi ainult pikkadest pükstest ja kinnistest kingadest. Me ei lasknud end sellest väga häirida ja läksime linnale esimest tiiru tegema.

Esimese päeva pildisadu on võrdlemisi tagasihoidlik, ilmselt ei osanud läbi inimmasside häid vaatenurki võtta. Endale tundub, et viimastel päevadel sain märgatavalt paremaid võtteid. Aga siin mõned klõpsud päevast.

Kanalid, sillad ja viltused majad:

Kanalites olid endale elu- ja pesapaiga leidnud nii mõnedki linnud:

Jalutasime kõigepealt Rembrandti väljakule ja sealt Amsteli äärde. Amsteli jõgi on ainus looduslik veekogu Amsterdamis ja selle järgi on ka linn oma nime saanud.

Amsteli ääres:

Vaateid jõeäärsetelt kõrvatänavatelt:

Jalutasime piki Amsteli edasi ja peagi võtsime suuna Rijksmuseumi ja Vondelparki suunas. Esimesel päeval oli siiski plaanis need vahele jätta ja pigem niisama linnas jalutada. Niisiis pöördusime peagi kesklinna suunas tagasi ja kondasime kanalite ääres ringi.

Kassiaken:

Kasse muide oli linnas üldse hulgi. Kondasid rahulikult näiteks söögikohtades ringi, ka meie hotelli hommikusöögil lippas laudade vahel üks kiisu.

Kanalielanikud:

Lambamaja:

Päev sõudis aga vahepealsete söögi- ja kohvipauside toel jõudsasti õhtusse ja valmistusime vaimselt juba järgmiseks päevaks. Sest kui kujutate ette - ees ootab Keukenhof, Hollandi kuulus tulbipark ja sinna on minemas kaks kaameratega varustatud fotoharrastajat - siis võib see tähendada ainult sadu pilte ja äärmiselt väsinud jalgu. Ning pean lisama, hetkel ka äärmiselt raskeid valikuid, milliseid pilte alles jätta, milliseid blogis näidata jne. Loodan, et õhtul on veel jõudu ja kindlameelsust neid valikuid teha, nüüd aga ootab ees üks korralik aiatööpäev.

Tagasi

2011-04-27T20:03:00.000+03:00

Lihavõtete ajal veetsime neli ilusat päeva Amsterdamis. Ilm oli super, iga päev kuskil 25 kraadi kandis sooja ja päikest. Tulbihooaeg oli käimas ja nendest on mul mitte vähe pilte, kuna käisime spetsiaalselt Keukenhofis lillede ilu imetlemas. Üldse istun hetkel umbes tuhande pildi otsas ja üritan mingist otsast nende käsitlemist alustada.

Tööl on muidu jälle palju uusi nägusid alustanud, mis toob ikka sellist mõnusat värskendust. Aga seekord on üks uutest töötajatest lausa kaasmaalane, mis on muidugi eriti vahva kokkusattumus. Võimaldab jälle igapäevast eesti keele praktiseerimist.

Aga nüüd siiski pikema jututa piltide kallale - ja kui neid pisut valmis saan vaadatud, siis tuleb ka täpsemat reisikirjeldust.

Kured tulnud, head ilmad?

2011-04-10T23:01:00.000+03:00

Üks asi on kindel - kevad on käes. Lumi sulab, päikest piisab ja rändlinnud hakkavad saabuma. Õues säksutavad musträstad juba nii reipalt, et varsti võib ilmselt jälle panipaika nende pesa oodata.

Laupäeval võtsime taas ette retke Porkkalanniemi suunas. Teel nägime põllul mingisuguseid halle tompe, mida mõned huvilised juba tee äärest läbi binokli uurisid. Peatasime samuti auto kinni ja läbi kaamerasilma tompe uurides tuli välja, et tegemist on sookurgedega! Ausalt, ma pole kunagi varem päris oma silmaga sookurgesid näinud.

Mere äärde jõudmine oli sel korral juba tiba mugavam, ei pidanud igal teisel sammul läbi lume vajuma. Lund, lörtsi ja vett oli küll piisavalt, aga ennatlikult olin muidugi kummikud jalga tõmmanud ja probleemi polnud. Tegelikult korra vajusin küll puusani lumme, kuna ei aimanud, et mu all on lund täis sügav kaljulõhe..

Ja meri oli jääst vaba! Mingisuguseid jäätükikesi ujus ranna ääres veel ringi, aga kaugemal oli ainult sügavsinist vett. Ja suur hahaparv, mis kahjuks oli otsustanud nii kaugel meres loksuda, et neist mõistlikku pilti ei saanud.

>

Pisike sinitihane see-eest poseeris rõõmsalt.

Pildile jäi ka üks hoogne kajakas ja ...hunt!

Talisport

2011-03-27T13:15:00.000+03:00

Blogindus on viimasel ajal pisut tagaplaanile jäänud. Mitte et tööl väga hullumaja oleks, tegelikult on möödunud paar nädalat olnud lausa suhteliselt rahulikud. Meie tiimis alustas ka eelmisel nädalal uus inimene, kellest on kindlasti äärmiselt palju kasu.

Sellest hoolimata on kevadpäikese tulek mõjunud mulle pigem väsitavalt, umbes nagu viimased talveune riismed oleks nüüd kogu oma järelejäänud jõu kokku võtnud ja rünnakule asunud. Sel nädalal olengi ööpäevast vähemalt kaheksa tundi magamisele kulutanud ja vaikselt hakkab tunduma, et see on aidanud. Ka meie reedene üritus, millest kohe täpsemalt räägin, mõjus vaimselt värskendavalt. Füüsilise poole pealt oli üsna väsitav :)

Veetsime firmaga päeva ja öö Haikko mõisas, osaliselt tööasjadele keskendudes, aga ka mõnusalt koos aega veetes. Pärastlõunal oli kavas kalapüük merejääl. See võiks olla suhteliselt zen hobi - istud jääl, kõigutad õnge ja naudid vaikust ja rahu - kui nii paganama külm ei oleks olnud. Sõrmed olid mul nii kohmetuks jäätunud, et ussi konksu otsa saamine kestis paar minutit. Mille jooksul muidugi sõrmed jäätusid veelgi enam. Ühe kala sain siiski peaaegu kätte (ja see on tõsi, mitte mingi kalamehejutt), aga kuna mu kalapüügitehnika pole eriti vilunud, siis lipsas ta viimasel hetkel jääauku tagasi. Lõpuks tõdesin, et õngega jääl lõdisemine pole ikkagi minu lemmiktegevus ja siirdusin lõkke äärde sõrmi üles sulatama.

Aga päeva parim osa oli veel ees! Pesueht räätsamatk mõisa lähiümbruses. Räätsad olid päris professionaalsed, korralike teradega. Nendega sai võimatutest tõusudest üles mindud ja alla tuldud, ilma mingi libisemise või vajumiseta. Võimas! Mulle muidugi kohe mõtteis kangastusid kõik suurepärased maastikud, mida seni paksu lume tõttu pole olnud võimalik vallutada ega pildile püüda. Päris kindlalt tuleb enne järgmist talve see investeering ära teha ja endale korralikud räätsad ja kepid hankida. Suusatajat minust ei saa, aga räätsadega müttamine on äge!

Tallinnas

2011-03-21T20:27:00.000+02:00

Eelmises postituses innukalt välja reklaamitud nostalgiatripp jäi ära, see vist pole kellelegi enam uudis. Olin laevas suunaga Tallinna poole, kui sõnumeid hakkas telefoni laekuma: "Kontsert jääb ära", "Kontsert lükati edasi" jne. Kahju muidugi, aga õnneks oli mul ka muid plaane ja toredaid kohtumisi graafikus, nii et reis läks igati asja ette.

Halvasti läks ainult mu suure lubadusega raamatupoode vältida. Jälle "kogemata" koperdasin Solarise Apollosse, jalutasin silmade vilades riiulite vahel ja näppisin ilusaid ja huvitavaid raamatuid - võtsin kätte, sirvisin, ohkasin, lugesin mõned laused ja panin käest ära. Kogu aeg peas kummitamas mõte, et peaks enne eelmised läbi lugema kui uusi soetada. Ja lõpuks jäin kahe raamatu peale pidama - Minu Eesti osa 2 ja Roy Strideri "Himaalaja jutud".
Et ennast siiski mitte ainult maha teha, pean ka häid asju esile tõstma. Nimelt raamatute lugemise ja muude asjade lõpuleviimise osas on mul ka häid näited - viimaks ometi sain ühe vastikult raske pusle kokku (no kes mõtles välja, et pool puslest on sinine taevas, kus tükkidel ei ole mingeid erinevusi), lugesin Tallinnas peaaegu läbi Kivirähu "Pagari piparkoogi" (üks peatükk jäi lugemata, sest pidin laeva peale minema) ning peagi olen ka lõpule jõudmas "Minu Eesti vol 2" lugemisega. Juhhei! Kui ma samasuguse hooga jätkan, siis ei peaks varsti enam ühtegi lõpetamata projekti või lahtist otsa olema.

Joyride

2011-03-12T20:01:00.000+02:00

Nostalgia, eks?

Ma ei saa aru, kuidas on võimalik, et ma oleksin Roxette'i Tallinna kontserdi täielikus teadmatuses maha maganud! Napilt läks see. Nüüd on mul õnneks piletid näpus (või no pdf-na arvutis) - nii laevale kui ka reedesele kontserdile.

Täna käisime muidu Porkkalaniemis - kohas, mis suvel on imekaunis mereäärne paik kaljuse ranna ja lahesoppidega. Mul oli mingisugune arvamus, et meri on sealkandis äkki juba natuke lahti ja saab häid pilte. Tegelikult oli täielik umbjää veel ja rannal paks lumekiht. Kõndimine oligi seal suhteliselt huvitav, iga paari sammu tagant kadus põhi alt ära ja olid teise jalaga põlveni lumes. Nii et praegu on peale sellist treeningut kergelt väsinud olek. Uuele ringile peaks minema vast paari-kolme nädala pärast, kui kevad pisut rohkem oma võimu on näidanud.

Juhhei

2011-03-08T20:55:00.002+02:00

Ilusat naistepäeva ja pikka liugu!

Helsinki varakevadel

2011-03-05T21:26:00.001+02:00

Reedel tegime tiiru kesklinnas. Suund oli Hakaniemi metroojaamast mere äärde, siis väike põige Tervasaarde (kus muide on üks päris hea restoran nimega Savu ehk suits - ja pakub teadagi suitsutatud roogi) ja sealt juba edasi Kauppatorile. Lõpuks olime meretuule kätte pisut ära hangunud ja tegime enne kojuminekut veel lõpp-peatuse ühes Aleksanterikatu kohvikus. Siin aga vaateid tuurilt ehk pildikesi Helsinki arhitektuurist.

Üks Helsingi Energia elektrijaamadest:

Pohjoisranta (tõlget vist ei vaja :)):

Vaade Tervasaari sillalt üle jää Katajanokkale:

Tervasaarel, merejää on juba petlik:

Merihaka kortermajade kompleks, pole muide kõige odavam koht elamiseks. Korterid on merevaatega ja asuvad kesklinnale lähedal. Siiski isiklikult ei tunne nende suhtes tõmmet.

Lõpuks kaks pilti Uspenski katedraalist.

Ja küll see kevad varsti tuleb!

Lumi ja jää

2011-03-03T16:04:00.000+02:00

Esmaspäeval nautisime päikeselist kevadilma Espoos Laajalahti kandis. Lahe keskel asuvale saarele ja sealt edasi lahe teisele kaldale viib ujuvsild, mis muidugi talvisel ajal pigem on kinnijäätunud kui ujuv. Sillalt võib nüüd ka otse jääle kimada, oled suuskadega või ilma, aga me jätsime seekord selle võimaluse kasutamata ning jalutasime piki silda ja maad.

Siit võiks mööda jääd minna üle lahe:

Pildile jäi seekord palju lumemustreid ja jäämoodustisi.

Jäljed lumel:

Triibud:

Jääpurikad:

Nüüd aga jätkan postis saabunud (play.com-ist tellitud) fotoõpiku tudeerimist. Michael Freemani kirjutatud Digital Photography Expert: Landscape and Nature paistab vähemalt esmapilgul vägagi kasulikke ja häid ideid ning juhtnööre pakkuvat. Teine tellitud raamat, mis veel kohale pole jõudnud, on sama autori teos pealkirjaga The Photographer's Eye: Composition and Design for Better Digital Photos. Ehk siis loodan, et kui piisavalt heade fotogaafide pilte vaadata ja õpetussõnu lugeda ning sellele lisaks muudkui harjutada ja harjutada, hakkab minugi silm vilunumaks muutuma ... Muide autori kodulehel on ka võimalik mitmeid tema võtteid vaadata - igati inspireeriv kraam.

Hommikune Vuosaari

2011-02-28T11:30:00.000+02:00

Siiani on puhkus kulgenud just sellises tempos, nagu eelmises postituses soovisin. Hommikukohv ja Helsingi Sanomate lugemine aknast tulvavas päikesevalguses, lebotamine ja pildistamine - eriti mõnus. Palun kohe vabandust kõikidelt tööl pingutavatelt lugejatelt, et siin oma puhkust mõnuga välja reklaamin, aga paraku peate seda veel tõenäoliselt mõned päevad välja kannatama :)

Eile oli meil tegelikult varakune äratus - poole seitsme kandis - ja soov päikesetõusu pildistada. Kohaks valisime Vuosaari kandi, täpsemalt Kallahti. Olen eelmisel nädalal tööle minnes näinud uskumatult ilusaid ja värviderikkaid päikesetõuse, millest ka tahtmine kaameraga õigel ajal kohal olla, aga eile me paraku nii kauni värvidemängu peale ei sattunud. Taevas oli selle jaoks ilmselt liigselt pilves. Mõned ülesvõtted sai hommikust siiski tehtud, ent sel nädalal on loodetavasti aega veel taset parandada.

Vaade merejäält rannale:

Valgus peegeldub akendelt:

Lume ohver parkimisplatsil:

Nüüd aga on minek uuele pildistamisringile Espoo kanti, samuti mere äärde. Heade võtete ootuses ...

Talvepuhkus

2011-02-26T09:59:00.001+02:00

Juhhei, puhkus!

Viimaks ometi on kätte jõudnud kauaoodatud puhkusenädal, mille kavatsen veeta mõnusalt kodus lebotades. Magan kaua, joon ärgates ilma kiirustamata piimakohvi, naudin päevavalgust (mida kontoris eriti ei ole). Mõnel päeval võiks minna mäele sinikaid koguma või siis talvemaastikke ja loomi-linde pildistama. Kindlasti peab käima ka kesklinnas shoppamas, mu riidekapi sisu on igav ja kulunud ja igapäevastest tööriietest on karjuv puudus. Aega võiks veeta ka raamatuid lugedes - mul on selle nimekirjaga veel pisut tegemist ...

Samuti peaks järgisel nädalal postiga saabuma Wii Super Mario mäng ja paar huvitavat fotograafia-alast raamatut, mis kindlasti sisustavad ka mõnusalt päevi. Olen oodanud sellist aeglast kulgemist, kus mul ei ole igale päevale viit deadline'i ja kümne projekti kontrolli all hoidmist, tegemata tööde nimekirju ja päeva täitvaid koosolekuid. Võin lasta ajudel puhata ja nautida vaikselt, kuid kindlalt lähenevat kevadet! Muide pajudel on juba tibud küljes!

Väljas jäätumas

2011-02-13T16:41:00.001+02:00

Ilm on päris käest ära läinud - päike küll paistab, aga samas on paarkümmend kraadi külma ja seda lubatakse veel vähemalt nädalaks. Õnneks eile oli päeval siiski tiba soojem, umbes miinus kümneka kanti, nii et pakkisime end sisse ja läksime läbi kaamerasilma maailma vaatama.

Tegelikult eriti palju kohti talvel looduses ei olegi, kuhu ligi pääseks. Lund on kas nabani või siis on suusatajatele rajad tehtud, nii et tavaline jalakäija ei tohi seal oma nägu näidata. See suusatajate ülemvõim hakkab vahel päris ära tüütama. Aga Kivinokka minisuvila-alale pääsesime õnneks ilusti ligi. Seal sagis nii üht kui teist pisilindu.

On küll ilus, aga maitse pole ilmselt kuigi hea, sest isegi linnud on selle puutumata jätnud:

Orav oli ka kohal:

Hooga pesakasti:

Oo, veel teine orav:

Kahe korruse rahvas:

Mööda seina ilma probleemideta:

Pealelõunal tegime veel kiire liigutuse Viikki kanti, ühe lindude söötmiskoha juurde. Seal oli muidugi jälle tavalisi külalisi näha - nii rasva- kui sinitihaseid.

Kael kahekorra:

Tiba väiksem sinitihane teeb rasvatihasele ära:

Mäu!

2011-02-06T20:15:00.000+02:00

Kassinäod tänaselt päevalt:

Kasside toimetamisi

2011-02-03T20:13:00.000+02:00

Olin täna kodukontoris - pidin homseks ühe analüüsi/prese valmis saama ja kodus on hea rahulik keskenduda. Täpselt selle hetkeni kuni Laku tuleb läpaka klahvidele jalutama. Tegi täna mu Outlooki kalendrisse koosoleku nimega "åä". Samale kellaajale, kuhu mu esimees oli broneerinud mulle arenguvestluse. Vabandust, see arenguvestluse kellaaeg ei sobi, kuna mul on oma kassiga kohtumine.

Tuleb muide välja, et Peemot on suisa smooth operator. Mulle on alati pisut nalja pakkunud Peemoti komme enne lauale hüppamist kolm-neli korda kõrgust mõõta ja peaaegu-hüppeid teha. Aga siis nägin ma sellist videot ja tõdesin, et Peemot on täielik kõrgushüppaja.

Ja Naukku vahib päevad läbi telekat. Nii kui teleka sisse lülitad, on kass kohal ja jõllitab ekraani. Vahel ronib päris lähedale või üritab teleka tagant neid liikuvaid objekte leida.. Koguaeg mingi häda, vaadata ei saa, sest üks karvane tüüp muudkui virvendab ees :)

Mõttetu nädalavahetus

2011-01-30T21:02:00.000+02:00

Mul õnnestus reedel tõbiseks jääda. Umbes lõuna paiku hakkas kurguvalu ja õhtuks tuli juba selline tüüpiline külmetusolek. Ja Akil täpselt samamoodi, nagu solidaarsusest. Nädalavahetuse oleme põhimõtteliselt veetnud diivanil vedeledes ja telekat vaadates. See nüüd muidugi hirmsasti tavaliselt nädalavahetusest ei erine, võib-olla ainult tarbitud tee määras.

Täna tuli muidugi kõige tipuks päike välja, ideaalne ilm pildistamiseks. Aga no kuhu sa ikka hakkad ronima, kaks tattnina lähevad välja tuule ja külma kätte? Noh, tegelikult väikse tuuri ümbruskonnas ikka tegime, ei saanud päris ilma. Sellest jalutuskäigust on mul täpselt üks pilt, sest mitte midagi näha ei olnud (linde null) ja ülejäänud pildid olid ka nii kehvad, et kustutasin ära.

Lugeda pole ka jõudnud või ausalt öeldes pole jaksanud. Blogid ja ajakirja Suomen Luonto uus number (ainus ajakiri, mis koju tellitud) on raamatute asemel lugemisrõõmu pakkunud. Ja nüüd hakkab mulle tunduma, et sellel postitusel pole ka erilist pointi, ainult mingi virisemine. Nii et kaon siit vasakule ja üritan terveneda. Ilusat nädala algust ja hoidke pisikutest eemale. Näiteks peske käsi!

Good news everyone

2011-01-24T21:09:00.000+02:00

Eile õhtul lugesin tublisti Transitionit edasi ja täna hommikul tööle minnes - nagu ikka - paar peatükki Clarksonit. Täna õhtul ei plaani enam ühtegi raamatut avada, sest programmiks on (ja oli) Wii Super Mario, saun, piimakohv ja peagi algav Eragoni film.

Aga tegelikult mõtlesin rääkida sellest, et töölt sain kogemata kombel boonust. Ja sel samal hetkel läks nässu ka plaan sel aastal mitte reisida (et võimaliku elukohavahetuse jaoks raha koguda), sest nagu imekombel tuli mulle üks eriliselt sobilik boonuse kasutamise võimalus meelde. Ohhoo, mis see võiks olla :) Kolm korda võib arvata..!
Ja üllatuspaljastus on siis see, et lähme aprilli lõpus, tulpide õitsemise aegu Hollandisse. Amsterdami ja Keukenhofi. Jei!

Aga kui midagi ilusat tahate lugeda, siis kiigake siia: http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/elu/article.php?id=37630053

P.S. Jah, pealkiri on viide Futuramale.

Lugemata raamatud

2011-01-23T21:42:00.001+02:00

Mul on halb komme hankida raamatuid ja jätta need pooleli või täiesti lugemata. Suured lemmikud loen kiiresti läbi, aga sellised vahepealsed, siiski suhteliselt nauditavad teosed jäävad pooleli.

See algab tavaliselt nii, et mul ei ole nädal-paar mahti lugeda. Või siis lihtsalt ei ole tuju. Kui peale seda pooleliolev raamat kätte võtta, on selline tunne, et tekst on juba kaugeks jäänud ja pead osaliselt raskustega meelde tuletama, et mis alguses juhtus. Ja nii nad jäävadki - lipikud lehtede vahel - kapile seisma. Nüüd ma olen otsustanud, et hakkan seda pooleliolevate kirjasõnade hunnikut vähendama. Ja et maksimaalselt võib olla kolm raamatut lugemisel, uut enne avada ei või. See on tegelikult päris karm lubadus, sest mul on riiulis uudsusest lõhnav Pratchetti Nähtamatud akadeemikud ja mul sõrmed sügelevad seda avama ...

Vahepeal aga koostan nimekirja poolikutest ja lugemata raamatutest, mida tahan lugeda. Kui mõni neist äärmiselt halvaks osutub, siis end sellest läbi närima ei sunni - kõik selles nimekirjas on oodatud tutvused, until proved otherwise.

1. Jeremy Clarkson - Driven to Distraction. Pooleli. Olen seda siin blogis varemgi maininud ja tegelikult on see Aki raamat, aga meeldib mullegi. Tekst koosneb lühikestest arvamuslugudest, mis varem Sunday Timesis avaldatud. Hetkel ongi see raamat mul käekotis ja tööle minnes jõuan mõnusalt paar peatükki läbi lugeda. Väga sobilik rongimatkalugemine.

2. Richard Dawkins - The Greatest Show on Earth: The Evidence for Evolution. Pooleli. Teaduseraamat tavalistele inimestele - mõnus, loogiline tekst, millesse on äärmiselt lihtne süveneda. Samas nõuab pikemaajalist pühendumist ja korraga pikkade peatükkide läbilugemist, sest läbi teksti viidatakse näiteks peatüki alguses väljatoodud näidetele. Lugesin seda Tenefire puhkusereisil lennukis, väga kaasahaarav tekst, aga nüüd siis millegipärast öökapi peale seisma jäänud.

3. Iain Banks - Transition. Pooleli. Olen umbes esimesed sada lehekülge läbi lugenud, aga story poleks nagu korralikult alanudki. Ootan, et millal sellest asja hakkab saama.

4. Terry Pratchett - Nähtamatud akadeemikud. Pole alustatud. Ootan põnevusega!

5. Eesti rahva ennemuistsed jutud. Krt. See on tegelikult ka pooleli, olin selle juba sujuvalt ära unustanud.

6. Alexandre Dumas - Punainen Sfinksi. Pole alustatud. See on ka tegelikult Aki raamat, aga huvipärast võiks tutvuda.

7. Aleksander Turovski - Loomalood. Pole alustatud.

8. John Berendt - Langevate inglite linn. Jeerum, see on ka tegelikult pooleli. Hankisin kunagi umbes euro eest matkalugemiseks, aga peale seda pole raamatut enam avanud.

Esialgu rohkem ei leidnud, aga väga püüdlikult ma raamaturiiuleid ka läbi ei käinud. Proovin kõigepealt nendega ühele poole saada, siis võib riiulile (ja raamatupoodidele ;)) uuesti pilgu peale visata. Hetkel on siis skoor viis pooleliolevat! Siirdun blogist lugema ...

Talvelinnud

2011-01-16T14:46:00.000+02:00

Viimaks ometi tuli selline päev, millest olen siin blogiski mitu korda unistanud - päike säras taevas ja minul oli vaba päev. Valgust näis eile olevat rohkem kui viimase kolme kuu jooksul kokku. Selline ilm muidugi ei tule jaanuarikuus ilma pakaseta, külma oli kuskil -15C kandis. Tegelikult mõistliku riietusega saab jäätumist päris tõhusalt vältida, aga see eeldab ka liikvelolekut, mitte kaameraga tardunult paigal seismist. Sellises situatsioonis on umbes viie minutiga nii varbad kui ka sõrmed täiesti jääs. Ei ole sellist asja, et istud tundide kaupa kuskil paigal ja ootad linde. Pead tegema täpset rünnakut - lind, koht ja hetk peavad olema valmis vaadatud. Siis lähed fotokaga kohale, olenevalt jäätumise astmest pildistad 5-15 minutit ja lippad tagasi autosse soojenema.

Mul oli selles mõttes vedanud, et reedel rääkis linnuhuvilisest töökaaslane ühest metsaääres asuvast lindude toidumajast, kus nii leevikesi kui ka muid haruldasemaid külalisi näha olnud. See oli eriliselt hea uudis, sest just leevikesi pole ma sada aastat näinud. Viimati Tartus õppides, kevadisel Toomemäel. Aga peale seda - no ei ühtegi mitte kuskil! Ja kõik muudkui räägivad, et nende tagaõuel vms on koguaeg linnumajas leevikesi näha. No tore-tore eks.

Niisiis suund viis meid kohe sinna Haltialas asuva lindude söögikoha juurde. Kaameraga hüplesime üle suusaradade ja peagi püüdsime söögimaja lähedal võimalikult vaiksed ja märkamatud olla. Et ka suured haruldused julgeksid kohale lennata. Aga neid ei tulnud ja tegelikult valgust oli ka puude all ikkagi väga minimaalselt. Aga mingisugused kaadrid sain ikka tehtud.

Pasknäär

Orav oli muidugi ka kohal

Peagi lasksime sealt jalga, sest jäätumise aste oli väga kõrgel ja varbad tegid valu. Matkapoest peaks ilmselt saama akudega soojendatavaid sokke, ma võiks selliste ostmist küll täitsa tõsiselt kaaluda.
Siiski head valgust ei saanud hukka lasta - soojenesime autos üles ja tegime teise rünnaku Vantaankoskele. Lootsin vesipappi näha ja sellega läks lausa õnneks.

Lumine Vantaa jõgi

Seal ta on!

Toiduotsingud

Vesipapi piltidega võib juba osaliselt rahule jääda, aga esimese satsi pildid - leevike ja pasknäär, on ikka ülimalt alavalgustatud. Midagi on pildikäsitlusega üritatud päästa, aga tulemusega ei saa siiski mingil juhul rahule jääda. See tähendab vaid seda, et järgmise ilusa ilmaga tuleb sama ssihtkoht uuesti üle vaadata.

Hall Helsingi

2011-01-09T10:59:00.000+02:00

Eelmise postituse lõpetuseks läks taevas tõesti hetkeks siniseks, ent kui riided selga saime ja autoga Pitkäkoski poole sõitsime, siis tõmbas täiesti halliks tagasi. Säh sulle siis rõõmustamist. Käisime kosel siiski ära ja konstateerisime fakti, et vesipapp on seal ka sel talvel täiesti olemas. Paar pilti sain ka tehtud, aga kehva valguse tõttu olid need kui udumass, nii et midagi blogikõlbulikku seekord ei saanud. Ootan ikka seda päikesepaistet - ja palun mitte tööpäeval, sellest ei ole ju mingit kasu.

Aga laupäeval sai jälle kehva ilma trotsitud ja Helsingi kesklinnas kaameraga mõned tiirud tehtud. Mul oli idee saada lumisest linnast häid kaadreid, aga tegelikult oli suurem osa lumest juba ära veetud ja tänavad suhteliselt puhtad. Allesjäänud lumi oli kohati määrdunult pruunikat värvi. Aga eks sealt midagi ikka sai.

Sadamasse oli just saabunud St. Peter Line'i laev otse Peterburist ning sadama ümbrus oli imestavaid ja fotokaid klõpsivaid piiterlasi täis. Sulandusin seega hästi massi ära.

Vaade Kauppatori suunas

Laevad sadamas, jääsupi sees

Mõned lumehunnikud veel siiski leidusid

Senaatintori

Lumekoristus on serious business

Lume äravedamine

Selline see lumine kesklinn oli. Pildid pole kuigi imepärased, ent vähemalt olen üle pika aja kaameraga välja saanud ning see ongi peamine.

Pildistamisest ja pildiraamatutest

2011-01-06T13:17:00.000+02:00

Lootsin, et täna oleks ometi üks hea päev vesipapi pildistamiseks, aga ei, hoopis selline tüüpiline hall ja eriliselt kehva valgusega ilm. Ei hakka üldse kaameraga välja minemagi, et mitte närvi mustaks ajada. Seevastu vaatan teiste inimeste fotosid. Õnneks mul on ka, mida vaadata - Tallinnast hankisin kaks Alari Kivisaare foto- ja juturaamatut. Kivisaar on mulle alati sümboliseerinud mingit suhteliselt mõttetut raadiodiskorit, aga vaat komistasin raamatupoes tema teoste peale ja ohh! hoopis teistsugune pilt avanes.

Esimene raamat on pealkirjaga "Minu fotohaigus ja selle tagajärjed". Soovitan soojalt igale algajale ja miks mitte ka vähe edasijõudnumale loodusfotograafile. Mitte ainult piltide pärast, vaid ka pildikommentaaride ja jutu pärast. Kivisaar räägib, kuidas teme fotohaigus alguse sai, kuidas sellele oma pere ja töö kõrvalt aega leida ning mismoodi tema pildid on sündinud. Ja sellise sarkastilise ja eneseiroonilise huumoriga, et ma hirnusin päris mitmes kohas naerda. Või mida muud sa võidki teha, kui juttu käib araknofoobia all kannatavast fotograafist, kes on heade võtete nimel sunnitud istuma ämblikke täis varjes ja peab minema loodusse, kus muidugi iga oksa ja kõrre peal ämblik varitseb ...

Aga tegemist pole ainult naljaraamatuga. Sain sealt mitu head ideed ja inspireerivat mõtet pildistamiseks. Ja teadmise, et häid pilte võib teha ka töö kõrvalt, isegi kui sul pole aega kõik päevad läbi ainult metsas ringi jalutada ja loomadele ja lindudele peale passida ning nende elu-oluga tutvuda. Raamatus on ka ebaõnnestunud kaadreid - et ei näiks, et kaunite võtete saamine toimubki ainult nii, et lähed välja, teed kaks klõpsu ja asi ants. Mulle tuli igatahes suur äratundmisrõõm nende uduste piltide peale (tegelikult rõõm vast pole kõige õigem sõna), sest väga tihti mul juhtub ka nii. Umbes et väga haruldane ja kaunis lind lendab mööda, aga sa ei jõua isega kaamerat tõsta, fokuseerimisest rääkimata.

Aga nüüd, mida ma näen - taevas tõmbab selgeks! Nüüd käbedalt riided selga, kaamerakott ja akud kaasa ning kose äärde! Ei tea kui kaua seda selgemat ilma saab, aega ei või kaotada.

2010 blogistatistikat

2011-01-01T13:41:00.000+02:00

Jälle on käes aeg uurida mu blogi numbrites.

Terve aasta jooksul olen teinud 97 postitust, mis on peaaegu kaks teksti nädalas. Märgatavalt vähem siiski kui 2009 aastal, mil sain maha lausa 140 postitusega. Samas kindlasti sel aastal on blogisse pilte tulnud kordades rohkem, ja see iseenesest võtab mul rohkem aega, kui pelgalt teksti üles lükata.

Selge on muidugi taas see, et mul ei ole kuigi kuulus blogi, peamiselt niisama enda jaoks nikerdan ja aadressi kuskil välja ei reklaami. Ent mingeid külastajanumbreid siiski mul on (Google Analyticsi põhjal). Aastas tehti blogisse kokku üle 5400 visiidi, mis on 63% rohkem kui 2009. Unikaalseid külastajaid (või tegelikult brausereid) oli 3520.

Blogisse tullakse peamiselt muidugi Eestist ja Soomest, ent satutakse ka näiteks USAst, Norrast, Inglismaalt, Prantsusmaalt, Kanadast ja nii edasi. USAst tullakse minuarust peamiselt Bloggeri kaudu, ehk siis Next Blog-nuppu klikkides.

Üle 60% külastajatest on käinud blogis vaid korra. See viitab faktile, et tullakse poolkogemata näiteks otsingumootorite kaudu. Protsentuaalselt on selliste juhukülaliste määr sel aastal hästi suur, eelmisel aastal oli see näiteks alla poole.

Samast faktist räägib ka Traffic Sources Overview - kasvanud on otsingumootorite kaudu blogisse sattunute osa, mis moodustab nüüd neljandiku, aastal 2009 aga umbes 20%. Endiselt üle poole külastustest tuleb teistelt lehekülgedelt linkide kaudu ja alla 20% otse blogisse.

Peamiste otsingusõnade nimekirja juhib kindlalt "assoorid". Sellele järgnevad maris jahub ja marisjahub. Populaarsuselt järgmised on olnud küüslauk, norra reis, kuidas teha piparkoogimaja, lumetööd, seurasaari, kevadpüha ja preikestolen.

Huvitavaid otsisõnu on mitmeid, näiteks taolised: sain täiega kotti, sinepiga kaalust alla, tere tali, vaal eluviis?, fairy- juuksed läikima, juuksur maris paidest.

Loodan, et ka sel aastal saan mahti vähemalt samapalju postitusi teha ja et need ka huvitava sisuga oleks :) Ehk teisisõnu, et oleks aega ja tahtmist silmad lahti ringi käia ja maailma uurida.

Aasta 2010 kokkuvõte

2010-12-31T12:14:00.000+02:00

Töö: Tööd on vist mitte eriti üllatuslikult olnud sel aastal jälle palju. Tiimis on olnud mitmeid muutusi - esimees lahkus kevadel, lähim kolleeg jäi sügisel emapuhkusele, uus inimene alustas pisut peale seda. Kõigele lisaks on firmal uus juht ning väga tarvilik uus action plan (ehk siis teisisõnu strateegia), millele olen ise ka saanud oma nõu ja jõuga kaasa aidata. Uuel aastal ootan igatahes tiimi juurde töökäsi ning jätkuvalt huvitavaid projekte.

Kodu: Alustasime märtsis vaikselt wc ülevõõpamisega. Juulis, kui oli 30 kraadi ja mõistlikud inimesed lebasklesid päikesevarju all ja libistasid külma jooki, vahetasime meie põrandat. Tulemuseks uus parkett ja elutoa ülevärvitud seinad. Aastalõpu suurim investeering (mitte raiskamine eks, vaid investeering, sel on vahe sees) oli uus elutoa söögilaud. Selline SUUR. Mulle hakkab see tegelikult ajapikku üha rohkem ja rohkem meeldima.
Nüüd võib vast ka blogis tasapisi välja öelda selle, mida juba mujal olen ka rääkinud - järgmisel aastal on selline väike ja ettevaatlik plaan uut elukohta otsida. Aga ei hakka sellest pikemalt praegu jahuma, et asja mitte ära nõiduda!

Tervis: Paar külmetust on vist aasta jooksul kallal olnud, aga tõsisemaid tõbesid olen suutnud vältida. Vorm on siiski kehv ehk olematu, pole viimasel ajal leidnud motivatsiooni seda kasvatada.

Reisid & üritused: Neid on sel aastal ikka olnud! Juulikuus oma autoga Norras tiirutamine, mis oli maastike, mägede, koskede ja liustike tõttu erakordselt meeldejääv. Oktoobris lendasime pimeda ja halli sügise keskelt päikeselisele ja soojale Tenerifele. Sellest reisist on kõige rohkem meelde jäänud värvikirevus ja looduse vaheldusrikkus saarel.
Lühemaid visiite on ka olnud, septembris näiteks Stockholmis põnevates muuseumites enda harimine ja Võsul vahvad talgud, mitmed käigud Tallinna ning paar sõitu mökkile.

Muu vaba aeg: Pildistamine on uue kaamera abil muidugi hoogu sisse saanud, kui mitte seda aastalõpu mandumist kaasa arvata. Hetkel veel uuemast tehnikast ei unista, pigem tahaks lihtsalt peale pikka pausi jälle tavalise pildistamisrütmi sisse saada.
Mis siis veel. Sügisel sattusin poolkogemata hispaania keele õpingutele ja otsustasin neid jaanuaris jätkata. Mitte niiväga puhtalt keele pärast, vaid hispaaniakeelse kultuuriruumi põnevuse pärast. See on uskumatu, kuidas ma olen nagu silmad kinni liikunud ja pole aru saanud, kuidas nii mitmed asjad on hispaania keelega seotud. Näiteks veinide nimed, muusika: Vamos a la playa, Juanes, La Bamba jne.

Aga nüüd - 2010 aasta piltides:

Jaanuar: Aasta algus Vantaankoskel - lund on palju, aga Vantaa jõgi on veel siin jääst vaba.

3.1.2010

Veebruar: Lumekoristus katuselt. Mõelge, alles veebruaris! Praegu on lund vähemalt sama palju katusel, kui mitte rohkem ja millegipärast keegi pole kuskil katuste lumekoristusest iitsatanudki.

27.2.2010

Märts: Märtsis mul oleks palju pilte olnud. Vesipapi esmakordne pildile püüdmine, jalutuskäik päikeselises ja lumises Helsingis, wc uus ilme peale remonti jne. Panen siia siiski ühe esimestest piltidest uue kaameraga - võetud siis, kui Aki kaamerat alles testisin ja mõtlesin, et kas lähen peegli peale üle või mitte. Igatahes väga õige otsus oli!

14.3.2010

Aprill: Kevadekuu - piltide järgi algas veel suure lumega, ent peagi saabusid sula, suurvesi ja esimesed lumikellukesed. Aprilli lõpupoolelt on juba täiesti päikesepaistelisi pilte Vanhankaupunginlahelt lindude pesitsemisest.

18.4.2010

Mai: piltide valik oli jällegi raske. Kevadepühal olime mökkil, kus järvel veel õhkõrn jää. Oli ka kevadisi ülaseid, pilte meie panipaigas asuvast rästapesast, jäneseid maja ees murul, linde Porkkalaniemis. Kuu pildiks valisin oma sünnipäeva õhtul mõnusalt soojas Porkkalaniemi päikeseloojangus jäädvustatud hahad.

16.5.2010

Juuni: Võrdlemisi vähe pilte. Nädalavahetus suvilas, piknik töökaaslastega, sõprade külaskäik ja ühine retk Korkeasaari loomaaeda. Juunikuud, suve ja kasvuperioodi algust ilmestab minuarust kõige paremini siiski järgmine pilt.

5.6.2010

Juuli: Siin ei ole küsimust. Pilt tuleb Norrast! Teel liustikule, rohekassinise järve ääres, kõrgete mägede vahel.

11.7.2010

August: Inspireeriv käik Helsingi botaanikaeda.

21.8.2010

September: Terrakotasõdurid ja Fotografiska muuseum Stockis, kohtumine sõpradega, talgud Võsul ja päikeseloojang Võsu beachil - valikut jällegi on.

4.9.2010

Oktoober: Just äsja sain Tenerife piltide sorteerimisega ühele poole - nüüd siis meenutuseks veel üks.

28.10.2010

November: Täiesti piltidevaene. Ainus, mis kaamerast leidsin, oli see:

27.11.2010

Detsember: Teemaks ei või olla midagi muud kui lumi. Pilt võetud peale esimesi suuri sadusid - nüüd on vist lund topelt juurde tulnud.

11.12.2010

HEAD VANA AASTA LÕPPU JA UUE ALGUST!

Aastalõpu raamatud

2010-12-30T20:11:00.001+02:00

Ma ei teagi, millest alustada. Jõulud möödas, aastavahetus ka läheneb meeletu kiirusega. Mul on juba mitu postituseideed, aga eks vaatab, millal ma nende kõikidega ühele poole jõuan.

Esiteks kingitustest. Olin jälle väga hea laps olnud, kuidagi palju sai neid pakke. Kõiki ei hakka siin üles lugema, aga päris mitme raamatu (ja ühe raamatukinkekaardi, mille ka kiirelt raamatuks realiseerisin) omanikuks sain küll. Kui nendele lisaks arvestada veel see lugemisvara, mis ma Tallinnast ostsin ja koorma-eeslina seljas laeva tassisin, siis mõnda aega nüüd kirjasõnast puudust ei tule.
Muide, märkusena iseendale: 1. Tallinnas olles ära osta palju raamatuid, eriti mitte raskeid. 2. Kui eelmise punktiga hakkama ei saa, siis võta ikka sadamasse takso, mitte ära ürita kraam seljas ja käes sinna jalutada. Eriti kui veel talv on ja kõik me teame, kuidas Tallinnas lumekoristusega lood. 3. Ära hakka check-inis nende automaatidega mässama, sinu valitud masin ei tööta nagunii. Ja selle kõrval asuvad automaadid prindivad muidugi rõõmsalt pileteid.

Aga raamatutest, neist kolm olen juba läbi töötanud. Maailman parhaat luontokuvat - Wildlife Photographer of the Year 2010 on nagu nimestki aru saada, aasta parimate looduspiltide raamat. Lisaks pildistamisele meeldib mulle ka hirmsasti ilusaid pilte vaadata. Need on inspiratsiooni ja ideede allikaks, kuigi muidugi kui tahad areneda, peaks ka ise kaamera jälle selga võtma ja välja müttama minema. Mul ei ole viimasel ajal seda aega või tahtmist üldse olnud. Tenerife piltide sorteerimine võttis ilmselt võhma täiesti välja.

Teine pühade ajal loetud raamat oli Hepoa Tallinnaan, Kaksi vuotta kirjeenvaihtajana. Autor Marjo Näkki on soome reporter, kes poolkogemata satub Tallinna korrespondendiks. Raamat algab krõbedate eelarvamustega Eestist ja eestlastest ja mulle ka tundub, et autor on tahtlikult vindi natuke üle keeranud. Noh teate küll, et kõik eesti mehed on kullavargad ja naised prostituudid. Raamatu käigus muidugi toon muutub päris kiirelt - ja lõpeb sellega, et autor otsustabki peale kahte aastat veelgi pikemaks ajaks Eestisse jääda. Jutt ise käib muide ka kohtumistest Eesti poliitikutega, nii näiteks Ansip kui ka Laar on saanud pikema iseloomustuse osaliseks. Raamatu lõpus on 26 tähtsat märkust eestlastest. Mulle meeldib neist isiklikult kõige rohkem number 22 - Eestlased ei ole õelad, see on sarkasm! Mulle nimelt tundub, et ma pean ise oma sarkasmi aeg-ajalt vaiksemaks keerama, et mitte päris kohatu olla.

Esimesel Tallinna-päeval ostsin ka Minu Ungari -raamatu, mille jõudsin reisi ajal läbi lugeda. Väga soe ja huvitav kirjeldus nii Budapestist, ungarlastest kui ka Ungari kaunist ja mitmepalgelisest loodusest. Igatahes tuli huvi jälle Budapesti külastada ja paprikapulbrit kokkamisel kasutada.

Homme on aastavahetus, läheme seda sõprade juurde veetma. Enne seda üritan blogis hakkama saada 2010 aasta ülevaatusega. Kui ma muidugi jälle ninapidi raamatutesse kinni ei jää ;)

Jõulud 2010

2010-12-26T11:57:00.000+02:00

Selle postituse ma kirjutasin eile õhtul ja omaarust klikkisin publish-nuppu ka, aga hommikul hakkan vaatama, et mis jama on - postitust ei kusagil. Tuli välja, et minu Bloggeri esilehel olid marisjahub ja marisreisib -blogid oma järjestuse ära vahetanud (aitäh Blogger!) ja nii jahusingi rahulikult valesse blogisse. Aga siin siis eileõhtused muljed:

Jõulud hakkavad varsti omadega ümber saama ja külalised kodu poole liikuma. Eilne 11 inimese jõulupidu oli niinimetatud fusion - sõbralikult ühel laual esinesid nii verivorstid kui ka soomlaste kinkku. Lisanditeks kartulid ja ahjujuurviljad, marineeritud kurgid ja hapukoor. Algroaks seenesalat tumedal leival ning graavilõhe, magustoiduks glögi-toorjuustutort. Muidugi lisaks sellele, et road laual ilusti omavahel läbi said, said ka külalised segamini soome-eesti keeles jutud räägitud ning kingid jagatud.

Nüüd hakkavad eilsed toidud vaikselt külmkapist otsa saama ja osa mulle kingitud raamatutest on juba läbi loetud - tõesti, ma olen täna ainult voodis vedelenud, söönud, lugenud, tukastanud ja jälle söönud :) Varsti lähen jõulusauna ja siis jälle magama. Saunast oleks muide võimalik ka tagaõuele lumehange karata, aga ma arvan, et jätan selle siiski vahele. Selline lebotamine on minuarust vahelduseks väga teretulnud. Homse veedan veel kodus ja siis suund Tallinna poole ja peale pika aja jälle sõpru ja sugulasi kohtama. Ootan ka juba seda, et saaks rahulikult lumises vanalinnas jalutada, mõnda kohvikusse sisse põigata ja muidugi raamatukauplusi külastada.

Ilusaid jõulupühi kõigile!

Jõul läheneb

2010-12-18T21:23:00.000+02:00

Vaikselt hakkab jõulumeeleolu tulema. Nädala alguses kirjutasin jõulukaarte ning osalesin kahel jõululõunal. Kolmapäeval käisin pisut kinke ostmas ning neljapäeval viisime töökaaslastega tublimatele klientidele kuuski. Oli täitsa tore õhtu, seiklesime pakiautoga lumistel tänavatel ja kohtusime mitmete toredate inimestega.

Reedel sooritasime kingiostlemist ning täna sai alustatud suuremat sorti koristamisega, mis jätkub veel homme. Kuusk on juba ammu ehitud ja seisab elutoas (ja on endiselt plastic-fantastic). Täna õhtul pakkisin juba osa kinkidest ära ja peitsin riidekappi :) Tegelikult mitte kingisaajate eest, vaid kasside silma alt ära. Neile pakuvad millegipärast huvi need krussi tõmmatud paelad kinkide peal.

Mõnusat jõuluootust!

Tenerife: lääneosa ja Puerto botaanikaaed

2010-12-11T16:49:00.000+02:00

Siit tuleb Tenerife reisi viimane ports pilte ja reisikirjeldust.

Autorendi viimasel päeval võtsime ette saare lääneosa ja meil oli õigupoolest päris palju plaane ja ootusi selle suhtes. Ilmselt reegel on muidugi see, et kui ootused on suured, siis ebaõnn tuleb vägagi kindlalt. Varahommikul sõitsime Puertost välja ja kohe lähedal asus Icod de Los Vinosi küla (või linn, kes teab..), kus asuvat Tenerife kuulsaim draakonipuu. Räägitakse, et lausa tuhandeaastane, kuigi tõendeid nii pika ea kohta siiski pole. Ma olin kuskilt lugenud, et puu on suhteliselt mõttetu turistilõks, aga mõtlesime siiski asja üle uurida. Tiirutasime Icodi käänulistel ja kitsastel tänavatel parkimiskohta otsides. Millegipärast me väga täpselt aru ei saanud, et kus need parkimiskohad on, kuigi terve draakonipuu pargi ümbruskond oli parkimiskohtade viitasid täis. Kõige tipuks sõitsime veel kogemata parkimismajast mööda ja sel hetkel sai sellest linnast siiber - sest piki ühesuunalisi tänavaid ei jaksanud enam sinna tagasi navigeerida. Mõtlesime, et eks muid põnevamaid paiku on veel ees ootamas.

Sõitsime Buenavistani ja üritasime sealt edasi Teno majakani jõuda. Majakast oli muide ka pilt meie teekaardil ja see seal esile tõstetud huvitava vaatamisväärsusena. Aga seda va kaarditegijad ei olnud kirjutanud, et majakani piki teed ei pääse. Rikkusime rendiautot Buenavista auklikel tänavail ja jõudsime banaaniistanduste vahele - teele, mis oleks pidanud Teno neemeni viima. Aga keelumärk tuli ette - edasi sõitmine keelatud eriti halbade teeolude tõttu. Põhjuseks varingud või midagi.

Mis siis ikka, U-turn ja tagasi august teise sõudes. Buenavistast lõuna poole sõites hakkas tee järsult tõusma. Maastikud olid võimsad ja ilusad! Sõit võttis omajagu aega ja Škoda oli paaril korral tõusudega päris hädas, aga lõpuks jõudsime Masca külani. Mascast viib teerada alla mereni, matk võtab aega vist kolme tunni kandis. Rannikul on ootamas kiirpaadid, mis väsinud matkajad Los Gigantesi külasse viivad. Meil oli reisi algul plaan see retk läbi teha, aga kuidagi kujunes nii, et me ei jõudnud välja selgitada seda, kuidas rannikul laevale saab (kas kohti on piisavalt) ning kuidas Gigantesist tagasi Mascasse oma auto juurde saada. Kohapeal avastasime muidugi, et inimesed olid seda taksode abil teinud - duhh, lihtne lahendus eks, eriti kuna taksod Tenerifel olid soodsad.

Mäed kauguses. Sellised mäestikupildid paistavad kohati hägused ja nii see ka kohapeal tõepoolest oli - udu või sumu kattis kaugemale vaadates maastikke.

Künkast pole varsti midagi järel - seda on kaevandatud nii ühest kui teisest küljest.

Läheneme Mascale ja oleme väga-väga kõrgel, vähemalt nii see tundus.

Meie plaan oli jätkata veel lõuna suunas ja Adeje lähedal asuvasse Barranco del Infiernosse (Põrgukuristik) matkama minna. Mööda kuristiku ääri kulgeb teerada Tenerife ainsa püsivalt jooksva veega koseni ning tagasi. Aga jälle ebaõnn seiras - vaatamisväärsus oli suletud varisemisohu tõttu. Johhaidii, ega muud kui matkakingad jälle jalast ära ja tagasi autosse. Peale seda sõitsime otsejoones tagasi Puertosse ja veetsime ülejäänud päeva rannal jalutades ning sisalikke ja krabisid pildistades.

Krabid on tegelikult päris jubedad.

Punasemat sorti krabi. Ei ole keedetud, vaid äsja koorikut vahetanud.

Vaade linnale ranna poolt.

Järgmisel päeval viskasime auto tagasi Avisesse ja jalutasime edasi botaanikaaeda. See oli kuidagi nii nostalgiline koht, pileteid müüs vana mees, kes keeli ei rääkinud. Pilet maksis ka mingid hädised paar eurot, ehk siis märkimisväärselt vähem kui ükski varasematest vaatamisväärsustest saarel. Botaanikaaed oli seda raha tõesti väärt ja rohkemgi veel!

Sissepääsu lähedal oli niiske ja hämar, taimed katsid suure osa taevast ja päikesevalgusest. Aia tagaosas oli suur tiik, kus elutsesid kilpkonnad. Pargis oli kuulda ka papagoi häält ning paari suhteliselt suurt rohelist lindu me ka nägime. Taimi oli aias igasuguseid, suurtest puudest õitsevate lillede ja kaktusteni.

Teel botaanikaaeda, vaade Martinezi rannale.

Botaanikaaias. Äärmiselt huvitav puu. Okstest alla kasvanud väädid on juurdunud ja näevad välja nagu tugijalad.

See roosa tups, mis nii eelmiselt kui ka järgmisel pildilt leidub, näeb pungana välja selline.

Tiik botaanikaaia tagaosas.

Tiigis elutsesid kilpkonnad. Esiteks me vaatasime, et mingid maod ujuvad tiigis ringi, ainult peanupp oli näha.

Kivi vallutamine

Tiigi varjulisemas osas olid imeilusad vesiroosid.

Suur ja kõrge puu oli täis oranživärvilisi õisi.

Õite seas lendasid ringi väiksed linnud, minuarust ehk rohevindid ja sõid miskit.

Nii see reis lõpule sõudis - ja posu värvikirevaid pilte jäi mälestuseks :)

Kummelitee otsinguil

2010-12-09T19:22:00.000+02:00

Ma ei saa aru, kustkohast ma olen tõve külge saanud. Võib-olla sel on miskit tegemist sellega, et Aki oli kerges külmetuses eelmisel nädalal. Ise olin ka nädalavahetusel natuke tõbine, mitte väga märgatavate sümptomitega, pigem selline üldine uimasus ja väsimus. Eile tuli lisaks kurguvalu ja massiivne peavalu ning täna jäin kohusetundlikult koju end ravitsema. Peas on jätkuvalt selline imelik tunne, nagu kolju sees koliseks ringi mingisugune kivipall, mis püsti tõustes ja liikudes valusaid matse jagab. Vertikaalasend, päevauinak ja rohke tee konsumeerimine on muidugi alati abiks.

Muide tunnen Soomes puudust ühest asjast - see on ürditeede ja muude looduslike ravivahendite puudumine toidupoodidest ja apteekidest. Ma ise tegelikult ka vahel ei tea, miks ma nendesse usun - ja miks ma tahan haige olles õiget piparmündi- või kummeliteed meega juua (ja mitte sellist musta teed, mis on mündiessentsiga maitsestatud!!). Võib-olla on see seetõttu, et ka Sammalhabe tegi Kingpoolele korraliku samblateed ja ütles, et looduses peab valitsema tasakaal ;)
Aga kui mul selle tõttu parem hakkab, siis pole ju vahet. Kuigi tegelikult kummelitee on tõesti äraproovitult kõhtu rahustav, nii et kui oksendustõbi kallale tuleb, siis see aitab! Jahutatult, väikeste lonksudega juues.

Selliseid asju müüakse siin spetspoodides - "loodustoodete poodides". Aga seal müüakse ka palju muid imepäraseid ravivahendeid (imetablette ja värke) ja seetõttu ma ei ole julenud neisse sisse astuda. Minuarust suur osa nendest toodetest on puhas jamps (ja nüüd võib muidugi igaüks küsida, miks siis näiteks kummelitee ei ole jamps - ma ei tea miks, aga nii se on! :)) ja heausklike rahastamine.

Aga tegelikult ma tahtsin rääkida sellest, et viimane sats Tenerife pilte on peagi läbi vaadatud ja käsitletud ning kui ma tubli olen, siis saan need nädalavahetusel ka blogisse üles laetud.

Ja muide - olen märganud, et mul on komme pidevalt lauseid sidesõnadega (ja, aga) alustada. See ei ole ilmselt kuigi korrektne, aga mis teha, kui muudmoodi ei oska.

Sinivalge päev

2010-12-06T12:58:00.000+02:00

Täna on Soome iseseisvuspäev. Justkui selle auks on kogu öö tuisanud ning väljas on umbes kaks korda rohkem lund, kui seal enne oli. Ja enne ei olnud ka mitte vähe.

Iseseisvuspäeval on televiisoris iga aasta üsna kindel programm. Näiteks mustvalget Tuntematon sotilas -filmi näidatakse alati. Umbes nagu Eestis tuli Viimset Reliikviat teatud pühadel söögi alla ja peale, aastas umbes 3 korda.
Õhtu jätkub muuhulgas iseseisvuspäeva paraadiga ning loomulikult presidendi vastuvõtuga - ning kleitide kommenteerimisega.
Kuskilt just paar päeva tagasi lugesin, et iseseisvuspäev on siin selline vabalt võtmise päev. Mingeid kohustuslikke traditsioone ei ole ning on täiesti iseenesestmõistetav, et suurem osa vedeleb täna diivanil ja vahib telekat. Mina olen plaaninud täpselt sedasama teha. Ning süüa ahjulõhet sidruni-pesto kattes, see on nagu natuke pidulikum ja soomelikum roog (vähemalt võrreldes eilse viineri-nacho-salatiga :)). Muide ma ei ole siiamaani aru saanud, millal on tegemist lõhe ja millal forelliga. Kui ma ei eksi, siis soome keeles on need lohi ja kirjolohi - aga mis sisuline vahe on, seda ma ei tea. Kui keegi teab, siis võiks mind harida.

Tundub pisut pealiskaudsena, et Soome iseseisvuspäeva tähendus vähemalt minu jaoks seisneb ainult teleprogrammis. Loomulikult on sel ka sügavam mõte. Soome suuremaid ajalehti sirvides on päeva märksõnadeks talvesõda, jätkusõda, sõjaveteranid, venelased. Aga näiteks ka see, et kui palju baktereid saab president Halonen vastuvõtul käteldes.

Kuidas ma käsitööd tegin

2010-11-27T22:00:00.000+02:00

Täna sain ühe äärmiselt hea idee.

Kõik algas tegelikult sellest, et elutoas on üks madal puust diivanilaud. Ja kuna jõulud lähenevad, siis mul oli vaja sellele lauale panna klaasnõu täis valgeid ja fuksiavärvi jõulukuule. Selline meeletu disainvärk. Aga fuksia ja puukarva toonid ei sobi omavahel mitte kokku. Nii et oli mingisugust laudlina vaja - aga poes pakutakse ainult kahemeetriseid söögilaua katteid või siis päris pisikesi taldrikualuseid. Noh, siinkohal tulemegi minu idee juurde. Kui sobivat lina poest ei saa, siis tuleb see ju ise teha. Mõeldud-tehtud.

Täna käisingi kangajahil ja läksin lausa hoogu, sest diivanilauale lisaks vajab ka söögilaud üht jõululina. Kodus oli meil just parasjagu Aki vanematelt laenatud õmblusmasin. Ma mõtlesin, ei kui Aki suudab sellega kardinaid õmmelda, siis saan ka mina paari laudlinaga hakkama. Et nagu ainult sirged õmblused ju. Aga ütleme nii, et hetkel ei tasu veel päevatööd õmblemise tõttu maha jätta.

Nimelt ühtegi sirget õmblust ma ei suutnud teha. Ja sõrmed on täis nööpnõelaauke. Ja kogu selle aja mõtlesin, et õnneks ma ei ela sellisel aastakümnel, mil naised olid koduperenaised - koristasid, tegid süüa ja õmblesid perele riideid. Sest siis ma küll ei oleks mehele saanud. Või kui oleks, siis mul endalgi hakkaks sellest mehest kahju.

Aga peale kahe ja pooletunnist mässamist sain kokku kuus äärt õmmeldud. Õnneks rohkemat polnud vaja, sest suurema laudlina kaks äärt olid juba valmis - kangast polnud vaja laiusest lühemaks lõikuda. Ja nüüd kui valgustus on pisut hämar ning laudlina ääred ripuvad madalal, siis väga palju polegi kõiki vigu näha.

Homme on esimene advent, seega kraamige kapist kuld ja kard välja, sest jõul on lähenemas!

Reede on hea päev

2010-11-26T20:40:00.000+02:00

Olen viimased nädalad (või kuud.. aeg läheb nii kiirelt, et ei saa arugi) tööl pidevalt duracell-jänes olnud. Stiilis, et lähed hommikul tööle ja järgmine kord kui kella vaatad, on see juba vähemalt kolm saanud ja tööpäev peaaegu lõpule veerenud. Sellest rääkimata, et töö tuleb veel koju ka. Ma olen muide alati arvanud, et ületööd tegevad inimesed ei oska lihtsalt oma aega ja tegemisi mõistlikult planeerida või liigsetest tööülesannetest keelduda. Nüüd pean tunnistama, et vahel lihtsalt polegi muud varianti.

Aga nüüd viimased paar-kolm päeva on olnud rahulikum! Ja mõned suuremad projektid hakkavad valmis saama! Ja nii selle kui ka muidu reede õhtu auks võtan suure kruusi piimakohvi (või peenemalt öeldes lattet), keeran end mõnusalt sooja teki alla ja loen üle pika-pika aja raamatut. Ma veel täpselt ei tea, kas see on Jeremy Clarksoni Driven to Distraction (mitte et ma autopeer oleks, aga Clarkson paneb head kildu) või siis kunagi siin varemgi mainitud Greatest Show on Earth. Üks Iain Banksi raamat ootab ka veel lugemist, aga võib-olla oleks mõistlikum need kaks poolikut kõigepealt lõpuni lugeda.. Eestikeelne lugemisvara on kahjuks otsa lõppenud, olen sunnitud inglise keele peale üle minema :)

Pühapäeval on ilmselt juba esimene advent, ja sel poleks muidu erilist vahet, aga nüüd ma võin lõpuks ometi kapist jõulutuled välja kraamida ja õue männi peale visata! Peab muidugi jälgima, et õues hirmsa pakase kätte ära ei jäätu. Minuarust lumi on iseenesest täiesti mõistlik ja tore nähtus, aga termomeeter võiks püsida umbes -2 kraadi kandis. Mingi -14 on täielik põhjapoolus.

Tenerife: kirdeosa - Teide - Güimar

2010-11-24T22:15:00.000+02:00

Peale mõnepäevast viibimist Puerto de la Cruzis oli aeg rehvid alla rentida ja saarega pisut rohkem tutvuda. Auto võtsime Avisest ja kui varem oleme nii Šotimaal kui Assooridel Nissan Micraga pidanud hakkama saama, siis nüüd oli ohvriks Škoda Fabia 1,6l. Auto kohta niipalju, et kiirteedel saime pika peale 110 km/h sisse, aga mägedes järsematel tõusudel oli kohati tunne, et hakkame tagurpidi alla veerema.. mitte eriti jõuline masin seega, aga noh kui oleks paremat tahtnud, oleks pidanud rohkem raha välja käima.

Esimesel hommikul kimasime kohe saare pealinna Santa Cruzi, eesmärgiks saada Teide rahvuspargi peakontorist luba mäetippu ronida. Köisraudteega pääseb iga mats küll 3600 meetri peale, ent viimased 150m tõusu kraatri äärele on piiratud. Kuna turistimassid ja erosioon teevad oma tööd, pääseb Teide tippu spetsloaga vaid 150 inimest päevas. Suund seega Santa Cruzi poole. See ei olnud kahjuks eriti õnnestunud reis, sest luba me ei saanud, kuna kõik järgmised päevad olid juba täis broneeritud. Lisaks kulutasime vähemalt tunni linnas parkimiskoha leidmiseks ja teise tunni kaugel asuvalt parkimisplatsilt rahvuspargi kontorisse ja tagasi kablutamiseks. Sellepärast ei ole mul ka Santa Cruzist ühtegi pilti (või no üks on, aga see sai nii kehv, et ei hakka siia väljanäitusele panema).

Ainus soov oli seejärel rahvast ja autosid täis linnast välja saada. Sõitsime Santa Cruzist põhja poole, San Andrési ja las Teresitasi ranna suunas. See on kogu saare ainus valge liivaga rand, kus eriti pealinna elanikud armastavad käia. Rannast edasi viis tee Igueste suunas ning tõusis peagi kaljutipule, kust avanes Teresitase rannale eriti hea vaatepilt.

Nurga taga paistab Santa Cruz

Vaade põhja suunas: mäed ja "tavaline" tumeda liivaga rand

Edasi sõitsime kirdeosa mäeahelikele, marsruut oli umbes selline: el Bailadero vaatepunkt - Cruz del Carmen - ja läbi La Laguna tagasi Puertosse. Vaateid Anaga mäeahelikult:

Loorberimetsad Cruz del Carmeni kandis

Veel mõned mäed. Muide, pildil on "taevas" näha ka Tenerife naabersaart ehk minu loogika järgi Cran Canariat.

Järgmisel päeval ootas ees Teide vallutamine. 3718m kõrgune mägi on vähemalt Euroopas juba igati arvestatav tipp ja mulle seni kõrgeim paik, kus käidud. Norra tipud olid selle kõrval suht köömned. Hommikul hakkasime siis Škoda abil vaikselt Puertost ülespoole roomama. Siksakitasime läbi külade ja metsade, kuni taimestik hakkas hõrenema ja lõpuks polnud puid enam üldse näha. Olime saabunud kuumaastikule, täis liiva ja laavakivimoodustisi.

Tee ei tõusnud enam järsult, vaid lookles piki platood.

2356m peal oli köisraudtee algpunkt. Kuigi startisime varakult, olime oma marsruudil tihti peatunud ja ümbruskonnast pilte teinud. Nii jõudsimegi Teleferico juurde enam-vähem samal ajal kui kõik turistibussid. Piletijärjekorras kulus seega paar tunnikest. Ilm oli muide jahe, olime niivõrd kõrgel, et külm tuul tahtis kohati liiga teha. Samas päike kuumutas täie rauaga ja ütleme nii, et päeva peale hakkas nii mõnegi turisti nägu üha enam ja enam punetama.

Ootame pileteid..

Millal saab üles?

Pikapeale saime oma piletid kätte ja ei muud kui otse Telefericosse. Kabiin laaditi inimesi täis ja 8 minuti pärast olimegi juba 3 555m peal. Jalgsi oleks muide ka võinud minna, kui oleks hea sportlik vorm olnud. Ehk siis mitte meile. Üleval oli märgata hõreda õhu käes vaevlevaid turiste. Üks mees nägi välja selline, et hommikused hotelli breakfastil nauditud võileivad hakkavad varsti sama teed pidi tagasi tulema. Pisut kaugemal oli üks noor tüdruk täiesti äravaevatud olekuga, astus tema kõrval oleva vanema naisterahva toel paar sammu ja jäi siis jälle jõuetult hinge tõmbama. Tema nahas ei oleks tõesti tahtnud olla. Nii et südamerikkega inimestel tasuks hoiatusi kuulda võtta ja mitte üles minna. Meil õnneks polnud muud häda, kui et mõned ülesmäge võetud sammud panid kähku hingeldama. Kui oleks pikemalt vaagima jäänud, et kas mul ikka on paha olla, siis kindlasti oleks paha ka hakanud. Ja mulle moodustus peale allatulekut ilgem peavalu, aga see võib olla ka tuulest või päikesest või teab veel millest.

Aga igatahes - ülevalt olid vaated päris head! Põhimõtteliselt mäekülgedel oli küll ainult suuremaid ja väiksemaid kive ning rannikule vaadates varjutas nägemist sinakas uduvine, aga tunne oli ikkagi nagu on top of the world.

See ongi tipp, kuhu igasugu suvalisi ei lubata..

Inimesed ronivad piki mäekülge kulgevat teerada

Kivid. Neid oli palju.

Kui ma ei eksi, siis see on põhjarannik ja Puerto de la Cruz

La Luna

Aki müttab piki teerada

Teisel pool mäge, vaade lõuna suunas

3603m peal (12m täpsusega...)

Kõrvaltipp, Pico Viejo

Noh, palju ma ikka neid kivipilte postitan.. siin veel üks ja aitab küll

Kui tipule sai ring peale tehtud, siis jätkasime teed lõuna suunas. Umbes kilomeetri-kahe järel saabusime Roques de García -nimeliste kivimoodustiste juurde. Kõrgust oli sel hetkel veel paari kilomeetri ringis, ehk siis olime endiselt Teide tippu ümbritseval platool.

Väike kirik

Kivimürakad

Vaade mürakate juurelt

Shrubbery

Kuulsaim kõigist neist kohalikest kivimoodustistest. Alumine osa õheneb jätkuvalt ja ühel hetkel on sellest järel hunnik katki kukkunud kivitükke.

Selleks hetkeks suure ronimise ja kõmpimise tõttu jalg juba pisut värises ja sangriapuudus kõrvetas kurku. Aga reipalt võtsime veel ühe sihtkoha ette, kuulsad Güimari püramiidid. Enne sinna jõudmist sooritasime ühe pikemat sorti laskumise Teide platoolt alla, läbi Vilaflori lõunarannikule ja kiirteele. Ma ei ole eriline käänuliste teede fänn ja tund-poolteist kestev pidurdamine ja paremale-vasakule loksumine võib olla üsna närvesööv. Esimesed pool tundi on tore, uurid maastikke ja imiteerid ralliauto hääli. Järgmised pool tundi istud rahunenult ja pisut igavledes autos. Viimased pool tundi on juba sellised, et ei taha näha enam ühtegi kurvi või veel vähem kurvis vastutulevat autot. Klammerdud tooli külge ja üritad ära unustada, et teepervel ammutab päris korralik langus.

Aga kiirteeni ja Güimarini me lõpuks ikkagi jõudsime. Ma ei ole nüüd päris kindel, kas ma peaks seda sihtkohta kiitma või laitma. Sellepärast võiks kiita, et sissepääs oli päris soolane ja et rahast kahju ei hakkaks, siis tuleb end ju nähtu suhtes positiivselt meelestada. Koht oli ka üldiselt ilus ja korrastatud, selle kohta pole ühtki paha sõna öelda. Aga need püramiidid.. ja Thor Heyerdahli temaatika - no mulle seekord ei avanenud nende asjade huvitav külg. Võib-olla ma olin ka päeva muljetest juba liiga väsinud.

Taimed pargis olid huvitavad:

Kaktusekäpp

Nagu kartulid

Autorendi viimasel päeval tiirutasime saare lääneosas ning puhkuse viimasel päeval käisime Puerto botaanikaaias. See tähendab, et pilte on üks ports veel tulemas!

Buenos días

2010-11-15T22:27:00.001+02:00

Olen poolkogemata sattunud hispaania keelt õppima. Tööl kamp initsiatiivikaid kolleege sai ühel hetkel hea idee - koguda kokku hispaania keele huvilised ja kutsuda töö juurde õpetaja. Ma ei mäletagi täpselt, kuidas see käis, aga ühtäkki oli ka minu nimi kirja pandud ja antud juhtnöörid iga teisipäev kell kaheksa tunnis olla.

Senine osavõtt on mul olnud üsna kesine - viiest tunnist olen kahes osalenud. Kahel nädalal olin töö tõttu mujal ning ühel nädalal toimus mul muidugi praktika Kanaaridel. See ei läinud küll eriti hästi. Loomulikult lükkasin igasse vestlusse need enam-vähem kolm sõna, mida sel hetkel oskasin - Hola, buenos días ja gracias. See oli täitsa ok, español oli suus ja puha. Aga siis tuli ette järgmine situatsioon kohvikus:
Ettekandja: Hola! Buenos días.
Mina: Hola!
Ettekandja: ¿Qué tal? (kuidas läheb)
Mina: Ööö... ööö, bien!
Ettekandja: One beer?

Peale seda vahetasin inglise keele peale üle. Pole vaja enda varjust üle hüpata.

Aga homme on meil jälle tund ja ma just lõpetasin olema -verbi pöörete tankimise ja lõpetuseks kordasin veel numbreid 1-20. Seni on keel suhteliselt lihtne ja loogiline, aga krt mind vahel ikka hämab see, et ma pole kunagi ühtegi võõrkeelt soome keele põhjal õppinud. Kuigi ma enam-vähem mõtlen ja näen und soome keeles, siis nii inglise, vene, saksa, kui ka rootsi keelt õppides olen ikka harjunud keeleõpet eesti keele peale üles ehitama. Aga nüüd ma märkan, et midagi on teistmoodi. (Muidugi see võib olla ka see, et ma ei ole enam 15 ja ajud pole enam nii värsked...) Mingeid asju näiteks pean soome keelele lisaks eesti keeles üle mõtlema, et neist täielikult aru saada. Isegi vahel nii lihtsat asja kui personaalpronoomeneid (mina, sina, tema jne). Aga läbi raskuste tähtede poole, või kuidas see oli?

Tenerife - Loro Parque

2010-11-14T20:48:00.000+02:00

Järgmine sats pilte on läbi vaadatud ja kõlbulikud välja valitud. See ülesanne ei olnud just kergemate killast, sest visiit Loro Parki - millest täna räägin - moodustab reisil tehtud piltidest peaaegu poole. Nii et olge valmis piltide kahurituleks!

Esialgu ma mõtlesin, et noh mingi väike loomaaed ja mõned delfiinishowd, et mis seal siis ära ei ole. Aga kui reisil kohalikku brošüüri sirvisin, siis hakkas vaikselt koitma, et tegemist pole mingi pisikese ala või käputäie loomadega. Aastal 1972 asutatud papagoipargist alguse saanud loomaaed hõlmab praegu juba 135 000 ruutmeetrit ning muuhulgas 4000 papagoid 300 erinevast liigist. Aastate jooksul on parki lisaks lindudele saabunud ka delfiinid, merilõvid, gorillad, pingviinid, mõõkvaalad ja muud elukad.

Loomaaia elekter tuleb saare lõunaosas asuvast päikeseenergiajaamast ning piletituludest saadud raha abil toetatakse muuhulgas erinevaid uurimisprojekte. Tähtsaim neist on ohustatud papagoiliikide ja nende elupaikade alalhoidmine.

Selle teadmisega suundusime loomaaeda varahommikul, enne suuremate turistimasside saabumist. Kohe sissekäigu lähedal ootas esimene show - merilõvide esinemine suures mereveebasseinis. Merilõvid on suhteliselt tursked sellid ja neilt vähemalt maapinnal eriliselt nõtket või graatsilist liikumist ei oskaks oodata. Aga mu arvamus oli täiesti vale - loomad tegid sujuvalt ja erilise kergusega kõiksugu trikke.

Järgmiseks gorillade puuri kaudu pingviinideni. Pingviinidele oli ehitatud mini-Antarktika, üsna tõetruu elupaik, kus kõigele lisaks oli jahe temperatuur ning sadas lund.

Pingviinide majas olid ka lunnid:

Edasi suundusime delfiinide etenduse suunas ja teel sinna möödusime muidugi kõiksugu erinevatest loomadest.

Kas siin on kirpe?

Yo I'm cool

Murul poseeris huvitav lind (lõuna-kroonkurg) :

Pargis oli ka kaks tiigrit, neist üks haruldase valge värvusega. Võimsad elukad on üles kasvatatud tsirkuse jaoks, ent nende omanik loovutas loomad Loro Pargile.

Nom!

Delfiinide showd olin varem näinud muuhulgas Särkänniemis ja selles mõttes midagi väga uut Loro Pargi variant ei pakkunud. Loomulikult kõrgeid hüppeid ja uskumatut vee-akrobaatikat, see on ütlematagi selge.

Good-bye and thanks for all the fish!

Järgmine etendus - mõõkvaalade ehk orcade show seisnes põhimõtteliselt selles, et osa publikust kasteti korduvalt märjaks. Meie istusime kõrgemal ja muhelesime habemesse, et õige vaatekoha olime valinud. Loomulikult madalamal istujaid hoiatati ette, aga ilmselt seda peale paiskuvat veekogust ei osanud neist keegi ette kujutada, muidu oleksid nad kindlasti kohta vahetanud.

Selline on täismõõdus mõõkvaal, massiivne.

Peotäis kalu

Hüpe ...

.. ja plärts!

Vahelduseks loomadele sai nautida ka taimeriigi esindajate rikkalikust mitmekesisusest - pargis oli nimelt oma orhideeaed.

Krokodill Gena on vist taimetoitlane, sest ta hambavahed on rohelised..

Pantril oli üliarmas poeg

Ja ema vaatas külastajaid leebe "ma žöön žu ää"-pilguga

Päeva viimase etenduse pidasid meile papagoid.

Ja pargis tatsas jällegi vabalt huvitavaid linde (neitsikurg):

Eelviimasena, enne akvaariumi külastasime Katandra Treetopsi. See on hiigelsuur ala, mis on üleval kõrgustes kaetud võrguga ning kus nii linnud kui ka külastajad võivad vabalt ringi liikuda.

Ronkkakaduu

Paarike

Teemanttuvid

Riisilind

Ja päeva lõpetuseks akvaarium.

Nii oligi. Kokku lugesin sellest postitusest 68 pilti. Kui see ei ole rekord, siis igatahes sellele väga lähedal. Ent nüüd ma pean jälle mõned päevad vahet ja siirdun järgmiste piltideni. Nagu varem juba öeldud sai, rentisime kolmeks päevaks auto ja uurisime saare erinevaid paiku omal käel.

Statistikat kiriklikel teemadel

2010-11-10T21:31:00.000+02:00

Täna oli Helsingi Sanomate välismaauudiste leheküljel jutt eestlaste abielude sõlmimisest. Põhjus, miks selline teema ületas uudiskünnise, on lihtne - eestlased ei ole kuigi aktiivsed kiriklike laulatuste osas, vaid pigem käiakse perekonnaseisuametis. Näiteks Tallinnas on nende toimingute suhe aastas vastavalt 150 ja 2500. Eestlastele asjade selline seis ilmselt kuigi suure üllatusena ei tule, ent Soomes on numbrid teistsugused. Leidsin netist sellise info, et Soomes 43% eelmise aasta abieludest sõlmiti perekonnaseisuametites ning ülejäänud loomulikult kiriklikult.

Ausalt öeldes kujutasin ette, et kiriklike laulatuste osakaal on veelgi suurem. Seda, millist rolli kirik soomlaste elus ja argipäevas mängib, on raske mõista, kui pole seda ise kogenud. Vähemalt mina ei osanud seda varem ette kujutada. See ei tähenda seda, et inimesed käiksid massiliselt kirikus või palvetaksid aktiivselt või midagi taolist. Ausalt öeldes minu tutvusringkonnas ei ole ühtegi nö aktiivselt usklikku inimest. Või igatahes see ei paista kuidagi välja - ja ega ei peagi. Aga kiriklikud traditsioonid on juurdunud väga sügavale. Laste ristimine, leeriskäik ja kiriklik laulatus on neist tavaelus märgatavaimad. Mulle on jäänud mulje, et suur osa soomlastest sooritab neid äsjamainitud kiriklikke toiminguid pikemalt mõtlemata ning seetõttu, et nii on alati kombeks olnud. Teatud mõttes on see ülimalt konservatiivne käitumine. Teisalt on mul selline mulje, et soomlased on palju vabameelsemad ja tolerantsemad kui näiteks Eesti ühiskond - mõeldes siinkohal võrdõiguslikkust, suhtumist naistesse, homodesse, immigrantidesse, tumedanahalistesse jne.

Sellega seoses on huvitav jälgida ülimalt päevakohast avalikku vestlust homoabielude kirikliku laulatuse teemadel. Teema sai tugeva avalöögi riigitelevisiooni vestlussaatest, kus olid vastamisi kiriku esindajad ning homod ja homode õiguste eest seisjad. Kiriku poolel ei olnud kuigi selgeid seisukohti (või pigem seisukoht oli vastu) ning argumentatsiooni tase oli noh, kohati pehmelt öeldes nõrk. Sellest sai omakorda alguse massiline kirikust lahkumine. Moodsal internetiajastul võib seda loomulikult sooritada interneti kaudu eroakirkosta.fi -leheküljel - ja peale 12. oktoobri telesaadet on seda võimalust kasutanud üle 40 000 inimese. Graafilisel kujul näeb asi välja selline:

Allikas: www.eroakirkosta.fi

Numbrid on üsna marginaalsed, kui neid võrrelda nende 4,2 miljoni soomlasega, kes hetkel veel kirikusse kuuluvad. See on viimastel andmetel 78,5% soomlastest. Võrdluseks, Eesti luteri kogudusse kuulub 14% rahvastikust ning õigeusu kogudustesse 17% (need arvud on pärit samast artiklist, millele postituse alguses viitan). Teatud mõttes kõrvalise vaatlejana on neid muutusi ja trende huvitav jälgida. Ja see on ka üks seletus sellele, miks teises ühiskonnas ja kultuuris elamine on silmaringi avardav ja uusi vaatenurki pakkuv.

Tenerife - esimesed päevad Puerto de la Cruzis

2010-11-07T17:47:00.000+02:00

Eile õhtul sai tiba reisipilte sorteeritud ja paari esimese päeva võtted on nüüd esitamiskõlbulikud. Nii et pikema jututa asja juurde.
Startisime lennuväljale väga vara hommikul, mõni võiks seda lausa ööks nimetada. Lend oli tavapärane puhkusecharter - kuuetunnine kilukarbis istumine. Uni tikkus räigelt peale ja see oleks ju tegelikult täitsa mõnus ajaveede olnud, kui ma ei oleks end ärgates kaela valutades väga imelikest asenditest leidnud. Keset päeva maandusime Tenerife lõunaosas asuval lennuväljal, kust oli pooleteisetunnine bussisõit põhjaosas asuvasse Puerto de la Cruzi linna, kus meie hotell asus. Ilm oli kohe mõnus - päike paistis, taevas sinine ja tee ääres palmid - eestlase jaoks korralik puhkusekeskkond!
Ebaõnn oli see, et mul oli lennu järel maailma räigeim peavalu. Seetõttu esimesed muljed saarest on kergelt hägused ja hotelli check-inist ei mäleta ma ka suurt midagi. Õnneks millestki imepärasest ma ilma ei jäänud. Roomasin vaikselt hotellitoa voodisse, neelasin korralikult ibuprofeeni ja vajusin hetkega unne. Aga päev oli veel noor ja ärgates peavalu kadunud, nii et võtsime ette esimese ümbruskonnaga tutvumise.

Enne reisi olin muide soetanud ka pisikese Tenerife matkajuhi, aga see jäi muidugi suures pakkimishoos koju. Sama asi juhtus muide viimati Šotimaa reisil - pärast koju tulles võis matkajuhti sirvida ja vaadata, kus sai ära käidud ... Midagi olin siiski sealt juba kodus lugenud ning ka internetis vaatamisväärsustega tutvunud, nii et hullu polnud. Aga tagasi saabumispäeva juurde. Meie hotell asus linna lääneosas, kesklinnast pisut eemal ning rannast 300m kaugusel. Lihtne ja loogiline - esimese asjana vaatasime ranna üle. Mitte et me nüüd superpäevitajad oleksime - vastupidi, ujuma ei jõudnud me kordagi. Rannas oli ka peaaegu iga päev punane lipp üleval, kuna lained olid üsna võimsad. Meie rand, kui seda nüüd nii võib nimetada, oli üks kahest Puerto rannast. Tumeda ja kareda laavakiviliivaga kaetud, imeilusa sinise veega rand. Rannapromenaadi kivist äärtel vilksatasid sisalikud, ning randa ääristavad puud ja põõsad oli värvilistes õites. Kohe õige puhkusevärk!

Esialgu suurt avastamisretke ette ei võtnud, täitsime ühes vaikses kohvikus kõhtu (pluss muidugi sangria!) ning uurisime linna rannaäärsetelt tänavatelt.

Meri! ja lainemurdja lõppu kuhjatud kivikuubikud

Vaade lainemurdjalt rannale. Vasakul kõrguv helekollane kõrge ehitis on meie hotell.

Kanaarid - pilt maja seinalt. Tenerife on see keskmine tumepunane. Saare keskelt paistab lumine mäetipp - el Teide - aga sellest tiba hiljem.

Värvikirevus oli esialgu halli sügisega harjunud silmale midagi väga erilist!

Üks kesklinna kandis asuv rannaäärne ehitis - jälgige neid puust rõdusid - päris meisterlik värk.

Europe Crew! Kohalike skatepark.

Meri oli ikka ilus

Hotell hotelli kõrval

Kohalikud muide kasvatasid kanu. Väga imelikes kohtades - tee äärtes, põõsaste all.

Ja õhtu sõuab..

Playa Jardin õhtul

Järgmise päeva plaan oli tutvuda veel linnaga, jalutada ringi, käia lähimas poes vett varumas ja nautida niisama päikest ja värsket õhku. Ehk siis midagi erilist ja suurt ei toimunud. Hommikul tibutas vihma - esimest ja viimast korda meie reisi ajal muide. Kliima on Tenerifel selline, et lõunas on kuiv ja kuum ning välja nägi seal ka tõesti nagu kõrbes - a la kaktused liivaväljadel kasvamas. Põhjas on Teide tõttu piisavalt niiske ja paari kraadi võrra jahedam, kuid see-eest milline rohelus! Ja sooja oli ka (eriti keskpäeval) täiesti piisavalt ja vahel isegi rohkem kui vaja.

Esiteks üritasime üles leida Orhideeparki ning see ka õnnestus peale väikest ekslemist piki Puerto üles ja alla kulgevaid tänavaid. Tegemist on pika ajalooga inglise stiilis aiaga, kus esil loomulikult orhideed ning ka mitmeid muid põnevaid ja kauneid taimi.

Pisut vihmane hommik järskudel tänavatel

Värvilised majad

Teel Orhideeaeda

Ja oleme kohal - järgmiseks vaateid aiast:

Kalad pargitiigis, neil oli just hommikusöögiaeg ja seetõttu pildil ka vees hulpivad jubinad.

Orhideepargist laskusime alla linna lääneossa, mereveebasseinide ja rannapromenaadi juurde. Kui ma juba esimesel päeval imestasin hotellide ja turistikohvikute rohkust (meie hotelli kõrval näiteks oli Karin kahvila - suomalaista ruokaa ja hyvää kahvia!), siis basseinide läheduses kukkus mul juba täielikult karp lahti. Selline turistikitš, et anna olla. Aafriklased müütasid ehteid ja kellasid ning iga teine vastutulija oli mingi söögikoha sisseviskaja, kes tervitas meid kas saksa või soome keeles ja üritas meid lõunale kutsuda. Mitte et nad oleks väga pealekäivad olnud, seda õnneks mitte. Söögikohad olid stiilis burger või hiina toit ja millegipärast ma ei komistanud seal linnaosas kordagi näiteks tapaste või hispaania stiilis restoranide otsa. See kõik oli natuke hirmutav ja suht kiirelt lippasime kesklinna poole, kus võis rahulikumalt hingata.

Kesklinnas ranna ääres asuv pisike kirik

Tuvid kirikuõues - liiga palav, et midagi teha

Vaade kiriku juurest mereveebasseinidele

.. ja teises suunas

Hotellid

Living on the edge

Ja vaade taas mereveebasseinide suunas, pisut kaugemalt kui enne

Rannas eksles mingisuguseid linde - ja loomulikult ma pildistasin neid (ja mitte vähe)

Krabi, mitte just kõige sõbralikuma väljanägemisega elukas

Sisalikud, keda igalpool ringi vudis. Tegemist päris Kanaaride oma liigiga.

Ja isane on värviline.

Õnnistatud linnaosa

Jõgivästrik - hüples rannaäärsetel kividel. Kivide vahel silkas muide ka pesuehtne rott.

Kaelus-turteltuvi, neid võis linnas pidevalt silmata lisaks tavalistele tuvidele.

Päev veeres äkitselt õhtuni. Järgmisel päeval olime mõelnud Loro Pargis käia ning seejärel rentida auto ja tutvuda saarega omal käel. Pildid on aga sorteerimata (ja neid on pelgalt Loro Pargist kolmesaja ringis), nii et võtab vähemalt paar päeva aega enne kui reisikirjelduse jätku välja paisatud saan.

Lühidalt

2010-11-02T22:02:00.000+02:00

Tagasi kodus ja kohe ka tööhoos. Saabusime pühapäeval 21 paiku Helsinki-Vantaale ja järgmisel hommikul kell 7 tuli kolleeg mulle järele, et koos suunduda firma strateegiapäevadele. Stiilis reisikohvrid lahti, asjade osaline siirdamine seljakotti ja jälle minekule. Kontorisse ei jõua enne neljapäeva, sest hommegi olen pool päeva seminaril kuulajana ja teise poole päevast meie oma seminari korraldaja ja peaesineja.

Meeleolud on viimaste päevade ajal vaheldunud äärmisest innukusest (vau millised huvitavad tulevikuvaated tööl!) meeletu muserduseni (miks ma seda tööd teen?) ehk teisisõnu käes on jälle normaalne argipäev :)

Aga tegelikult ma ei pidanud mitte tööst rääkima, vaid ikkagi puhkusest. Lühidalt - ilus oli, soe oli, täiuslik eemaldumine rutiinidest ja kohustustest. Enne minekut unustasin krooniliselt asju ja ajud olid üleüldse totaalselt pehmenenud, nüüd aga tundub, et jaksu piisab pimeda sügistalvega hakkamasaamiseks. Igati õnnestunud break seega. Puhkusepilte on kõvakettal nii 800 ringis ning tuleb alustada kriitilist sorteerimistööd. Enne nädalavahetust ei hakka pikemaid reisikirju lubama :)

Juhheiii

2010-10-23T20:24:00.000+03:00

Kohvrid pakitud ja hommikul läheb lend - Tenerife ootab meid! Ma olen puhkuse NII ära teeninud. Kassid jäävad koju nautima suurepärase hoidja teenuseid. Nädala pärast tagasi!

Võsu Beach

2010-10-17T18:50:00.000+03:00

Pildikesi septembrikuu õhtupoolikult Võsu rannalt. Ilm oli suviselt soe, meri peaaegu tuulevaikne ning päike loojumas.

Lendavad soorüdid ehk soorislad. Määratluse on teinud üks mu linnuharrastajast töökaaslane. Ostsin tema soovitusel ka ühe äärmiselt hea linnuraamatu, aga no ausalt öeldes harjumatu silm ei oska isegi raamatu abil õiget liiki üles leida.

Needsamad soorüdid koos plüüga - see suurem tüüp vasakul. Polnud varem sellisest linnust kuulnudki. Soome keeles on see veel palju proosalisem "tundrakurmitsa". Huvitav info on ka see, et plüü võib hõlpsasti segamini ajada rüüdiga :) Vaat selliseid linde elab Eestimaal (ja mulle tundub, et nende õppimiseks kulub mul mitukümmend aastat)

Päikeselise päeva lilled

2010-10-05T21:14:00.000+03:00

Pildimeenutusi augustikuu lõpult, meie lähedal asuvalt päevalillepõllult.

Aktsioon Võsu

2010-09-27T20:30:00.000+03:00

Ligi paarinädalasele Suurele Blogivaikusele tõmban täna kriipsu peale, aitab jamast eks. Tegelikult on mul olnud omaarust igati adekvaatne põhjus vaikimisele, nimelt erakordselt suur töökoorem. Esiteks polnud aega blogida, sest ma istusin õhtud ja nädalavahetused arvuti taga ja tegin tööd; teiseks ajud olid peale seda nii rullis, et miskit mõistlikku poleks nagunii välja tulnud; kolmandaks - millest mul olekski kirjutada olnud - excelitest ja powerpointidest, koosolekutest ja nõupidamistest? Nüüd on olukord tiba paremaks muutunud, sest lõpuks ometi tuli uus tiimikaaslane tööle ning ka ma ise olen teinud sisemise otsuse ületööd ära lõpetada. Neist ei ole tolku kellelegi, ajud ainult pehmenevad ja pikemas perspektiivis midagi mõistlikku välja ei tule. Kui ei jõua, siis ei jõua.

Vanu postitusi sirvides (jah, teen sellist asja, et loen vahel diagonaalis oma vanu tekste; tervitab Muhv, nõudmiseni) märkasin, et paar teemat on õhku rippuma jäänud - lühidalt küüslaugud ja põrand.

Küüslaugumarineerimistehasest oli juttu augustis ja nüüd olen ka tulemusi maitsta saanud. Produktid kõlbavad küll süüa, aga marinaad oleks võinud märgatavalt jõulisem olla. Nüüd on selline tunne, et sööd lihtsalt keedetud küüslauku õlis. Mõtlesin nii, et lasen neil veel mõnda aega marineeruda ja proovin siis uuesti.

Põrandavahetuse ja muu remondi tulemustest pole ma ka juttu teinud ega pilte üles riputanud. Häbilugu. Põrand on ammu olemas, seinad värvitud ning muud pisiasjad tehtud. Lõpptulemus sai vägagi asjalik, aga naasen teema juurde pikemalt siis, kui mul on paar pilti tõestusmaterjaliks tehtud ja olemas.

Aga see, millest ma võin kohe pikemalt rääkida, on nädalavahetuse tegemised. Alustan jutuga natuke kaugemalt. Internetiavarustes olen komistanud nii mõnegi huvitava blogi otsa ja mitut neist loen jätkuvalt veelgi. Üks sellistest blogidest on Suomalaisena Virossa. Blogi autor Tiina on kolinud Soomest Otepääle, kus ta koos mehe ja koeraga peab bed&breakfasti. Tiinaga olemegi tutvunud puhtalt blogimaailmas - mina olen tema postitusi kommenteerinud ja vastupidi. Korra oleme ka nende pool majutunud.
Aga Tiinal on nüüd uus projekt. Selle töönimi on Segasummasuvila. See on Võsul asuv suur villa, mis vajab kibedasti remondikätt (täpsemalt öeldes mitukümmet kätt). Sellisel puhul on muidugi mõistlik korraldada talgud - ja nii tehtigi. Meie Akiga mõtlesime, et ongi viimasel ajal liiga vähe remontimist olnud ehk siis olime kohe varmad nõuga ja jõuga abiks olema.

Mõeldud-tehtud ja nädalavahetusel ootas meid ees sügisene Võsu, mis küll sügisest hoolimata laupäeval talgulisi eriliselt mõnusa suviselt sooja ilmaga üllatas. Midagi me seal ka nokitsesime, peamiselt pesime seinu, teipisime ja värvisime. Samuti vehkisid teised talgulised korralikult tööd teha ja osad jätkasid veel siis, kui meie juba suuna tagasi kodu poole võtsime. "Tehtud!"-silti siiski projektile veel külge riputada ei saa, sest hirmus palju jäi ka tegemata - aga sellest ja kõigest muust võib kindlasti juba varsti lugeda Tiina blogist.

Meil oli igatahes vahva nädalavahetus - füüsiline töö ja uus ümbruskond oli vähemalt minu kontoritööst pehmeks läinud ajudele mõnus vaheldus. Öösel magasin nagu tukk, päeval tutvusin toredate inimestega. Kõige tipuks jõudsin pühapäeval veel Tallinnas enne laevaleminekut raaamtupoest läbi põigata ja paar uut objekti oma kollektsiooni hankida. Need olid Eesti Loodusfoto Aastaraamat oma tuntud headuses (vapustavaid pilte!) ning lisaks Minu Horvaatia, mis vähemalt esmatutvusel paistab olevat äärmiselt mõnus lugemine koos Horvaatia võimsa ja imekauni looduse kirjeldustega. Ja nüüd - uue hooga uude nädalasse!